Perekondlikud portreed aegade jõest

BORIS VEIZENEN

Venemaalt Iisraeli emigreerunud kardioloogi Jelena Minkina-Taycheri debüütromaani „Rehbinderi efekt“ on saatnud lugejamenu ning teos oli esitatud mainekatele Vene Bookeri ja Jasnaja Poljana kirjandusauhindadele. „Rehbinderi efekt“, nagu ka paljud teised tänapäeva vene romaanid, kõneleb inimsaatustest Venemaa ajaloo keerises – alates oktoobrirevolutsioonist kuni 1990. aastateni välja. Tegemist ei ole aga suurejoonelise eepilise jutustusega, mida iseloomustaksid pöördelised sündmused, võimsad ajaloolised isikud ja põhjalik süvenemine ajastu detailidesse. Minkina-­Taycheri teose kohta sobib paremini mõiste „argipsühholoogia“.

„Rehbinderi efektis“ on vaatluse all universaalsed ja ometi kordumatud inimkogemused – lapsepõlv, esimene armastus, eneseteostus, soov kellekski saada ja midagi teha. Iga peatükk on kild mõne tegelase elukäigust, tema vaade suhetele teiste tegelastega. Ideaalis peaks see kõik kokku moodustama kirju mosaiigi, veetleva mustri karakteritest ja kiindumustest, eksitustest ja avastustest. Kas moodustab?

Romaani sisuline telg on pealkirjas esile toodud nn Rehbinderi efekt ehk nagu seletab üks romaani tegelastest, „keskkonna plastifitseeriv toime kõvadele materjalidele“ (lk 130). Loomulikult on see ka inimsaatuse ja keskkonna hõõrdumise metafoor. Nõukogude Venemaa karm reaalsus oma koonduslaagrite, hirmude ja ka juudivaenulikkusega on saatusi mõjutav keskkond, kus Olga võib olla valmis reetma oma parima sõbra, Volodja tunda end pärast juhendaja surma abitu ja kasutuna ning madala enesehinnanguga harimatu orb Dusja võtta kasvatada võõra naise tütre ja sellega päästa tema elu. Rikkalik miljöö annab tegelaste arenguks tohutu palju valikuvõimalusi: kas minna süsteemiga kaasa või hoida kinni mälestustest ja traditsioonidest, kas elada mugavat pereelu või otsida romantilisi seiklusi? Nagu ütleb üks tegelastest, „igaühel on oma puudused ja nõrgad kohad“ (lk 31) ning nii mõnigi võib aja jooksul murduda, kaotada iseenda ja lootuse. Teose lõpus rõhutatakse aga, et Rehbinderi efekti saab tegelikult väärata. Miski ei lähe lõplikult kaotsi ning uus, isegi valus kogemus aitab kujundada iseloomu ja vaimu.

Romaan ise on pääsenud naturalismi kammitsatest ning saavutanud psühholoogilise vabaduse ja kerguse. Autori stiil ja Aleksandr Puškini värsid, mida kohtab nii peatükkide pealkirjades kui ka tegelaste lugemisvaras, on seejuures teatud vastuolus romaani üldise monotoonsusega. Kõik need Lijad, Ljonjad, Ljovkad, Kirad ja Katjad ei paista üksteisest märkimisväärselt erinevat. Autor kirjeldab nende eluteed ühesuguse rahuliku tooniga, nad kõik on andekad noored, usinatest koolilastest saavad pühendunud reaalainete tudengid ja edukad ülikoolilõpetajad, kes teevad akadeemilist karjääri. Nad loevad, armuvad, teevad vigu, lähevad lahku, saavad lapsi. Siis, kui romaan maalib nende elust ja unistustest eriti rõõmsa pildi, võib olla kindel, et järgmisel leheküljel jääb keegi haigeks või satub õnnetusse ja sureb. Isegi nende suudlused on alati ühtmoodi kuumad ning erootilised fantaasiad suhteliselt sarnased – Minkina-Taycher veidi küll puudutab mõneti lesbilisi varjundeid Olga kiindumuses oma sõbrannasse Tatjanasse, kuid kohmetub kohe ega arenda seda teemat edasi.

Tegelaste sarnast elukäiku võib seletada tõik, et „Rehbinderi efekt“ räägib kindlast ühiskonnakihist ehk vene juudi intelligentsist. Teine seletus viib tagasi naturalistliku romaani põlvkondliku kogemuse kordumise idee juurde, aga ka tõdemuseni, et kõik saatused on ühesugused. Kõik need sünnid, lapsepõlved, keskead ja surmad viitavad omal kombel Gavrila Deržavini viimase luuletuse „aegade jõele“, mis kustutab inimeste jäljed ja lahustab nende eksistentsi ühes suures ja möödapääsmatus eimiskis. Ka „Rehbinderi efekti“ puhul on raske eristada tegelasi ja süžeeliine – pigem saab neist ühtlane voog, mis loob kummalise efekti. See ei ole eepiline ajalooline mosaiik, kus iga värviline kivike on oma kindla koha peal. Ei, see on tõepoolest jõgi ning haarata mõnest kindlast veepiisast osutub väga raskeks. Romaanis on küll peatükkide vahel huvitavad ajalised ja vaatepunktilised nihked, on läbimõeldud intriig, väike perekonnamüsteerium, mis laheneb teose lõpus, kuid ka see tõehetk väljendab tegelase nii vaimset kui ka füüsilist seotust oma perekonnaga ja igikestvat põlvkondlikku korduvust. Romaan aina voolab edasi ja ei sukeldu kunagi karakterite sügavusse, ei püüa ajajõe põhjast avastamata aardeid ning isegi kaldad, olgugi nägusad ja kaunid, jäävad üksluiseks.

Arvatavasti on see taotluslik. Eesti väljaande kujundaja on autori soovi väga hästi tajunud: kaane peal on rühm nõukogude noori, foto, kus iga näo taga on oma lugu, kuid keegi ei tõuse esile, keegi ei ole peategelane. Kas peategelane on siis aeg (kahtlen) või omaaegne juudi intelligents?

Suur soov on kõrvutada Minkina-Taycheri teksti teiste vene või inglise kirjanduses nime teinud juudi päritolu autoritega. „Rehbinderi efektil“ on palju ühist Dina Rubina teostega või siis Jelena Ahtjorskaja romaaniga „Paanika kohvris“: see on ladusalt kirjutatud jutustus väga andekast segaverelisest kogukonnast, kellel on suur kiindumus just vene, mitte juudi kultuuri vastu, kuid kes ei leia Nõukogude Liidus või Venemaal oma oskustele ja annetele rakendust. Kui aga üks autor vaatleb seda fenomeni kõrvalt, uustulnuka suurte silmadega, siis teine üritab kokku miksida väheke seebiooperlikku perekonnakroonikat ja luuletsitaatide alla peidetud olmekirjandust.

Tulemus ei ole halb. Meeldiv, hästi kirjutatud raamat. Kas see ka meelde jääb, on iseasi.