Surm on elu on armastus

Ivar Sild

Jana Lepik, „Maailm on alles, vaikuses”. Kujundanud Rein Ustaal. Fantaasia 2012. 86 lk. Jana Lepik on ilmutanud kuus luulekogu, neist viis kirjastuse Fantaasia toel. („Lahtine taevas” (Tuum 2004, kujundanud Ly Lestberg), „Tuhahelbed”(Fantaasia 2008, kujundanud Ly Lestberg), „Kus hommikud koidavad”(Fantaasia 2009, kujundanud Piret Räni), „Tagasi olevikku”(Fantaasia 2010, kujundanud Rein Ustaal), „Kask valgel asfaldil”(Fantaasia 2011, kujundanud Rein Ustaal)) On üsna meeldiv tõdeda, et ka luuletajal võib olla „oma” kirjastus. Kui sinna juurde käiks ka kopsaka summaga leping, siis ... oh, teate küll, unistada ju võib! Kuus raamatut tundub omamoodi verstapostina, et autor on oma kutsumusele kindlaks jäänud, kogemusi omandanud ja jätkab edaspidigi. See on üsna hüva põhjus, et uut teost varasema loominguga kõrvutada.

Kõik algab leinast

/ Surnuaeda kannan enesega kaasas, / mind temaga seovad / kõik sõlmed, silmused ja aasad. / („Lahtine taevas”, lk 4). Nende sõnadega lõpeb tema esimene luuletus esikkogus, mis kinnistas luuletaja kui surmailma, vaimumaailma ja jumala otsija lugeja teadvusesse. Ei saa salata, lein ning surm elu osadusena ei kao ühestki tema raamatust. Ta igatseb kadunud armastuse järele, ta otsib kaotatud sõpra, püüab mõista erinevaid haudu, jalutades kesklinna kalmistul. Juhtub sedagi, et / Hauaplats punase kruusaga / nagu lapsepõlve liivakast. / (Kask valgel asfaldil, lk 30) või / Metsaalust kattis kallis vaip, / ruuduline, igas ruudus kassipoja laip. / („Lahtine taevas”, lk 14). Üsna tihti tekib nii tugeva kaduvuse laenguga keskkonnas küsimus, et millest luuletaja seekord räägib, elust või surmast, või ta lihtsalt kirjeldab hetke. Kui „Lahtine taevas” on eelkõige pühendatud leina kunstiks ülendamisele, siis järgnevad kogud on seda justkui hajusamalt esitanud. / Ka matja, kes labidat mulda lööb, / mitte mõhkugi ei taipa./ (samas, lk 33).

Kui esimeses raamatus oli üsna palju erinevaid vorme, mis tegid ühtlase teemakäsitluse värvikamaks, siis järgmises kolmes kogus tundub ülekaalu saavutavat rütmilisem ja riimiga luule. See on küll aja jooksul tulnud kasuks ütlemiste vähendamisel vajaliku vähimani, ent erilisemaid sõnastusi on kuidagi vähemaks jäänud. Näib, nagu domineerinuks vorm vormi pärast ja riim riimi pärast. Siiski võib leida jõulise ja ennast porri tampiva teksti *** Mina inimjäänus („Tuhahelbed”, lk 70), mis siiani rahulikus melanhoolias lausa ehmatab. Võib leida ka tärkavaid filosoofilisi mõttepudemeid: / Jumal lõi maailma, / sest ei tahtnud olla üksi – / (samas, lk 62),/ Kas ma oma otsuses olla elu / ei läinud liiga kaugele, küsib ta / („Tagasi olevikku”, lk 17).

Meelde jääb ka tema aeg-ajalt korduste või paradokside kasutamine:/ Vana valgus vabastas mu ajast, / … / Vana valgus vabiseb mu laual / (samas, lk 5), / Pimedusesaarel on Pimedusemees./ … / Valgusesaarel on Valgusemees. / (samas, lk 22), / Katrin nagu kardin / … / Kardin nagu Katrin / („Kui hommikud koidavad”, lk 64). Ta kasutab loomulikult ka lihtsamaid kordusi, et muuta teksti energeetilisemaks, kuid paremini õnnestuvad tal just üksikud väljendid, millest paaris on kummalist sõnastuslikku sobimatust: / Su kehakeeles on haavad / („Tuhahelbed”, lk 72), / Bussiistmetel on isikud: / („Kask valgel asfaldil”, lk 31) või mõnikord suisa meeleoluliselt sobimatut lapsustki.

Ent üldjoontes liigub Jana Lepiku luule üsna kindlat rada mööda. Ta edastab lugejale üsna üldiste sõnadega, mida ta tunneb. Ei saa öelda, et ta kujundiarsenal oleks väga vapustav või eriline. Pigem meenutab see „klassikalist” luulet, mida inimesed luuleks ehk peavadki, kus on palju kinniskujunditena kasutatud liblikaid, linde, tiibasid, ingleid, õisi, muna ja munakoort või tuuma. Need on allegooriad, mida ka kõige vähem ette valmistatud lugeja või kuulaja on võimeline hetkega haarama, hoomama ja enese tõlgendusse pakendama.

Tegelikult ma kirjutan sulle

/ ma ei tea, kellele ma kirjutan / aga ta on väga ilus – / … / aga ta on väga kurb, / („Kask valgel asfaldil”, lk 12) sõnastab üsna täpselt luuletaja kirjutamise algpõhjuse ning iseloomustab ka kogu tema kõnelemislaadi. Ta kirjutab ühele eeterlikule armastusele, inimesele, kellest me ei saa kõigi nende kogude jooksul just palju teada, kuid kes alati näib kohal viibivat erinevates olekutes ja situatsioonides. Seega võib ka Jana Lepiku luulet käsitleda armulüürikana: / võib ma raiun su marmorisse / … / ebamaine naine, / (samas, lk 12),/ Mu kehas oli tunne / ja see tunne / viis teise keha juurde. / („Tagasi olevikku”, lk 10), / Tule üle terasniitude, tule, / tule läbi valuvaksali, tule, / läbi meeletustemetroo, / („Kui hommikud koidavad”, lk 37). Ta otsib armastust ja jagab lubadusigi:/ ja kui su karje kauge naine / kord jõuab mu randa / siis kõik su ulgumerelained / võtan enda kanda / (samas, lk 58), kuni millalgi on ihaldatu olemas, pidevalt kõrval: / esimest korda elus / ma väsima õnnest hakkan / („Maailm on alles, vaikuses”, lk 42).

Seega väljendab Jana oma tundeid reaalsele või kujuteldavale armastusele, kes võib olla nii mees kui naine, hakkab tajuma elu tema igapäevasuseski. Kahes viimases kogus on ilmunud argisemaid, lihtsamaid ja otsesõnalisemaid kirjeldusi: PÄÄSUKE ÄIKESEPILVEDE ALL (samas, lk 79), / Kohvikute taga on üksikud, / üksikud korterid, / („Kask valgel asfaldil”, lk 42), / Kas sa tead, miks on maailmas kurbus, / õpetaja ei ütelnud vist, / õpetaja on surmani väsind, / õpetajal kaelas on rist. / („Maailm on alles, vaikuses”, lk 36).

Näib, et kogus „Kask valgel asfaldil” on Jana Lepik teinud väljendusliku läbimurde. Riim ja rütm on lükatud peaaegu täiesti kõrvale ning asemele on astunud nappide ridadega ning kohati üsna konkreetsete ütlemistega vabavärss. Mõtted või järeldused on küpsemad ning pildistused värvikamad. / Reaalsusesse tuleku libedad trepid, / („Kask valgel asfaldil”, lk 20),/ Hallitanud lilledele pisaraid ei valata. / (Kask valgel asfaldil, lk 78).

Isikupära on habras, ent kindel

Elu lõppemise teema või surm ei ole ka kuhugi kadunud, see on leidnud väga huvitava võrdsustamise elu ja surma vahel küll juba „Tuhahelvestes” luuletusega „Sünd” (lk 39), ent nüüd justkui tuge leidnud looduskujunditest: / Aga liblikas on vana. / Ta suvevärve kandis. / Siis sügisele / ennast ära andis./ („Maailm on alles, vaikuses”, lk 18), / kehastades igavest eluvõitlust, / (Maailm on alles veel, vaikuses, lk 26). Aga miks mitte ka päris isikupärasel moel: / Mu surm on pikk nagu vabrikukorsten, / mis seisab viltu, / (samas, lk 43), / TOONEKURGEDE TOON ON VIGANE … / (samas, lk 54).

Läbi kogude ennast kui luuletajat ja siiski ka ellu tagasi tahtvat inimest otsides on Jana Lepik leidnud rahu ja leppimise. Surm ei ole tõesti enam vaid hirmutav teadmatus, vaid sünni, see tähendab uue elu algus, püsib pidevalt käsikäes eluga: / Kurbuse aastas on rõõmude praod, / (Maailm on alles, vaikuses, lk 73), / Viskas lambi alla, / mul on varulampe / veel. // Pimedusejüngri / ükspäev / valgeks teen. / (samas, lk 52). On ilmunud julgust ja tahet: / Kui sa kedagi ei saa, / siis sul ei jää muud üle / kui võtta kõik. / (samas, lk 41) / Võtad peegli kapi seest ja paned avalikku ruumi – / (samas, lk 34)./ Ma ei ole poksikott. / Ma olen munakoor, / („Kask valgel asfaldil”, lk 60).

Jana Lepiku luule on habras nagu tema inglidki, kelle luigesuled võivad pudeneda. Teda on võrreldud nii Marie Heibergi kui Ilmi Kollaga, ent tegelikult püsib ta püsti ilma nendetagi. Tema kujundipilt  on muutunud samm-sammult rikkamaks ja mõte selgemaks. Kirjutamisvabaduselt tunduvad  „Kask valgel asfaldil” ja „Maailm on alles, vaikuses” tagasi pöörduvat esikkogu poole, ainult et tunduvalt küpsemas ja vabamas vormis. Veidi mõistetamatuks jäid küll pealkirjade ja kirjavahemärkide juhuslik kasutamine või kasutamata jätmine ning unenägude üleskirjutuste laadsed proosaluule katked, ent need ei häirinud kuigivõrd. Siira huviga jääb oodata, kus suunas ja kui palju veelgi isikupärasemaks muutub luuletaja tulevikus. Viimane kogu, kaheldamatult parim saavutus, on enam kui paljutõotav.