Luule embab ilmamaad, surub sääsed vastu maad

Veiko Märka

Ammu klassiku staatusesse jõudnud Hando Runneli uut tüsedat luulekogu iseloomustavad teemade lai ring, iroonia, mõtteselgus ning sõnatäpsus.

Runnel on ühtviisi meisterlik nii riimitud kui ka vabavärsi eripära kasutamisel (sõnad on kas vangid või vabakäiguvangid). Viimase näited mõjuvad isegi erksamalt: „Noa-aeg“, „Laul mäletamisest“, „Keelepeit“, „Surematu geenius kaduvuse kammitsas“, „Aia taga“, „Eesti asi“, „Kasinus“. Eriti võimsa elamuse pakub „Vaga vesi“, 1944. aasta paadipõgenike saatuse kujutamine: lõpuks jõuavad nad koduranda tagasi ja näevad seda inimestest tühjana …

Aga ka riim ei sega autorit meeldejäävaid kujundeid loomast: „Stiimul“, „Kodutööd“, „*Ma muidu laisk“, „Tema“, „Näidend“, „Rikkad ja ilusad“.

Runnel pole minetanud oskust väheste sõnade abil suurt elamust või üldistust saavutada. „Lepitus“: „Kallis oled, kalliks jääd, / muud ei ole öelda hääd“ (lk 15). „Eesti asi“: „Vaesed maad on lasterikkad. / Rikkad maad on lastevaesed. / Eesti on ometi erand: / ausalt vaene ja vaene“ (lk 150).

Sama kirgas, ehkki mõnevõrra paljusõnalisem üldistus on „Õhtulaul“. Väide, et igiöös ei ole õhtuid, rõhutab küll elu kaduvust, kuid ka selle pikkust. Omalaadne ere olmepilt on „Tädi“ – tusatuju fataalsest külaskäigust ja selle alkoholiga ravimise efektiivsusest. Soliidsest east hoolimata (ikkagi eestiaegne mees) tunnetab Runnel akuutseid sotsiaalseid valupunkte. Näiteks tema enda kunagise imperatiivi „Maa tuleb täita lastega“ tänaseks tühjajooksnud areng: „Tööturg jääb tühjaks, huikab muulast / kui muistne ihnur tohtlast-puulast“ (lk 24).

Silmapaistval määral on „Vanades sõprades“ esindatud armastusluule koos rohkete ekskurssidega erootikasse. „Näpud“: „Vanad mehed, vaesed äpud, / ei neid puutu neitsinäpud, / kuid kui puutuks, muutuks kuju, / näole naaseks nalja tuju!“ (lk 150).

Ka huumorit leidub kogus tänuväärselt palju. Eriti stiilipuhast epigrammi: „Tartu tandem“, „Mis sa ütled“, „Kirjandusloost“, „Must ja valge“, „Langilaul“, „Küünlakülm“, „Masingiana“. „Jõulujutt“ seob Runnelile sügavalt omasel moel igavikulise ja olmelise mõõtme, viimase koguni enesereklaami abil: „Väike Jeesuslaps Emaga, – / mis nad räägivad isast? / Võite uurida Ilmamaa / mõttelugude lisast!“ (lk 156).

On lausa klassikana mõjuvat musta huumorit („Juhus“, „Truism“, „Armurõõm“). On sõnamängu rakendamist vaimukusevankri ette: „Vabandus on tunnetatud / parandamatus!  – / ütles mu naine“ (lk 24); „Küünalde lootus on / kui mitte enne, / siis jõulus / haljale oksale jõuda!“ (lk 40). Situatsiooni- ja sõnakoomikat lõimib „Laiskuselaul“. Absurdinalja esindavad „Mea culpa“, „Mäss“ ja „Huikaja“.

Lõputsükkel „Ütles mu naine“ jätkab samanimelisest kogust tuttavat personaliseeritud ühiskonna ja inimsuhete aineliste meeliskluste liini. „Tahavaatepeegel“: „Ütles mu naine: / – Heaoluühiskonna eriline / ettevaatusabinõu on / tahavaatepeegel“ (lk 175). Universaalselt vaimukas ja intelligentne on „Keeleloolist“: „Murrete-rikkus / mälestab muistset / suhete-vaesust!“ (lk 30).

Mõnevõrra kulunumaid, juba 40-45 aasta eest Runneli firmamärgiks kujunenud rahvapäraseid lauleldusi esindavad parimast küljest „Järvamaa vanamehe jutt. XX saj.“, „Kui Hitler läheks Hiinale kallale“, „Areng“, „Jäääärne“ ja „Kunde“.

Positiivse külje kokkuvõtteks on kõige ilmekam tsiteerida autorit ennast (lk 107): „mõnele passib – pillata varandust, / mõnele – kellata meeleparandust“ (lk 107). Runnel suudab mõlemad suurepäraselt siduda, ilma et kumbki prevaleeriks. Esteetiline (oma vaimuvaranduse pillamine) ja eetiline (oma moraalsete vaadete serveerimine) mõõde on selles kogus laitmatus tasakaalus.

Kõigest heast ja paremast hoolimata pole „Vanad sõbrad“ raamat, mis kaanest kaaneni vaimustust tekitaks. Juba avaluuletus oma riimidega „labinal-sabinal-krabinal-paginal“ häälestab lugeja üsna madala taseme ootusele – ja seda täiesti õigustamatult. Kõige kohatumad ongi üksnes kõlale üles ehitatud sisuvabad häälutused. Sama rida jätkavad „Sipatiin“, „Aedlinna hoku“, „Jalutamas“ ja, „Käpardi koperdus“.

Märksa vähem, kuid siiski madaldavad keskmist taset mittemidagiütlevad sõnamängud, mis mõtte rasestamiseni ei jõua: „Partiid“, „Näost näkku“, „Anna“, „Olid lapsed“, „Globaalprobleem“, „Mäss“, „Päästekomitee“, „Mungad“, „Noormoor“, „Liialdus“, „Taidur“, „Mõõdustik“, „Meie aja palve“. Paraku on neid veel. 283 luuletust ühes originaalkogus on asjatult palju, tekivad mõttekordused, mis on seda häirivamad, kui need lugeja seisukohaga (näiteks sisepoliitikas) või esteetilise meelega ei harmoneeru. Juba napilt kolmandiku raamatu lugemise järel hakkavad seda laadi mitte­midagiütlemised kogumuljet mõjutama.

Lühidalt: raamat on ebapiisavalt toimetatud. Mis paneb seda enam nördima, et Runnel oma konkreetse, värvika ja jõulise lüürikupalgega on üks lihtsamini toimetatavaid eesti luuletajaid üldse.

Seevastu autori ornamentaalsed-grotesksed illustratsioonid tõstavad suuresti raamatu väärtust ning annavad koos tekstidega kummastava, vaevu tabatava stiililise terviku.

Ometi on „Vanad sõbrad“ edasiminek kahe eelmise originaalkoguga võrreldes (või luuletaja karjääri arvestades kaugele tagasi minek vanade heade aegade juurde). Täiesti puudub luulekogude „Tähed tahavad sõnaks“ (2011) ja „Maakoore pehmenemine“ (2013) puhul häirinud sõnumi hägustamine sõnavahus või selle puudumise varjamine sama meetodiga. Palju tagasihoidlikumalt leidub poliitilist ja sotsiaalset populismi.

Puändiks sobib aga „Kiiks“ (lk 50), mis annab suurepäraselt edasi selle raamatu, aga ka Runneli kui loovisiku kreedo:

Elas üks mees, tal oli kiiks,

nõnda ta sai sõjaväest priiks.

Mul jälle teistmoodi tõbi man:

mina just sõdimist armastan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming