Müüripurustaja Solženitsõn

Aivar Kull

Kui 50 aasta eest, novembris 1962, avaldati ajakirjas Novõi Mir jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus”,1 siis võrreldi seda aatomipommi plahvatusega. Tõepoolest, maailmakirjanduses on raske leida Solženitsõniga võrreldavat juhtumit, kus varem täiesti tundmatu autor on oma debüütteosega üleöö, sõna otseses mõttes mõne päevaga saanud maailmakuulsaks kirjanikuks. Laagrijutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus” oli selline jõuline läbimurdeteos, mis tungis läbi stalinistlike valede ja mahavaikimiste paksu ja kõrge müüri ning pani endast rääkima kogu maailma. Autorit pärast esikteose ilmumist tabanud laagrikirjade laviin aga tegi võimalikuks monumentaalse „Gulagi arhipelaagi” sünni.

Mälu taastamine

Kui ma ajaloohuvilise koolipoisina omal ajal välisraadiojaamu kuulasin, polnud mul esialgu  veel ettekujutust, mida tähendab „Gulagi arhipelaag”; mäletan, et otsisin säärast saarestikku isegi maakaardilt. Siiski oli mul juba nii palju oidu peas, et ma ei läinud seda oma geograafiaõpetajalt küsima…

„Gulagi arhipelaag”, suurelt osalt Eestis kirjutatud teos, mille käsikirja üks koopiaid viidi üle piiri Mstislav Rostropovitši tšello sees, on kahtlemata Solženitsõni peateos. See on raamat, mis andis venelastele – ja teistele N Liidu impeeriumi rahvastele – tagasi nende tõelise ajaloo.

Kommunistlike vangilaagrite hiiglasliku „saarestiku” ajalugu jäädvustades on kirjanik leidnud oma, ainulaadse ja ainuvõimaliku stiili, mis kisub lugejat kaasa juba esimestest lehekülgedest alates.

Solženitsõn on ühtaegu kirglik ja irooniline, armutult tõetruu ja lõikavalt sarkastiline. Tema suurteost lugedes meenub mõnigi kord Gogoli ja Bulgakovi „kosmiline”, kõikeläbistav, ent inimlikke väärtusi kaitsev huumor.  

Solženitsõni ajalooliseks teeneks jääb kommunistliku ideoloogia põhjalik läbivalgustamine, selle ideoloogia inimvaenuliku sisu täpne ja veenev avamine. „Ideoloogia on see, mis annab kurjuse tegudele otsitava õigustuse ning kurjategijale vajaliku kestva kindluse” („Gulagi arhipelaag”, 1. kd, lk 142).

Ja lugegem vaid, kui leidlikult pilkab Solženitsõn Stalinit, kuhjates temast rääkides aina „hellitusnimesid” nagu Suur Tark, Targimatest Targim, Geniaalne Strateeg, Peanäitejuht, Laste Parim Sõber, Armulisim, Kõikvõimas, Armastatud Isa, Varjutamatu Päike, Õpetaja ja Rajaja, Toitja või koguni Vangide Parim Sõber (Lavrenti Beria on aga selle Suure Lihuniku ja „mängulusti täis tiigri” Kaitseingel).

„Nagu alati meie pool sajandit kestnud nõukogude ajaloos, põimusid kõrgelennuline kommunistlik teooria ja roomav madal kõlvatus siin oma loomulikul viisil, kergesti teineteiseks üle minnes” („Gulagi arhipelaag”, 2. kd, lk 423-424) – sellisena maalib kirjanik meie ette N Liidu tegeliku ajaloo. Solženitsõn oli tõeline müüripurustaja, kes suutis murda läbi hiiglasliku valedemüüri, puhastada superutoopilise ideoloogia Augeiase tallid, hajutada kommunistliku udu.   

Kommunism ja kapitalism

Nagu suurte kirjanike puhul ikka, on mitmed Solženitsõni kunagised mõttekäigud praegu omandanud täiesti uue, ülimalt kaasaegse kõla.

„Rahvas ei mäleta enam iseennast, kaob vaimne ühtekuuluvustunne, ja olgugi keel veel ühine, ei mõista rahvuskaaslased äkki enam üksteist” (Nobeli-loeng, 1973)2 – üleüldine mälukaotus näib meid praegu ähvardavat niisama teravalt nagu impeeriumi koosseisuski.

„Tänapäeval on iga kildkond õppinud krahmama endale parimat tükki, olgu tema rahval parasjagu kui tahes rasked ajad – kelle asi see on!” (Kiri Nõukogude Liidu juhtidele, 1974) – see kõlab täpselt nagu katkend mõne praeguse Eesti ajalehe juhtkirjast.

„Ka kõige auväärsemad demokraatiad on sageli osutunud jõuetuks käputäie räuskavate terroristide ees”  (samas) – see tõdemus saab meid kardetavasti saatma läbi kogu 21. sajandi.

Oleks aga suur eksitus tuletada Solženitsõni karmist Lääne tsivilisatsiooni kriitikast mingit võrdusmärki kommunismi ja kapitalismi pahede vahele. Kirjanik ise on siin tõmmanud väga selge vahe: „Kapitalismi pahed on inimloomuse igipüsivad pahed, mis saavad end koos kõigi inimõigustega vabalt ilmutada; kuid kommunismi tingimustes (ent kommunism hingab kuklasse kõigile sotsialismi mõõdukatele vormidele, sest need vormid on üpris ebapüsivad) pääsevad need pahed kontrolli alt täielikult välja ja haaravad oma küüsi kõik need, kel on ühiskonnas vähimatki võimu; kõik ülejäänud aga on seal tõepoolest „võrdsed” – võrdsed kui paljaksriisutud orjad.” (Templetoni loeng, 1983)3.

Lõppematud laimukampaaniad

Vaevalt on maailmas kirjanikku, kelle kohta oleks avaldatud rohkem valet ja laimu kui Solženitsõni kohta – nii nõukogude ajal kui ka praegu. Kirjanik ise on mõrkja irooniaga nentinud, et ainuüksi tema esimene, lahutatud naine on püstitanud „ajaloolise rekordi”, avaldades kuus või isegi seitse „kättemaksuraamatut”, kus näiteks „Gulagi arhipelaagi” nimetati põlglikult „laagrifolkloori kogumikuks”.4

Peab tunnistama, et üht-teist nendest massiivsetest laimukampaaniatest on jõudnud vahel otsapidi ka meie ajakirjandusse. Mõnigi kord avaldas kirjanik pika, asjaliku ja aruka intervjuu, kuid sellest võeti välja vaid üks-kaks „kahtlasemat” lauset, mille põhjal oli taas võimalik rääkida suurvene šovinismist (meilgi ilmus artikleid nagu „Solženitsõn – suurvene hääletoru”5).
Väga veenvalt on kirjaniku muutumisi valgustanud Heli Susi artiklis „Aleksandr Solženitsõn ja Eesti” (Eesti Ekspress, 6. VI 2008).6 Arvan, et me ei peaks käituma nii nagu nõukogudeaegsed ideoloogid, kes mõne neile vastukarva poliitilise seisukoha pärast tõmbasid risti peale kogu kirjaniku loomingule.

Vastupidi, stalinismi jõuline taassünd XXI sajandi Venemaal on andnud mitmetele Solženitsõni teostele uue kõlajõu; praeguse Venemaa olukorda analüüsides peaksime kirjanikus eeskätt nägema oma mõjukat liitlast. Meenutagem ikka ka tema mälestuste peatükki „Eestlased”, mis ilmus Maiga Variku tõlkes Sirbis (21. II – 13. III 1992) – vaevalt leiab maailma nimekate kirjanike hulgast veel kedagi, kes oleks meisse sedavõrd hästi suhtunud.

Pole kahtlust, et nagu Tolstoi ja Dostojevski, nii jätkuvad ka Solženitsõni pärandi ümber veel kaua kõige teravamad võitlused. Kõik võimalikud poolt ja vastu argumendid aga ei tohiks meid takistada nägemast Solženitsõni kirjanikusuurust, tema loomingust kiirgavat ausust, mehisust ja vaimujõudu.

1   Ajakirja peatoimetaja Aleksandr Tvardovski kinnitas oma saatesõnas, et jutustus „tähistab uue, omapärase ja täiesti küpse meistri ilmumist meie kirjandusse”.
2   Nobeli-loengu ja kirjaniku kõigi teiste eestikeelsete tõlgete ilmumisandmed lisasin Vikipeedia artiklisse „Aleksandr Solženitsõn”: http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksandr_Sol%C5%BEenits%C3%B5n
3   Templetoni loengu võrguversioon: http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=2830&Itemid=2
4   Kirjanik ise on neid laimukampaaniaid sarkastiliselt kommenteerinud artiklis „Потёмщики света не ищут” ajakirjas Võšgorod 2003, nr 6, lk 17–27; samas lk 28–41 on avaldatud ka Solženitsõni kirjad laagrikaaslasele Arnold Susile ja Heli Susi mälestusi pealkirjaga: „Отец сказал: „Абсолютно свой!””.
5   Inna Rogatshi, Solzhenitsõn – suurvene hääletoru – Eesti Ekspress 19. VIII 1994, lk A11.
6   Heli Susi artikli võrguversioon: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/aleksandr-solzenitson-ja-eesti.d?id=27682991

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht