Oraspidine „Faust“

RAUNO ALLIKSAAR

On paratamatu, et igast suurest kirjandusteosest – seejuures pole määrav, kas tegu on kohaliku või maailmaklassikaga – jäävad lisaks loole kõlama ka mõned tekstikohad või tsitaadid, olgu „Hamleti“ „olla või mitte olla“ või „Kevade“ „kui Arno isaga koolimajja jõudis“. Neis, kes „Faustiga“ tuttavad, tekitavad read „Kes oled? – Osa jõust, kes kuulab igisäädust: / vaid kurja kavatseb, kuid valmis saab vaid häädust“ (read 1335–1335) või „Kaks hinge elab, ah, mu rinnas koos, / üks tahab teisest lahku lüüa“ (read 1112–1113) küll ilmselt äratundmist, ent mõjuvad tõenäoliselt siiski veidi võõrastavalt. Klassikateoseid, mida on eesti keelde tõlgitud mitu korda, pole just kuigi palju. Kui neid aga on, siis kipub üks tõlge – nagu „Fausti“ puhulgi – kandma Ants Orase nime (mõeldagu siinkohal kas või Shakespeare’i näidendeile ja sonettidele, Molière’i „Tartuffe’ile“ ja „Misantroobile“ või Puškini „Jevgeni Oneginile“). Mitme teose puhul on paralleelsete tõlgete olemasolu üheks põhjuseks tõsiasi, et Nõukogudemaal põlu alla langenud Orase varem ilmunud töid ei olnud võimalik avaldada ega levitada (vähemasti mitte tõlkija nimega). „Fausti“ tõlge ilmuski alles eksiilis (I osa 1955., II osa 1962. aastal). Kodumaal tegi paralleelselt sama tööd August Sang ning sestap on mõistetav, et Sanga tõlge (I osa 1946., II osa 1967. aastal) on eestikeelsele lugejale tuttavam kui Orase oma.

Ületõlkimine (mitmekordne tõlkimine või kuidas tahes seda ka nimetada) näitab aga keele- ja kirjakultuuri elujõudu ning selle valgel mõjub teadmine, et eesti keeles on olemas kaks Goethe „Fausti“ tõlget (ning esimesest osast koos Anton Jürgensteini 1920. aasta tõlkega isegi kolm), rahustavalt ning suisa meeliülendavalt. Jaan Undusk on „Faustist“ kirjutades avaldanud arvamust, et vabal kodumaal olnuks kahe tõlke – või isegi ühe tõlke – sünd olnud äärmiselt ebatõenäoline, sest nii Sang kui ka Oras teinuks pigem muid asju: esimene pühendunuks luulele, viimane inglise kirjandusele.1 Sääraselt positsioonilt vaadates tuleb nentida, et kahe eestikeelse „Fausti“ olemasolu üks põhjusi on Teine maailmasõda ühes oma järelmitega. Sõjajärgne eraldatus on aga ka põhjus, miks „see teine“ tõlge on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Orase „Fausti“ on niisiis traagilisel kombel sünnitanud ja ühtlasi ka elavalt matnud ühed ja samad sündmused ja olud.

Ometigi on see maha maetud varandus nüüd kodumaal juba teist korda üles kaevatud ja ära trükitud ning üheksa aastat pärast esimest kodumaist väljaannet on TÜ kirjastus üllitanud uue, täiendatud trüki. Imposantse kõvas köites raamatu kaante vahel on lisaks klassikale endale ja tõlkija järelsõnadele ka Thomas Salumetsa saatesõna „Milleks Faustile „Faust“?“ ja Ivar Ivaski artikkel „Ants Oras Goethe tõlkija ja tõlgendajana“ (mõlemad ka TÜ kirjastuse esimeses trükis). Kuivõrd Goethe tekst on pilgeni täis allusioone kõikvõimalikele kirjatöödele ning kultuurinähtustele, mis võivad jääda isegi erudeeritud lugejale mõnel puhul nähtamatuks, siis väärib lisadest ennekõike esiletõstmist mahukas täiendatud kommentaarium, mis hõlbustab suuresti teksti mõistmist. Samuti on hädavajalikud sõnaseletused, sest Orase keelepruuk on kohati raskepärane.

Just keel on aga see, mida Märt Väljataga TÜ kirjastuse esimesest trükist kirjutades Orase tõlkele ette heidab.2 Tõepoolest, Orasel oli teravalt arenenud keele- ja vormitunnetus (loomulikult ei tähenda see seda, nagu August Sangal polnuks!), mis sundis teda originaali edasiandmiseks mitmel puhul pöörduma keeruliste konstruktsioonide ning obskuurse sõnavara poole. Siiski pole päris õige Orast keele osas Jaan Puhvli, Rein Taagepera või Toomas Hendrik Ilvesega ühte patta panna, nagu on seda teinud Väljataga, kas või juba seepärast, et kõnealused kuuluvad eri põlvkonda. Teised kasvasid literaatideks ning keelekasutajaiks võõrkeelses keskkonnas, Orasel olid aga kujunemisaastad kodumaalt lahkumise ajaks juba seljataha jäänud. Ants Orase keelepruuki võib pidada vanapäraseks, mida see kahtlemata ka on, ent kindlasti mitte maneerlikuks. „Fausti“ järelsõnad demonstreerivad hästi, et kirjutaja keel on iseenesest siiski ladus ning, hoolimata arhailisena mõjuvatest elementidest nagu lühikesed kesksõnad (olgu siis (te)t-vormid või nud-lõpu lühendamine pigem kõneldud keelele omaseks nd-iks) või praeguseks kirjakeelest välja tõrjutud ää kasutamine ea asemel, mõjub ka muus osas tänapäevalgi enam-vähem loomulikuna. Tõlkes endas on aga keelelisi konventsioone, seda nii vormide, sõnavara kui ka konstruktsioonide osas, mitmel pool eiratud. Luuletõlke puhul pole see küll teab mis patt, iseäranis kui sellel on olnud konkreetne eesmärk.

Tõsi, „Fausti“ puhul on Oras sellega kohati ilmselt lugejale saladuseks jäävat „miskit“ (on see püüdlus autori tekstile truuks jääda? originaali vormi jäljendada?) taotledes liiale läinud ning mitmel puhul mõjub Sanga tõlge seetõttu nõtkemalt ja elegantsemalt. Sellal kui Oras kirjutab „Miks kisud kõndima mind mööda süngeid käike? / Kas polnud küllalt lõbutoov / too kirev, kihav, lärmav hoov, / kas võimalus sääl vembutusiks väike?“ (read 6173–6176), lahendab Sang sama koha hoopiski lakoonilisemalt, ent vähemasti sama mõjusalt: „Sa tõid mind süngesse alkoovi, / seltskonnast eemale. Misjaoks? / Kas keset kirjut keisrihoovi / meil lõbusamalt aeg ei kaoks?“.3 Tõlkest ilmneb küll Orase suurem autoritruudus,4 ent seejuures on tema sõnastus siiski raskem ja (tunnetuslikult) kuidagi kohmakam. Sama tunnusjoon ilmneb, muuseas, ka Orase tõlgitud Shakespeare’i sonettides, mis on Harald Rajametsa tööga võrreldes küll raskepärasemad, ent kui Rajamets on tõlkinud vohava ja kohati ülevoolava Shakespeare’i võrdlemisi lakooniliseks ja konservatiivseks, on Oras jäänud lähemale (kohati küll ehk isegi liialt lähedale) shakespeare’likule laadile. Kui üksikluuletuste puhul on põhimõtteline autoritruudus suuresti eelistuse küsimus, siis pikas värssdraamas võib see lõppkokkuvõttes pisut kurnavaks minna, sest mõjub sihtkeeles paratamatult kunstlikult ja sunnitult. „Faust“ ei kuulu kindlasti nende raamatute hulka, mille lugemine oleks lihtne, seda tõlkest hoolimata, ning säärase kaliibriga teose puhul oleks ka narr lihtsust eeldada. Ometigi tekitavad tõlkelised konarused veel lisaraskusi, mida ei saa tähelepanuta jätta ning mis lugejale, eriti sellisele, kes Sanga tõlget teab, ja enamik lugejaid teab, paratamatult silma jäävad.

Ehkki Ants Orase tõlkesse sageli vähemasti implitsiitselt nii suhtutakse, on see oma puudustest hoolimata siiski kaugel sellest, et olla pelk kirjandus- ja tõlkelooline kurioosum, mida loetakse leidmaks, mille poolest see August Sanga tõlkest erineb. See ei ole ka nišitoode, mis oleks mõeldud pelgalt Orase- või Goethe-entusiastidele, vaid täiemõõduline ja täisväärtuslik alternatiiv, veel üks võimalus, kuidas läheneda maailmakirjanduse klassikale eesti keele kaudu. Jaotus Sanga tõlgitud kodu-Faustiks ja Orase välis-Faustiks on tarbetu, ka on kaks tõlget laadilt ja lähenemiselt niivõrd erinevad, et neid parem-halvem skaalale paigutada ei ole päriselt võimalik. Orase tõlked ei ole kõrvalekalle tõlkekirjanduse kaanonist, vaid selle laiendus – isegi kui neid tavaliselt ei loeta. Mõlemad „Faustid“ kõlbavad ühtviisi hästi lugeda nii erudeeritud literaadile kui ka kooliõpilasele, ent oluline on teadvustada nende erinevusi ning läheneda vastavalt. Kuivõrd Orase tõlge on laiemale lugejaskonnale siiski võrdlemisi tundmatu, on siinkohal veel omajagu tööd teha. Valede eelduste korral ei saa mitte ühestki tõlkest ega raamatust lugemiselamust.

1 Jaan Undusk, Rahuldamatus: „Faustist“ ja Eestist. – Eesti Päevaleht 8. XII 2000.

2 Märt Väljataga, Väliseestikeelne „Faust“. – Eesti Ekspress 13. III 2008.

3 Tsiteeritud väljaandest: J. W. von Goethe, Faust. Tlk August Sang. Tänapäev, 2005.

4 Originaalis „Was ziehst du mich in diese düstern Gänge? / Ist nicht da drinnen Lust genug / im dichten, bunten Hofgedränge / Gelegenheit zu Spaß und Trug?“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar