Remsu „Kevade(d)”

Holger Kaints

„Supilinna poisid” on lõik ühe poisi maailmaavastamise ja sellega suhestumise teekonnalt Olev Remsu, Supilinna poisid. Toimetanud Asta Põldmäe. Kujundanud Margit Randmäe. Tänapäev, 2012. 392 lk. Juba Remsu eelmise mälestusromaani „Musketäride muutumised” (2008) lugemine viis mind mõttele, et igal põlvkonnal võiks olla oma „Kevade”. Põhjus on muidugi see, et nägin tolles raamatus, kus viidatakse tihedasti hoopis kõigi parajas vanuses poiste jaoks tähtsale Dumas’ romaanile, mitmeid sarnaseid jooni Oskar Lutsu „Kevadega”. Nüüd on Remsu sulest ilmunud uus sama peategelasega romaan, mis viib lugeja „Musketäride muutumiste” omast varasemasse aega, ja näib, et on selle eellugu. Nii pole mingi ime, et „Supilinna poiste” ilmudes tekkis kohe küsimus: järsku on hoopis see õige Remsu „Kevade”? Või kumb siis ikka rohkem on? Või on seda mõlemad? Viimane võimalus pole sugugi ebaloomulik, kirjutas ju Lutski oma lugudest lõpuks seeria, ehkki jättis ajavahed pikemad. Enne, kui asja täpsemalt uurima asuda, tahan täpsustada, mida ma mõtlen „Kevade” („Kevade” tüüpi kirjandusteose) all. 1. Kõigepealt on see raamat kooliealistest noortest, autori kaasaegsetest, ja sündmustest, kus autor on koos nendega kas ise osaline olnud või mida ta on lähedalt pealt näinud, kusjuures teos ei ole kirjutatud mitte mälestustena, vaid sündmustikku tihendades, romaani või jutustusena. 2. Kuna tegu on romaani või jutustusega, on tegelaste nimed selles teoses muudetud; enamikul tegelaskujudel on konkreetsed prototüübid, aga nad võivad olla ka mitme elanud inimese koondkujud, niisamuti võib olla üks tegelikult eksisteerinud isik lahutatud kaheks karakteriks jne. 3. Teos on kirjutatud kolmandas isikus, mis tekitab eraldusjoone autori ja tema tegelas(t)e vahele, andes teada, et tegemist on väljamõeldisega, ehkki tegelikult võib viimane olla väga suures osas näiline. 4. Kõige olulisem: „Kevade” tüüpi teos kujutab vastavale ajastule, keskkonnale ja noortepõlvkonnale iseloomulikke inimtüüpe, olukordi ja mentaliteeti. Eriti tähtis paistab olevat karakterikujutus: karakterites peab olema nii vastavale perioodile ainuomast, aga ka ajastuülest. Lutsu „Kevade” tähtsamaid tegelaskujusid on sageli nimetatud kui eestlastele arhetüüpseid, ent arhetüüpide hulk pole ju sellega ammendatud: teistsugustes tingimustes kerkivad üles teised või uutmoodi modifitseeritud arhetüübid. 5. Ja lõpuks ei saa ükski „Kevade” kuidagi läbi ilma vastassugupoolte vahel tärkava tõmbe kujutamiseta, ühes sellega kaasnevate lootuste, kahtluste, pettumuste jne kirjeldamiseta.

Üheks silmapaistvamaks kõiki eespool toodud tingimusi täitvaks teoseks on Jaan Krossi „Wikmani poisid”. Seega on 1930ndate lõpul gümnaasiumis käinutel oma „Kevade” olemas. Kas seesuguste „Kevadetega” võib ühte ritta sättida ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” II osa, Mauruse kooli romaani, on omaette küsimus, kuivõrd too teos tõuseb olustikukujutusest lähtuvatest noorpõlveromaanidest hoomatavalt kõrgematesse sfääridesse ning selle ideestiku raskuspunkt langeb mujale, pealegi on tegemist ikkagi pikema teose ühe osaga. Selle järgi vändatud film „Indrek” (1976) seevastu on „Kevade” laadile märksa lähedasem. Vähemamõõdulistest töödest võib „Kevadetele” kahtlemata veel lisa leida. Esimesena tuleb meelde Raimo Männise „Kiviküla kooli poisid” (1974) koolielust vahetult sõja järel. Raamatu puuduseks ehk ainult see, et ilmumisaeg ei võimaldanud kujutatavast ajastust täit pilti anda.

Veendunult paigutan samasse ritta ka Olev Remsu „Musketäride muutumised”. Seal leidub mitmeid originaalseid tüüpe nii keskkoolipoiste, õpetajate kui ka kõrvaltegelaste hulgas. Elustatud on too kuuekümnendate keskpaiga Tartu õhkkond, millest isegi mina palju tuttavat leidsin, ehkki olin tollal alles laps ja ise nõmmekas: tädi pere elukoha tõttu polnud Taaralinnagi maastikud mulle tundmatud. Tähelepanu väärivalt (suurim eripära teiste sellesarnaste raamatutega võrreldes) on esile toodud väljakujunemata isiksuste n-ö „teravad kandid”, mis põrkudes mitmel korral vaata et lausa lahendamatuid suhtlemiskriise põhjustavad, samuti peategelase kehvadest kodustest oludest johtuv alaväärsustunne. Tagatipuks armastuse neli- (või viis-?)nurk: kõik sõbrad keerlemas ühe neiu ümber. Nõnda pean, hoolimata väikestest puudustest, mida kriitika esile on toonud, seda raamatut kokkuvõttes Remsu põlvkonna sotsialiseerumise õnnestunud jäädvustuseks.

„Supilinna poisid” kujutab, nagu öeldud, „Musketäridest” varasemat aega, peategelane on 13aastane, aasta on 1961, mis, muide, tähendab, et vahe kirjutamise ajaga on täpselt 50 aastat. Erinevus „Musketäridest” on ka selles, et „Supilinna poisid” on põhiliselt koduümbruse-keskne raamat. Kooli mainitakse, aga põhjalikumalt tulevad koolielu ja klassikaaslased sisse alles viimases kolmandikus, ent sedagi mitte kuigi pikalt. Küllap ongi nii, et kuni põhikoolini on tähtsam koduümbrus ja naabruse lapsest saadik tuntud sõbrad, hiljem hakkavad huvid lahknema ja siis saavad tähtsamaks mõttekaaslased koolivendade seast.

Ehkki raamatu pealkirjas figureerib sõna „poisid”, on loo suveräänne peategelane Kolla, täisnimega Nikolai Mjarg, Karjalast pärit vedurijuhi ja eestlannast aedniku poeg. Kolla kõrval tegutseb loomulikult terve hulk poisse, igaüks omamoodi isiksus. Aga mitte sugugi vähem tähtsad kõrvaltegelased pole lähikonnas elavad tüdrukud ja igat masti täiskasvanud. Viimaste hulgas on poistest värvikamaidki kujusid: miilits Harald Püi ehk Supilontrus, puugaasiga töötava GAZ-AA („kass ai-ai”) juht Elmar, õnnetu saatusega kärumees Kullamägi, retsidivist Krill ning terve galerii peamiselt naissoost majanaabreid. Meeldejäävad karakterid on „Kevade” tüüpi teose oluline osis ja siin on neid lausa kuhjaga, ehkki tüpaažilt võiksid nad kuuluda pigem samasse ritta Lutsu teise teose, „Tagahoovis” seltskonnaga.

Tegelastest lahutamatu kujutamisobjekt on keskkond – Supilinn ja selle lähem ümbrus. Ümbruse kujutamisest ei saa aga kuidagi lahutada aega, millal tegevus toimub. On nn Hruštšovi sula, aeg, millele nüüd kiputakse aeg-ajalt osutama kui nõukogude perioodi ühele paremale ja edumeelsemale. Supilinnas see küll kuidagi välja ei paista: Supilinn on elanud ka paremaid päevi, viimased aastakümned on olnud selge allakäik. Mõnevõrra parem põli on vahest neil, kes elavad naabruses Tähtveres („professakas”), kuigi ka seal kehtib sama majandus- ja ideoloogiline kord. Nina võivad püsti ajada ainult need, kes on võimu või n-ö pumba juures. Siiski näeme ka ajastu optimistlikumat poolt: Gagarin lendab kosmosesse, propaganda üürgab kommunismist, mis peab saabuma juba kahekümne aasta pärast – ja ehkki kõik see on läbinähtavalt ülespuhutud ning armetu igapäev ei näita vähemaidki edasiliikumise märke, loodetakse kummatigi, et paremad ajad on tulekul. Üks olulisi aspekte, mida tollest Remsu raamatust tasub veel esile tõsta, on see, kuidas on suudetud esile tuua rahva, nii noorte kui vanade hulgas käibinud erinevaid seisukohti riigi- ja maailmaasjade kohta. Julgen arvata, et siin on autor saavutanud sellise tõeläheduse, mis viiskümmend aastat hiljem on lausa väike ime. Supilinna lihtrahvas on oma sõnades aus, ütleb välja selle, mida mõtleb, tihti veel enamgi: selle, mis sülg suhu toob. (Mujal, näiteks Tähtveres, hoitakse tihemini pool suud kinni: pole teada, kes kuuleb ja mis see karjäärile või muidu heaolule kaasa võib tuua.) Üks iseloomulikumaid on stseen meeste saunas, kus translatsioonivõrgu raadiost tuleb äkitselt tähtis teade esimesest kosmoselennust. Ajastu olemust iseloomustab suurepäraselt ka kogu see tants, mis käib günekoloogiaõpiku ümber, mida peetakse pornograafiaks, samuti viis, kuidas Kolla isa enese teadmata tööeesrindlaseks saab.

Teost lugema hakates tekitas stiil – pidev hüplemine ühelt teemalt teisele – veidi ebalust. Esimeses peatükis, kus Kolla jalutab mööda oma kodutänavat, tutvustatakse lühidalt kogu rahvast, kes ümberkaudu elab. Igaühe kohta paar lauset, siis järsk üleminek teise juurde, ja veidi aja pärast tullakse taas mõne juba mainitud tegelase manu tagasi, öeldakse tema iseloomustamiseks veel midagi. Ent juba järgmistes peatükkides taipasin, et just nii järgib autor kõige paremini oma 13aastase elavaloomulise ja püsimatu peategelase mõttekäike. Need sähvivadki pidevalt ühelt objektilt teisele, ei malda kusagil pikemalt peatuda ega millegi üle targutama jääda. Ainult mõned kordused, kus ühe ja sama asja või nähtuse kohta paar peatükki hiljem täpselt sama mõttekäiku arendatakse, oleks võinud taandada. Õnneks ei ole sääraseid kohti liiga palju.

„Supilinna poisid” haarab lühikese lõigu ühe poisi maailmaavastamise ja sellega suhestumise teekonnalt – protsessist, mis algab sündimisega ja lõpeb siis, kui inimene on muutunud nii isepäiseks, et tal on enda arvates kõik vajalik maailma kohta teada. See kestab varakevadest (märts) südakevadeni (mai lõpp): aastaajaski võib näha tahtmatut vihjet Lutsu raamatule.

On perioode, kui maailmaavastamine on eriti intensiivne, ja puberteet kuulub kindlasti nende hulka. Nii juhtub ka Kollaga selle napi aja jooksul päris palju ning, mis peamine, sündmuste mõju talle on suur, palju ei puudu, et lausa fataalne. Kolla elu ei ole sugugi lihtne: Supilinn pole hellitatud laste kasvulava. Ühtepidi tunneb poiss end selles kogukonnas nagu kala vees, ta on ju siin lapsest saadik elanud ja parasjagu karastunud. Enda eest püüab ta alati seista, karmivõitu keskkond on seda talle õpetanud. Ometi tunneb tema erk hing iga solvangu pärast tuska, kogetud ebaõiglus riivab teda valusasti. Supilinna lihtsakoelises ja robustses keskkonnas ei hoita keelt hammaste taga, eraelu saladused siin au sees ei ole, ka lausvaled ja -lollused levivad lihtsamini ning nende eest pole kaitset kellelgi. „Musketäridest” teada alaväärsustunne külastab Kollat juba varakult: mis puudutab väljanägemist, on poiss isegi Supilinna mõõtude järgi teistest viletsam. Tema ainuke ülerõivas on isa vana raudteelase sinel, lisaks teeb talle muret ea kohta lühike kasv.

Aga ka nõnda, peaasjalikult ühe poisi loona, annab „Supilinna poisid” tänu paljudele lopsakatele kõrvaltegelastele kokkuvõttes hea üldpildi neljakümnendate aastate teisel poolel sündinud põlvkonna keskmistest kooliaastatest. Kõige põhilisem „Kevade” tüübitunnus on sellega igal juhul täidetud. Lähemalt järele mõeldes on „Supilinna poistes” hilisemat aega kujutava „Musketäridega” võrreldes isegi rohkem „Kevadega” sarnast magus-kirbet unistuslikkust, maailma üle meelisklemist ja selles enesele koha kujutlemist (olenemata asjaolust, et melanhoolne Arno Tali ja koleeriline Kolla on natuurilt vastandid). Vastassugupoole tähelepanu taotlused jäävad suuresti muude tegemiste varju, täie kirglikkusega löövad need tõesti välja alles „Musketärides”. Aga ka „Supilinna poiste” lehekülgedel on kestvalt kohal nii liiga igapäevasena näiv ja seepärast vähe huvi pakkuv naaberkorteri tüdruk Malle (Mallekas) kui ka kaugem, salapärasem ning ligitõmbavam klassiõde Krista; mõtetes figureerib ka ujumiskuulsus Tiiu (Tiuksman). Nii võibki öelda, et „Kevade” tüüpi raamatule vajaliku motiivide täiskomplekti moodustavad õigupoolest kaks Remsu teost koos.

Mis aga mõlemat köidet korraga käes hoides tõsiselt üllatab, on see, et peale peategelase Nikolai Mjargi (ja tema ema) ei ühti omavahel kahe raamatu teised tegelased. Ometi ei jää üsna mitme „Supilinna poistes” kujutatud klassikaaslase puhul mingit kahtlust nende identsuses „Musketärides” esinevate tegelastega, ainult nimed erinevad. Ka koolist, kus Kolla käib, ei tehta saladust, mõlemas raamatus on see Tartu I keskkool, endine ja praegune Treffner. Kahtlemata on raamatud natuke erineva suunitlusega, ent on päris ilmne, et kes loeb ühte, asub ka teise kallale. Ja miks peaks lugeja siis mõistatama, missugused ühe raamatu tegelased teisega kokku sobivad, missugused mitte?

Nagu eespool kõlama jäi, on Remsu oma Supilinna raamatus ellu äratanud palju ajastule ainuomaseid detaile, kaasa arvatud tegelaste kõne, mis valdavalt tundub väga ehtne. Selles on meenutusi möödunud ajast: maja eeskoja kutsumine „vööruseks” või „antreeks” (> pr entrée), aga ka näiteks omadussõna „kehvnoi” või tänaseks – ja isegi minu nooruseks – kadunud väljendid nagu sportlik tervitus „fiskultprivet!”.¹ Silma jääb aga ka mõningaid selliseidki väljendeid, millest hästi ei usu, et neid juba viiekümne aasta eest tarvitati. Näiteks „täitsa mööda kuju” (lk 39) või targa poisi kutsumine „taibuks” (lk 38, 272) enne Iko Marani tõlgitud „Totu seikluste” ilmumist (1966) – raamatu, mille tegelaste nimedest said hiljem üldmõisted. Leidub teisigi kaheldavaid seiku: sõjaveteranidele anti luba järjekorras ette minna (lk 136) alles võidu aastapäeval 1975; samuti on ajas kaugele ette ruttamine Kolla pahameel poe hinnasildi üle, kuna seal pole kirjutatud „Krakówi vorst” (lk 348). Ninatark poiss võis muidugi Poola linna nime originaalkuju teada, ent tubli õppurina (kes ta oli) pidi ta tundma ka tolleaegset keelenormi: „Krakov” ja „kraakovi vorst”.² Mälu petab Remsut ka lk 43, kus ta mainib leivakaste, millel „oli vene keeles peale kirjutatud хлебъ, jätiga lõpus nagu tsaariajal”. Jättidest ei saa „Kevadetes” üle ega ümber! Tsaariajal kirjutati „leib” muidugi jätiga keskel: „хлЪбъ”. Kõik eeltoodud viperused on muidugi mõista pisiasjad ega muuda kuidagi head muljet, mis teosest jäi, toodud ära üksnes selle õhkõrna lootusega, et nii ehk ei hakka nad edaspidi teistes tekstides korduma, ja vahest ka selleks, et rõhutada: ühtegi mälestusteost ega -romaani ei või usaldada lõpuni ja kõigis üksikasjus.

1 Tervitust „fiskultprivet!” võis kohata telesarja „ENSV” ühes hiljutises osas, mistõttu on põhjust oletada, et eeskuju on saadud Remsu raamatust või selle varem Loomingus ilmunud katkenditest. 1980ndateks oli selline tervitusvorm kindlasti käibelt kadunud.
2 Õigekeelsuse sõnaraamat. Tallinn 1960, lk 803, 301.