Olemisest ja tundmatusest

PEETER OLESK

„Funktsiooni määramispiirkond” on mõiste kõrgema matemaatika sellest osast, mida võib õpetada juba progümnaasiumis nendele, kelle hinne matemaatikas oli vanasti „neli”. Funktsiooni f(x) määramispiirkond D (f) on vahemik, milles funktsiooni argumente saab defineerida (ehk määratleda, millised argumendid sinna vahemikku kuuluvad). Kord leidsin ma Madis Kõivu jt ühest erialasest artiklist aga mõiste „füüsikaline määramispiirkond”. Sellest polnud meil koolis räägitud. Küsisin Madiselt, mis see on. Ta vastas heatahtlikult ega mitte üleolevalt (üleolevust võis endale küllalt sageli lubada Paul Ariste), et kui mingi uuritav objekt, olgu selleks siis kas punkt, sirge, väli või ruum või protsess jne on kirjeldatav nende vahenditega, mis on parajasti füüsika võimuses, siis ta asub füüsikalises määramispiirkonnas. Kui need vahendid on piisamatud ega suuda objekti hõlmata, asub ta määramispiirkonnast väljaspool ja allub ainult spekulatsioonidele.

Madis vastas mulle käigult, ilma tahvli ja kriidita. Ta võis seda teha kui näitleja. Millalgi 30 aastat tagasi kutsusin ma ta Tartu kirjanduspäevadele esinema ülevaatega antiosakestest ja ruumi teispoolsusest. Esinemiskohaks oli Eesti kirjandusmuuseumi vahelmine saal, see ruum, kus nüüd töötavad bibliograafid. Madis oli kujutlenud, et meie ruumiks on auditoorium klassikalise tahvli, kriidi ja ta enda matemaatikaprofessori Gerhard Rägo legendaarse veemannergu ning tahvlilapiga. Tegelikkuses polnud rohkemat kui kuulajad. Madis kahetses seda ja visandas meile paari sõnaga kujuteldava tahvli, millele ta siis joonistas kõik tarvilikud geomeetrilised kujundid ja, vähe sellest, millest ta koguni pistis käe läbi, sest antiosake oli ju vaja tuua „siinpoolsesse” ruumi tagasi. See oli imepärane monotükk, milles teksti autor, lavastaja, kujundaja ja näitleja kuulusid kõik kokku. Kõik algas mitte küüni täitmisest, vaid rõhtsa eukleidilise tasapinna puudumisest!

Kuidas Madis füüsikuks kujunes ning mismoodi ta oma eriala õppis, sellest on ta siin-seal mõne sõna poetanud. Põhikooli keskel tahtis ta õppida filosoofiat hamletlikus tähenduses „olla või mitte olla” ehk õpetusena olemisest, ent nõukogude okupatsiooni alates jäi see ära. Oletagem tõsiolude kiuste, et Eesti Vabariik oleks jätkunud algupärasel kujul ja Madis saanukski õppida just seda, mida ta igatses. Stuudiumi lõpul oleks talle terendanud siis kas assistentuur Tartu ülikoolis või Leo Anveldi elu – peost suhu küll, aga siiski lahtised lõuad (Anveldi enda väljend). Kuna stuudium ei alanudki, ei sündinud ka terendust ja Madis valis ülikooliaineks füüsika kui tollastes oludes filosoofia tõelisele sisule lähima teaduse. Selle valdkonna õppejõududest pooldas hilisem akadeemik Harald Keres järjekindlalt iseõppimist kui mõnesugustki tagatist selleks, et olla vaimselt iseseisev. Paradokslik see on, aga Madis pooldas head õpetajat, kedagi, kes sinu vabadusekasutuse üle siiski valvab. Võimalik, et niisuguse õpetaja tunnustele vastas kõige rohkem tollane dotsent Gunnar Kangro, kelle „Kõrgem algebra” ilmus esmatrükis kaheosalisena juba 1948–1950. Tõenäoliselt oli see õpik esimeseks allikaks, kust Madis sai oma põhiteadmised rühmateooriast –
ehkki pärastine professor Kangro ei vaatle kuskil, millisel viisil on rühmateooria rakendatav elementaarosakeste füüsikas (õpiku 1962. aasta teises trükis on rühmateooria alused jäetud välja ning toodud sisse eukleidiline ruum, ent seda õpikut Madis enam ei vajanud, sest ta oli füüsikuna saanud täiskasvanuks).

Ülikooli lõpetamise järel saatis olemise proosa Madise elementaar­osakeste juurest õpetama inseneridele Tallinna polütehnilises instituudis ehk rauakoolis hoopiski üldfüüsikat, mida võib lugeda kui füüsika entsüklopeediat, kuid ka nagu kõrvalainet. Kumbki võimalus pole õpetamise aegu meeliülendav ja Madis ise tõlgendas oma Tallinna aastaid peaaegu nagu laagriaastaid vabakäiguvangi omadena; seda enam, et talle seati koormuseks praktikumid tasemel „takistuse mõõtmine Wheatstone’i sillal”. Ta oli lootnud kõrgemat astet, mitte kiirendiehitust, vaid katseid kiirenditel elementaarosakeste omaduste uurimiseks. Nendest katsetest osavõtmiseks oleks ta pidanud sõitma Moskva ja Novo­sibirski vahet, sulanduma erinevatesse õukondadesse ning vähehaaval olekski ta võinud kujuneda nõukogude füüsikateoreetikuks, kes on rahvuselt eestlane. Seda ta, kes ta oli ajaloolise Eesti Vabariigi laps, ei tahtnud. Tema tahtis puhast füüsikat ilma majoritest „sekretäride” ja 1. ning 2. osakonnata.

Alles veerand sajandit pärast oma noorema õppejõu töö lõppu tunnistas Madis, et kui saaks otsast alata, tahaks ta üldfüüsikat lugeda uuesti. Tavaliselt algab see kursus mehaanikast ja lõpeb sissejuhatusega tuumafüüsikasse. Madis oleks lugenud kogu kursust „tagurpidi”, alanud elementaar- või ka fundamentaalosakestest (nt kvarkidest) ja lõpetanud tehnilise füüsikaga (nt ülinõrkade elektrivoolude mõõdetavusega, s.t sellega, mis on olnud filosoofiadoktor Olev Saksa elutööks). Ihuüksi säärast kursust ei loe ega olnud Madisel ka kedagi, kes oleks viinud läbi praktikume mitte vastumeelselt, nagu ta seda kunagi ise tegi, vaid kaasamõtlevalt. Väljapääsu leidis ta esmalt selles, et hakkas osakese asemel uurima mitmemõõtmelist ruumi ja vaakuumi tinglikkust, ning teiseks selles, et kumbagi saab uurida ka imaginaarselt, viisil, milles imaginaar­ühik kui kompleksarvu osa defineeritakse aksiomaatiliselt ehk postuleeritakse kui teatav absoluut.

Eelnev sissejuhatus füüsikasse on kirjutatud trotsist kõikide nende suhtes, kes nüüd, Madise lahkunud olles, kirjutavad temast kui olemist jälgivast kirjanikust, jättes näitamata, mida nad ise olemisena mõistavad, ja uurimata, millisena mõistis ruumi Madis. Talle oli ruum ennekõike koht, millel on mingisugusedki koordinaadid ning mille parameetrid on kuidagiviisi mõõdetavad. Kõiksus ei oleks Madise järgi ruum, sest „asuks” suvalises kohas, mistõttu oleks kindlakstehtamatu. Kaotanud 1960. aastatel kõrgmägedes seigeldes eksliku füsioloogilise adaptatsiooni tõttu mingiks ajaks aja- ja ruumitaju, vältis hilisem Madis väga püüdlikult olukordi, kus tal puudunuks kas või üksainuski usaldusväärne toetuspunkt. Niisugust tugipunkti pakkus teater, mille „sees” on lava suurus alati mõõdetav, kuid mis lubab seejuures anda edasi nii ruumi suletust kui vahetamist kui ka otsatust. Elus Madis teispoolsuses käimist tõenäoliselt ei sallinud. Teatris oli see aga mõistetav, kuna seal saab alati tulla „siinpoolsusesse” tagasi.

Sagedasti mõõdetakse ruumi omadusi teatavate vahemaade (pikkus, laius, kõrgus) kaudu, jättes täiesti kõrvale selle aja, mille kestes on ruumi piirid hoomatavad ja mis ei ole nii universaalne või absoluutne nagu näiteks kõrgus. Kui oletada, et oma matemaatilise hariduse omandas Madis Gunnar Kangrolt ja füüsikalise Harald Kereselt, siis aja kategooriaid ning üldajalugu pidi ta õppima ise. Aja kategooriatena on siinkohal mõeldud mõlemat, nii neid, mille abil uurib ajalookirjutus olnut (nt keskaeg ja lähiminevik), kui ka neid, mille kestes näiteks mingi osake pooletub või võnkumine sumbub. Üldajalugu olen ma käsitlenud kui sündmuste kronoloogilist struktuuri teiste rahvaste juures. Füüsikas olid aja kategooriad Madise eluajal enam-vähem avalikud asjad, millest ma toon vaid ühe näitena esile neutriino seisumassi määramise. See on mõeldav, kui neutriino seisaks hetkekski paigal. Madis suhtus vastavatesse eksperimentidesse skeptiliselt, olles sama meelt nagu paljud teisedki, nimelt et kusagil „eespool” on saanud alguse süstemaatiline viga.

Kui neutriino seisaks, siis mitte kõiksuses ehk igal pool, vaid ikkagi mingis punktis. Teatrikunsti iseärasuseks ongi see, et ta pakub erisuguseid võimalusi näidata nii punkti püsivust kui ka liikuvust kui ka objekti liikuvust mõlemasuguse, nimelt staatilise ja dünaamilise punkti suhtes. Madis ei avastanud seda, ent on oluline, millal ta füüsikuna jõudis teatrikunsti paremuseni võrrandite suhtes. Vastupidiselt metslaste moodi arvamisele, et füüsika on füüsika alles siis, kui ta on matemaatilises keeles avaldatud, lähtus Madis eeldusest, et näiteks funktsiooni graafik analüütilisel kujul on üksnes partituur, mille järgi teatav kõver tuleb veel ette kanda. On usutav, et ta jõudis niisuguse äratundmiseni siis, kui 1960. aastate keskpaigas sattusid ajas kokku Voldemar Panso teatriuuendused, millest käesolevas seoses oli olulisim tubateater ehk etenduse toomine publiku keskele, uuendused kujutavas kunstis, muusikas ja kirjanduses „üle kogu platsi”, Tõravere kompleksi käikuminek, mitme kiirendi valmimine Venemaal, NSVL TA teoreetilise füüsika instituudi asutamine Moskvas aastal 1965 ja Madise enda kõrgmäestikuhaiguse kogemus, mille järel oli mõistetav küsida, kuidas edasi. Edasi tuligi ruum, täpsemalt suhe kõiksuse ja punkti vahel, mida on hõlpsam uurida siis, kui vaadelda seda suhet mitte kui sirget, vaid kui välja. Madise näidendid on väljateoreetilised, mitte vektoriaalsed.

Seepärast ei ole ma nõus Kaarel Kressa arvamisega, et „Madis Kõiv peegeldas tekstides olemise kaost” (EPL 29. IX 2014). Kaose olemuseks on suutmatus vastata küsimusele, mis toimub. Ruumi olemuseks on tema koordinaatide määratavus kas või Descartes’i teljestiku järgi ehk teisisõnu, ratsionaalsuse ülekaal imaginaarsuse suhtes. Madise vaatekohalt oleks inimloomusele hukatuslik, kui kord läheks käest ja, piltlik olles, Archimedes peaks küsima Browne’i käest, kus mu kang on. Mitte et kord peab olema, vaid et Archimedes peab teadma. Ta saab seda teha siis, kui tal on selge, kus ruumis ta asub.

Madise argielus ei olnud eespooltoodu üldsegi mitte nii eksistentsiaalne. Ta võis olla ühel hetkel väga kategooriline ja teisel äärmiselt paindlik. Mõneti on mul kahju, et tema viimseks eluajal ilmunud raamatuks jäi „Koolipoisid ja füüsikud” (2014), milles mitu kohta ei ole õilsad. Minu meelest on need kohad kirjutatud väljaspool dialoogi ja ruumist ära olles. Teadmatuses. Seisundis, milles Madis ei osanud olla ning kus ta tundnuks end alandlikuna. Talle oli kujuteldamatu, et ruum on põrm. Kui see oleks nii, siis peaks ka kõiksus olema tühi. Mitte vaakuum, vaid mittemiski. Olemine enne prootoneid.

See oleks tähendanud olemise eitamist, millega Madis polnud nõus. Tema järgi pole võimalik, et on olemas ruum, mis pole ruum. Kui selline leiduks, pöörduks see inimese vastu. Ent Madis Kõiv oli humanist.

30. IX 2014 Tähtvere mõisas

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming