Raamatukogu ja mina

Jan Kaus

Labürindid on mind ikka köitnud. Isegi mitte niivõrd füüsilise ruumina, kuivõrd sümbolina. Jorge Luis Borgese Paabeli Raamatukogu kujund on mind alati köitnud, galaktikasuurune ja maakerakujuline raamatutega täidetud ruum on mu meelest inimkonna vaimse universumi (või selle ideaali, potentsiaali?) täpne sümbol. Aga labürinti võib käsitleda ka laiemalt teatud mõttelise ruumina, kus on vaja leida õige tee, aga see on väga raske, sest igal käänakul ja igal nurgal võid eksi minna. Sel juhul võib inimese elu võrrelda labürindis ekslemisega. Emil Tode „Piiririigis” on see tuntud Fernando Pessoa tsitaat: „Suured on kõrbed, ja kõik on kõrb, muidugi eksitus välja arvatud”. Eestis, kus üha rohkem tahab tooni anda ettevõtjalik enesekindlus, on väga oluline, et eksisteerivad ruumipunktid, mis aitavad juhtida inimeste hingesid eksi, et on olemas kindlused liigse enesekindluse vastu – raamatukogud. Sellisel juhul saab öelda, et üks raamat on sissepääs inimlikkuse labürinti või teejuht labürindis. Või siis hoopis miski, mille pilk on suunatud labürindist välja. Sellisel juhul on aga raamatukogu kõikide sissepääsude ja teejuhtide hoidla, maagiline ruumipunkt, kuhu koonduvad ja kust hargnevad kõik inimlikud rajad. Seetõttu ongi raamatukogude vaikus mu jaoks eriline. Kindlasti on tegu sellise vaikusega, kus on palju hääli. Vaevukuuldavaid, aga sisendusjõulisi. Umbes selliseid, nagu Peter Weiri filmis „Surnud poeetide ühing”, kus konservatiivsesse kooli tulnud ekstravagantne ja ebakonventsionaalne õpetaja viib poisid ühe vana foto ette seisma. Fotol on samuti poisid, aga umbes sada aastat tagasi. Sel hetkel ja selles maailmas, kus õpetaja koos poistega fotot vaatab, on fotol seisvad poisid juba ammu tuhk ja tolm. Ning õpetaja ütleb poistele: vaadake nende nägusid, vaadake hoolega ja kuulake, kuulake, mida nad tahavad teile öelda. Poisid vaatavad ja kuulavad, ning õpetaja sosistab nende selja taga: „Carpe diem!”.

Minule sosistavad raamatud sedasama. Nad kutsuvad mind üles ennast lugema, sest lugemine pole ju miski muu kui sissepääs maailma. Mida rohkem loed, seda parem ülevaade labürindist on, seda kaugemale nihkub labürindi piir.

Ma olen lugedes avastanud, et labürindil pole lage. Jah, teiste sõnadega nimetatakse sellist labürinti kujutlusvõimeks.

Raamatukogude vaikus pole tegelikult midagi enesestmõistetavat. Kõikvõimalik reostus kasvab, sealhulgas ka mürareostus. Muide, sageli keeravad taksojuhid raadio kõvemaks, kui klienti teenindama asuvad, arvates vist, et vaikus on talle midagi hirmutavat või ängistavat. Eestis on juurdumas üsna jube uudiste formaat, kus mängitakse lugude taustaks muusikat. Kohvikutes ja restoranides on muusika sageli liiga vali. Teatud kõvadusel ja vales kontekstis võib isegi Mozart lärmina kõlada, aga see pole Mozart, mida Eesti raadiod peamiselt mängivad, vaid mingi aivarriisalulik, tähtaja ületanud sült.

Mõnikord on tavaks öelda, et lärm on nii kõva, et ei kuule isegi oma mõtteid. Raamatukogud on üks neid avalikke kohti, kus inimene võib jälle hakata oma mõtetega kontakti saavutama. Raamatukogus on võimalik loov vaikus, kõnekas vaikus. Labürindi sissepääsu juures võib ikka tunda salapärast, kutsuvat tuuletõmbust. See tuletab meile meelde, et inimene on erandlik olend, kes võib liikuda paigast liikumata, kelle mõte võib viia valgusaastate taha, kohtadesse ja aegadesse, kuhu ta keha kunagi ei jõua ega ulatu. Raamatukogudes on need kehale kättesaamatud kohad ja ajad kokkusurutult koos, raamatukogud on nagu sümboolsed mustad augud, mille gravitatsioon tõmbab endasse need inimesed, kes tahavad maailma kohta ikka ja jälle midagi teada – ning sealt mustast august pääseb reeglina põgenema ainult kehatu mõte, mitte keha ise.

Raamatu-usku inimestel on ühine küsimus ja ülesanne: kuidas seda vaikust hoida, kuidas säilitada raamatukogu gravitatsiooni?

Ma käin väga harva raamatukogus laenutamas, sest mul on endal kodus raamatukogu, mida ma pidevalt justkui mingit kunstiteost täiustan. Aga mulle meeldib käia raamatu­kogudes ette lugemas. Kui täna tuleks kultuuri­minister minu juurde ja küsiks, millist tööd ma tahaksin teha, lasku ma aga fantaasial lennata, vastaksin, et tahaksin käia inimestele raamatukogudes ette lugemas. See mõte tuli mu juurde mõned aastad tagasi Kiviõli raamatukogus, kus olime raamatukogureiside raames koos Ülo Tuuliku, Maimu Bergi ja Kärt Hellermaga külas. Nagu sageli, ei tahtnud ma oma tekste ette lugeda. Siis tabaski mind üks praktiline mõte, mille mõjul läksin raamaturiiulite vahele uitama ja midagi ettelugemiseks otsima. Selline praktika töötas väga hästi, sest ehitasin oma esinemise üles mitte kodus komplekteeritud valikule, vaid kohapeal leiduvale; just sellele, mis raamatukogus parajasti sel hetkel kätte sattus. Sedasi muutus iga raamatukogu eksemplar kõnekaks, sest kui minu asemel oleks seal kõndinud keegi teine, oleks ta valinud teised teosed.

Mu unistuste töökoht näeks ette, et sel ajal, kui ma raamatuid ei loe, käin raamatukogudes riiulite vahel ringi jalutamas ja sealt raamatuid noppimas, neist tsitaate otsimas ja neid kuulajatele ette lugemas.

Siin on varjul ka üks põhimõtteline hoiak. Mul on üha raskem rääkida kirjandusest üldiselt ja üldistavalt. Esiteks on kõige ilmuvaga üha raskem kursis püsida. Loetud teoste ühisosa kahaneb pidevalt. Teiseks aga tundub kuidagi tulemuslikum rääkida raamatutest raamatute kaudu, raamatute abil, siduda teooria praktikaga, lasta raamatul endal kõlada. Kui ma loen ette mõnda ilusat kohta mõnelt healt autorilt, muutun ma justkui anumaks, mille kaudu hea kirjandus liigub. Ma ei seisa ainult labürindi väraval, ma justkui olen hetkeks ise labürindi värav. Kolmandaks on mu enda lugemine muutunud labürintlikuks – see tähendab, et ma olen lugejana ületanud vist mingi nähtamatu piiri, mistõttu tekivad raamatute vahel justkui iseenesest seosed, loetud raamatutest on moodustunud mingi võrgustik, mida pidi ma saan liikuda kas teemalt teemale, üldistuselt üldistusele, karakterilt karakterile või motiivilt motiivile. Nii et ma ei näe ennast ideaalses kujutluspildis mitte ainult või eelkõige lugejana raamatukogus, vaid ehk hoopis ettelugejana raamatukogus. Võimalik amet: ettelugeja, keegi, kes valib välja raamatutest lõike ja kohti, mida inimestele ette lugeda.

Nii et kui keegi tahab mind oma raamatukokku ette lugema, pole vaja teha muud kui kutsuda.

Soome ja Eesti on küll naaber- ja sugulasriigid, aga mingis mõttes on nende vahel vaat et ületamatu kuristik. Igapäevaelu on Soomes hoopis teistsugune. Kui ma Helsingi tänaval kellelegi varba peale astun, siis langeb mu osaks naeratus ja rõõmus hüüatus „Palun vabandust!” – justkui oleks vabandaja rõõmus, et ma ta varvastel tallusin. Kuidas on lood Eestis? Olen koos Raido Mürgi ja Indrek Koffiga kirjutanud sellest teoses „Asjaõigusest”, tsüklis „Hea teeninduse aasta”.

Mul on selline tunne, et ehk just raamatukogus töötades õnnestuks mul endal vältida igapäevaelus nõnda tüüpilist, tusast ja tõrjuvat käitumist. Arvatavasti on see illusioon, sest ega raamatukoguski töötades ei pääse inimene bürokraatiast, halvematest päevadest, elulisest taustast, nõmedatest uudistest või ebameeldivatest klientidest. Aga samas on nii mu kodusel kui ükskõik millisel muul raamatukogul minule kahtlemata teraapiline mõju. Lisaks sellele, et raamatud võivad sosinal sundida päeva noppima, jutustavad nad ka lugusid inimese põhjatust naeruväärsusest ja väiksusest, kõige mööduvusest. Seetõttu mõjub nende ümbrus lohutavalt. Nad moodustavad justkui läbipaistva, suurte õhuaukudega seina minu ja maailma vahele, ühtaegu kaitstes mind, aga mitte varjates maailma iseloomu ja mu enda nõrkusi.

Mõnes mõttes on raamatud isegi paremad kui päris-inimesed. Ärgu mõistetagu valesti, inimesi ei asenda miski. Mida teha ihuüksi tuhandete heade raamatute vahel? Ainult ühte – hulluks minna. Kuid raamatud ongi ju inimeste kirjutatud ja tundub, et sageli kirjutab inimene raamatusse endast parima osa. Kuna raamatud on põhimõtteliselt alati kättesaadavad – vastupidiselt nii mõnelegi inimesele –, siis saab neilt ükskõik mis hetkel nõu küsida ja abi otsida. Raamatud ei väsi ega tüdine, nad ootavad põhimõtteliselt just nii kaua kui vaja, kuigi põhiolemuselt on raamatud ju samasugused lood nagu inimesed ise. Inimene on looline olend, aga ehk just heades raamatutes on olemas nende lugude kontsentreeritud või mingil moel võimendatud versioonid, mis aitavad meil ennast ära tunda. Aitavad näiteks näha, et see, mida me pidasime meid ümbritsevaks pilkaseks ööks, võib-olla hoopis palk silmas.

Selles mõttes on ääretult oluline, milline on too tunnimees seal labürindi lävel. Mul on raamatukoguhoidjatega olnud enamasti väga meeldivad kogemused. Ajal, mil Eesti kodudes karjub „Reporter” või „Reporteri” hommikune kordus, mõjuvad raamatukogud pisikeste oaasidena ja raamatukoguhoidja naeratus läheb üha enam hinda. Võib-olla isegi samapalju kui tema lugemus.

Lugematus, mittelugemine on suur jõud. Ta on mugav, seetõttu kooskõlas meie ajaga. Aga on ka teada, et mugavuse lisandumisega kaasneb kaitsetuse kasv. Mida mugavamaks muutub meie füüsiline elu, seda kaitsetumaks muutume me vaimselt. Raamatukoguhoidjate, kirjanike, kirjandusõpetajate ja teiste raamatu-usku inimeste ühine eesmärk võikski olla rääkida sellest, et just raamatud võivad aidata kaitsetusega hakkama saada, ehk isegi paremini kui teraapiad või tabletid. Raamatud on viimane kaitseliin üksinduse vastu.