Teadaandeid Sveta Grigorjeva elukaarelt

Sveta Grigorjeva raamat „american beauty“ on esmajoones üks vaateava tema ellu ja elulukku. Muu hulgas kohtab seal kattuvusi nähtusega, mida nimetatakse luuleks.

ELLI SOOLO

american beauty“. See on suurepärane pealkiri! Lausa täiuslik pealkiri! Eesti keelde tõlgiti samanimeline film kui „Tabamata ilu“. Tõesti, milline õnnelik-geniaalne tõlkeleid! Ja kui kõnekas assotsiatsioonivõrk siit laiali laotub! Kokku saavad viie Oscariga pärjatud Hollywoodi hiline klassika, üle sajandi vana Leo Saalep ja uus, romantilis-puritaanlik eetika, mis keeldub kunstniku eraelu ja ta loomingut lahus hoidmast.

Viimase alla koondan kokku esiteks näiteks selle, et Kevin Spacey, kes tegi keskse ja meisterliku rollisoorituse sessamas kogumikunimelises filmis, lausa lõigati välja #MeToo ajal valminud filmist „Kogu maailma raha“ („All the Money in the World“, 2017), sest tema biograafiast koorusid välja lubamatud plekid, ja teiseks selle, kui rõhutatult ja pärisnimelisuseni autobiograafiliselt kohal on Sveta Grigorjeva oma uues luulekogumikus. Võib üsna julgelt oletada, et ta usaldab seda lahutamatust, seda, et tema biograafiat ja loomingut tajutakse tervikuna. See pole harimatus, kursisolematus kirjandusteooriate ja kriitika ABCga, vaid, ütleme, ühiskonnas valitsevate retseptsioonitendentside tajumine. Ja eks need retseptsioonitendentsid ole pelgalt orgaaniline kaasnähe üldisematele teisenemistele isiksusekäsitluses, protsessidele, mida kutsutakse häiritult ka näiteks nartsissismikultuuri pealetungiks, kuulsuse demokratiseerumiseks jms, valitsevale suundumusele, mille eesotsas on plagu kirjaga „Tagasihoidlikkus haiseb!“.

Enese elu allutamisest etenduskunsti nõuetele on saanud ühismeedia, Facebookide, Instagrammide, Tinderite ja muu sellise ajastul harjumuspärane norm, see ei ole mitte romantilise loov­isiku spetsiifiline kultuurikood. Ses väga üldises ja pika ajalooga protsessis on iga üksikisiku roll väike.

Vaadake näiteks, kuidas kirjutab Marin Laak oma põlvkondlikus ja professionaalses eelseadistuses Indrek Hirve viimasest luulekogust ja teeb siis väikse etteheite järelsõnaks vormistatud intervjuule:

Miks on see autori vahetu rõõmus jutt saanud raamatus hinnangulise ja lugemist suunava pealkirja „Elu südasügis“? Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. Ehk on see Indrek Hirve arvustamisel üks suurimaid lõkse, sest autor on karismaatiline isiksus, tuntud mitte ainult kirjandusavalikkuses, tutvus temaga oleks nagu kapital. Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.“1

Luulemaailma naba

Sellisel suhtumisel on akadeemilis-kirjandusteadlaslik päritolu ja funktsioon. Samuti on iseloomulik oma(aegne) eetiline põhjendatus. Ometi on see mõnes kohas juba täiesti aegunud suhtumine. Ka siin. Kui rakendada neid parimas mõttes ebaoriginaalseid ja tsunftikohaseid nõudeid Grigorjeva „american beauty’le“, siis tähendaks see kogumiku pisendamist ning vägagi tõenäoliselt ka autori taotlusele vastutöötamist. Küllap on isegi sõnapaar „autori taotlus“ veidi eksitav, sest võib oletada, et eneseesitluslikkus on nooremate autorite puhul üsna üldine ja valdav lähtekoht, luule(kogu) on pelgalt üks selle (harvem) vorm blogide, vlogide ja muu selletaolise kõrval. Juba eeldus, et Sveta Grigorjeva on luuletaja, tundub olevat anakronistlik, mitmekülgse loovisiku redutseerimine tema ühele väljendusmeediumile.

„american beauty“ on esmajoones üks vaateava Sveta Grigorjeva ellu ja elulukku, selle elu ja eluloo üks salvestusi, ning muu hulgas kohtab seal kattuvusi nähtusega, mida nimetatakse luuleks. Kui eraldada sest kompleksist luule ja hakata seda eneseküllase tekstuaalse kaadervärgina analüüsima, ei saa kätte midagi. Autorsuse mõttes on tegu rahvaluule kui kollektiivse ja anonüümse loomingu maksimaalse vastandiga. Kaanel ilutsev pärisnimi figureerib otsesõnu päris mitmes luuletuses ja suurem osa luuletustest on selgelt (et mitte öelda rõhutatult) autobiograafilised. Näiteks järgmine: „naisluule on see kui / jürgen rooste ütleb pahaaimamatult (?) / jüri „talitsegem libud“ üdi klubis / et sveta grigorjeva võib olla järgmine (:)kivisildnik // mitte / koidula / kareva / ega ka kangro // ei // sveta grigorjeva võib olla järgmine (:)kivisildnik“ (lk 25).

Siin on kenasti koos mitu iseloomulikku tunnusjoont. Esiteks see, et Jürgen Rooste tähelepanek, mis on mitmes mõttes üsna tabav, pälvib tüüpi­lise primitiivfeministliku etteheite. (Kui Rooste oleks öelnud, et vaadake ette, ta võib olla uus Kareva või Kangro, oleks võinud Grigorjeva sama paatosega kõmistada, et jälle on ta soopõhiselt lahterdatud.) Teiseks – ja see sugulastabki ta (:)kivisildnikuga – peegeldub siin maanilisuseni ulatuv veendumus oma tähtsuses ja mõjukuses. Enese pidamine luulemaailma nabaks on täiesti (:)kivisildniku mõõtu, miska on ka loomulik, et see osa saatesarjast „Jüri Üdi klubi“, kus tema episoodiliselt osales, on talle kogu saatesarja representatiivseim tuum ja keskmine nimi. Nii reageerib ta ka tõigale, et ta debüütkogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ ei olnud kulka aastaauhinna kandidaat, tagasihoidlikkuse antiteesiga: „Kes mind ikka julgeb nomineerida?!“.2 Tähendab, ta ei jäänud nomineerimata mitte liigse väiksuse ja tähtsusetuse, vaid liigse suuruse ja tähtsuse tõttu. Ja millise enesekindlusega asetab ta end suurimate poetessidega ühte ritta, olles ise avaldanud alles teise väiksemahulise kogumiku!

Samasugune veendumus oma staatuses, pärisnimelis-familiaarses funktsioneerimises kultuuriväljal ja prototüüpide iseenesestmõistetavas samasuses loomingus esinevate tüpaažidega ilmneb ka ta muudes tekstides, intervjuudes, arvustustes. Näiteks, kui ta kirjutab Kelly Turgi kogumikust „Reaalne elu“ ja Triin Tasuja kogumikust „Vastuseta kirjad“, on kõik asjasse kuidagigi puutuvad inimesed üsna ühe staatusega, sealhulgas ta ise. „Kui sain teada, et Kelly Turgil ilmus debüütkogu, sain ma natuke pahaseks. Ei, mitte seetõttu, et Svetake kardaks konkurentsi …“. Turgi rolliluuletustest on aga tema „absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest“: „Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav. Kes siis enam kirjutaks humoreskseid arvustusi naisluuletajatest?“3 Turk ei maini oma luuletuses ühtegi nime, aga Grigorjeva ei pea vajalikuks lisada mõnd pehmendavat adjektiivi, näiteks „tõenäoliselt“ vms. Ei, mis siin keerutada ja teeselda akadeemilis-kirjandusteaduslike mängude tõsiseltvõetavust, et (oletatavat) prototüüpi ei maksa samastada tegelasega kunstitekstis, et luuleteose lüüriline mina ei kajasta autori empiirilisi kogemusi jne. Kõik teavad, et see on nii, ja autor on ise ka tahtnud, et see nii ära tuntaks.

Rinnahoidjalõke

Sveta Grigorjeva räägib endast ja oma elust, olgu meediumiks luulekogu, intervjuu või arvustus. Sealt tema siirus (see võib olla küll vormilt õige mitmekihiliselt irooniline ja vigurdav) ja sealt ka tunnustus: ta vahendab oma elu neid tahke, millel on nii üldistusjõudu kui ka avardavust. Õnneks on enamik kriitikutest, kes on luuletuses „EEPOS (work in progress)“ (lk 65–66) lausa nimeliselt välja toodud, olnud piisavalt taktitundelised taipamaks, et ka selles tekstis ei eristu ühe inimese saatus ja selle kirjeldus, mistõttu pole see koht, kus hakata mõõdupuudega vehkima.

Tabamata ilu“ femme fatale, Lester Burnhami tütre klassiõde Angela, kelle riivatu pilk on viimane piisk keskeakriisis Lesteri kannatuste karikasse ja kes esitleb end teistele üsnagi elukogenuna, osutub filmi lõpus süütuks. Aga Angela ongi alles teismeline. Seevastu Sveta Grigorjeva saab jaanuaris 31aastaseks ja ta teadvustab seda teravalt. Kolmkümmend eluaastat kummitab mitmes luuletuses, nagu ka põrpimine, et teeb lapsed hoopis neegriga ja mitte sellele riigile. Ja siis jälle meelestub mälestus uputatud kutsikatest – see toob linnaliinibussis pisarad silma –, ja äiutatud saab Mati Undi raamatki, sest teismelisheroiline feminismi rinnahoidjalõke annab üha vähem sooja.

Eepos kirjutatakse igasse kultuuriruumi ühelainsal korral ja see on meil juba kirjutatud, seda pole enam vaja. Sooja aga küll.

1 Marin Laak, Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer. – Looming 2018, nr 10, lk 1483–1484.

2 Luuletaja Sveta Grigorjeva: „Kes mind ikka julgeb nomineerida?“ – ERR 19. II 2014.

https://kultuur.err.ee/297027/luuletaja-sveta-grigorjeva-kes-mind-ikka-julgeb-nomineerida

3 Sveta Grigorjeva, Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest. – Vikerkaar 2015, nr 4-5, lk 161–165.

Kaader Sam Mendese filmist „Tabamatu ilu“ (1999), Angela osas Mena Suvari.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht