Lektor Friedenthali köitev loeng

Inglid ja deemonid on olemuslikult sarnased, erinevus tuleb välja alles mõistmises.

MADE LUIGA

Tunnistan, et lõpetasin „Inglite keele“ esimese lugemise segaste tunnetega. Raamatu alguspool ei suutnud mind köita, alailma läksid segi tegelaste nimed, kes on kes, kes kelle naine, mis ajas uus peatükk liigub: kõik tundus hektiline, katkendlik ja ühtlasi ka lektorlik, nagu peaks keegi nähtamatule auditooriumile igavatest asjadest pominal loengut. Möönan, et suuresti oli selle keskendumatuse taga viis, kuidas ma üritasin raamatut lugeda: pikal bussisõidul, magamata ja unisena. Raamatu teise poole lugesin läbi ühes joones, rahulikult kodumurul pikutades ja leebusin suuresti. Väga hea, see müstilisem ja kaugem aeg on hoopis parem, hoopis köitvam, mõtlesin ma. Kuni jõudsin lausa selliste kohtadeni, et erutatult püsti kargasin ja tormasin oma avastusi teistega jagama. Friedenthal kirjutab ju sellestsamast, millest mu enda (juba valmis) käsikiri! Mida ma nüüd siis teen? Et ka ei saa teemadele patenti võtta! Natuke rahunenult oletasin, et ilmselt on hoopis teemad need, mis tulevad ja istuvad kirjutaja pähe, kes neile siis oma võimeid ja oskusi mööda kuju hakkab andma.

Küllap kiusavad meid samad deemonid, samad inimlikud küsimused. Ja just nende igavikuliste hea ja kurja, mälu ja unustuse, elu ja surma teemadega peavad kunstnikud mõõtu võtma.

Friedenthali teose puhul on tegemist kaunis kummalise tükiga. Ta mõjub ühtaegu kui natuke lapsik, abitu, ent samas võluv puugravüür, raamat piltides, ja teistpidi hakkavad need salakavalad kordused, ühe teema või motiivi mitmekordsed ülerääkimised – nagu grammofoninõel kukuks jälle tagasi ja kraabiks neidsamu helisid, mis kumuleeruvad, võimenduvad – lugejat tõesti seestama. Üha korduvaid leitmotiive on mitmeid: kangelane kolme tee ristil ilmub muudkui lagedale, ta on ka kõike hõlmata püüdva salakavala raamatu vesimärgil, siis too kahtlasevõitu räpakas vanamees, kes väldib r-tähte (käisin ekstra kogu vanamehe otsese kõne üle, ta tõepoolest väldib seda tähte, kasutades vahel r-i asemel l-i, kuid ometi mitte järjekindlalt).

Pidevalt korduvad mõtisklused inimese imelise, ajaliku ja kaduva loomuse üle. „Kuidas sellised asjad võimalikud on, kuidas saab inimene üldse olla? Tolm, liha, veri,“ arutleb Mirjam (lk 48). Mälu ja mälestuste tühisuse ja isegi õuduse üle, nagu ka maailma igavese taastulemise üle tuntakse „kahetsust kaotatud asjade pärast, mälu tuhmumist, kibedat alistumist“ (lk 113). Rõõmsa üllatusena tuli lõik, kus natuke „Kenderit tehti“: „Sest mis sarnasust on lõpuks sõnadel – olgu suuga lausututel või kirja pandutel – asjadega, mida nad tähistavad? Sõnad pole midagi muud kui veidi tinti siin-seal paberil …“ (lk 174).

Kahtlasi vennikesi on raamatus hulgi. Meile, nõukogude minevikuga inimlastele on kuratoloogia piibliks loomulikult „Meister ja Margarita“. Nii ei saa mulle kuidagi mitte tunduda, et ruudulise särgi, viigipükste ja kasteediga pätt on Korovjevi moodi (kuigi tavaliselt saadeti küll Azazello vastikut ja verist tööd tegema). Püha M-nimelise piiga päästab nolkide käest hallides riietes musta mütsiga vanamees. Tavajuhul aga kannavad Friedenthali paharetid lotakaid dressipükse ja on üle keskmise heatujulised.

Raamatu ajajoon on parajas kaoses. Võttis kaks korda ülelugemist, et taibata, mis oli enne, mis pärast. Tundus justkui, et see Mirjam, keda Joonas päriselt armastas (siis aga plaksti, läks ta koju ja kodus voodis magas mingi Ingrid! Vaene Ingrid, tõelise armastuse vilets vari ja aseaine, kellele ei pühendata raamatus üle paari lause) on nii keskmiselt kaasaegne tüüp, siis aga ilmus ta välja hoopiski ammusurnud Aaronite abilisena, klassikalise kurjast vaimust vaevatud naisena kuskil kastehommikusel ristikupõllul, kus talle juba oli taskusse poetatud kassett kurbliku ja rõõmsa pillilooga. „Eal varem polnud nii rõõmus ja nukker olnud üks pilliviis“ – leitmotiiv, mis tabab Joonast esimest korda torupillimeistri elamises. Seal maa-aluste talus on valges rebenenud pitskleidis (samasugune valge ja vanamoodne pidukleit nagu Mirjamil kunagi seljas oli) neidis kuskilt minevikust, võõras ja ilmutuslik. Kleidistseeni korratakse pea samas sõnastuses enne meenutustes ja alles hiljem n-ö reaalsuses. Nii et raamatus tuleb mälestus enne sündmust. Ajab ju segadusse? Lisaks kordub kuuvalgel ööl aasal tantsiva naise motiiv ka ühe Maria-nimelise tegelasega – mõlemaid on meeltesegadusse viinud ühe ja sama mehe ingellik-deemonlik, maailmamuutev raamat.

X peatükis leiame järsku mingi Siimu, kes kuskil Saksa väikelinnas arhivaaride konverentsil igavleb. Ja mul läks ikka tükk aega taipamaks, et see on toosama Siim, kes kuskil varasemas raamatuosas Joonase autojuht oli ja et see varasem Siim oli tegelikult hilisem Siim.

Esimene XVII sajandisse sukelduv peatükk on alles VIII. Arvestades seda, kuidas raamat alul vindub ja õieti käima ei lähe, arvan, et ei oleks midagi juhtunud, kui peatükkidega oleks pasjanssi mängitud ja neid teisiti kätte segatud. Lõpuks peab ikka lugeja kaardid oma peas järjekorda laduma. Üsna erakordse asjaoluna pean mainima ka seda, et raamatus pole üldse huumorit, seal pole ei naljapoega ega naeratuse varju, see on tõsine, raskepärane ja justkui sordiini all. Ehkki mitte sünge.

Muist Nõukogude Eesti olust ja olmest tundub teose niigi nappi mahtu arvestades üleliigse ballastina. No ei huvitanud mind, et keegi piiritusemaias Särepuu paberiuurija Eino Aaroni majja Pioneer-pliidi torusid paigaldab. Selliseid suurte hõredate pistetega tegevust kokku traageldavaid niite on raamatus teisigi. Mingid kõledad trepikojad ja kurjad valvurionud. Sümbolid, kõik asjad on millegi sümbolid, jaa, muidugi on, ja eks Pioneer-pliit ja joodikust torumees ole kenad nõukasümbolid mõlemad. Ülepea on neid tekstikohti väga palju, kus autor oma entsüklopeedilisi teadmisi lugejaga jagab. Kohe tuli meelde vana hea Jules Verne ja klõpsti, ei läinud palju aega mööda, kui Friedenthal ise kapten Nemo nime mainib! Meile pajatatakse teadurliku asjatundlikkusega kõikmõeldavaid fakte raamatute valmistamise kunstist, küll paberiveskitest, küll kirjatüüpidest, küll isegi e-lugeritest, trükiladumisest, alkeemilisest surra-murrast. Nagu muuseas puistatakse käisest natuke teadmisi Egiptuse pühadest tähtedest ja Kreeka mütoloogiast, isegi lühike loeng Newtoni pärandist on, veel räägitakse kassettidest, diskettidest, kõiksugustest ajaloo prügikasti kadunud asjust. Oxfordi ülikool sulatab vanarauaks vanu tinatähti, Eestimaa arhiividest visatakse vanapaberiks väärtuslikke säilikuid. Uus nõuab ruumi. Kuid ma ei heida seda julesverne’ilikkust sugugi ette, vastuoksa, raamat peabki harima.

Lektor räägib meile ka märkide keelest, mis olla kasutusele võetud selleks, et olla inglitele lähemal. „Just märkide tõlgendusest saab alguse hukatus või lunastus, deemonilisus või pühadus. Inglid ja deemonid on olemuslikult sarnased, erinevus tuleb välja alles mõistmises. Iga ingel on kohutav“ (lk 122). Selle lakoonilise õppetükiga ulatatakse meile raamatu võti. Esmapilgul tundub, et Friedenthali loengu materjalid teevad küll targaks ja annavad mõistmise alged, kuid elusat tervikut nendest ei moodustu. Nii nagu ka Michael Maier ei saanud oma raamatust elusat tegu, isegi siis, kui laskis selle teatritrupil ette kanda. Ei, see polnud seesama seestav raamat, mille Salomon Maius kirjutas ja Tartu paberiveskis trükkida laskis ja mille ainsa säilinud eksemplari paberiuurijad Aaronid Saksamaalt Eestisse tõid, vaid selle eelkäija. Ja Maier on tegelane, kes mulle terves raamatus vist enim meeldib, ning Maieri-Salomoni vestlus kandvamaid kogu teoses.

„Kõik teadmised asja substantsi kohta jäävad meile kättesaamatuks,“ märgib Maier (lk 146). Ometi me püüame, püüame lakkamatult leida olemise saladust, nii nagu siis, nii ka nüüd ja ikka ja alati edaspidigi. Just selle postulaadi, selle inimeste ülbe püüde haarata jumalikkust, väljaspool olevat, nimetut ja seletamatut, kõiksust tervenisti, selle pärast tunnustan ma Meelis Friedenthali raamatut tingimusteta. Et see on veidi kuiv, see tuleb juba kirja enda loomusest: „Õigeks taipamiseks on vajalik kuulamine, sest see on vahetu, kiri on aga juba vahendatud, ainult kuivad asjaolud“ (lk 195). Nii ütleb muidugi minu lemmik härra Maier.

Atmosfääriliselt on eriti õnnestunud torupilli mängiva vanamehe talu kujutus, veremaagia, ega see Joonase sõrm siis niisama katki ei läinud, ja siis see hirmus mure, et mustus läheb sisse ja haav pahaks. See oli ju natuke veider lugeda, et täismees kriimu pärast nõnda närvis on, aga eks neid verekartjaid ole teisigi. Igatahes ei saa mehike oma murest kuidagi lahti, muudkui mõtleb rivanooli ja plaastri peale. Tüma maa, kust autoga minema ei saa, kõiksugused viited iidsetele rahvajuttudele, et kui kord lõpuks plehku pääsed, siis oleks mujal nagu seitse aastat mööda läinud … Üldse on maakohtade kujutus ehe, Joonase sõit Mirjami juurde ja jälle veidrikud vanamehed, kes teda sõidutavad, ilmselt on siin abiks olnud kirjaniku isiklik mälu ja isiklikud salakohad, ise läbi käidud teed ja rajad.

Titivillus-Torupillus, kes kauges minevikus kaebab ühe Maria-nimelise naise peale, kes kõigeväelist raamatut lugenud, et too nõid olla, teisal jällegi sokutab Mirjami-nimelise seda just lugema, ei käitu ju kuigi arupäiselt. Aga ega ta ei peagi, kui tema olemuseks ongi olla viga ja eksitus. Ta pole ei hea ega kuri, ta lihtsalt on, ja asjad lihtsalt juhtuvad. Kas võib olla, et muist nimetavad teda ka saatuseks ja kujutavad seotud silmadega?

Mingil hetkel mõtlesin ma raamatut lugedes, et see torupillimängija, kes muudkui aga esile kalpsab ja oma pilliviit mängib, on justkui see Vilde pisuhänd, mille Ludvig Sander lugeja köitmiseks Piibelehe raamatusse sisse on pookinud. Muidu nagu hea raamat, aga siis – tolksti – jälle see pisuhänd. Hiljem sain aru, et just nii peabki, pisuhännad tulevad ja lähevad, nagu nemad ise tahavad, küsimata meie arvamisest. „Kui ka midagi juhtub – ja ma möönan, et see on võimalik –, siis vaid korraks, ainukordselt, aga see, mis juhtub vaid korraks, see kõik, mis on unikaalne, ei ole teaduslik“ (lk 163). Torupillimängija nägemine on ilmutus, ja mitte igaühele ei saa see osaks.

„„Kõigi asjade taga on seosed, neid on võimalik avastada,“ ütles härra Maier väsinult. „Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks““ (lk 165). See tark lause tuletab vägisi meelde ühe näite Jüri Saarma „Kliinilise psühhiaatria“ õpikust, kus skisofreeniahaige patsient, nähes maas münti, mõtleb tingimata, et see münt on pandud sinna nimme temale, ja keegi vaatab pingsalt, mida ta nüüd teeb, kas ta võtab sööta või kõnnib rahulikult eemale.

Mina võtsin sööta nii, et kork läks mulksti vee alla. Just kõigi nende samade asjade peale läheb ka minu mõte alatasa. Ei saa olla juhus, et ma just neidsamu seoseid leian kõikjalt, kuhu mu meel ulatab. Ei saa olla juhus! See on kindlasti mingi märk, juba kuus aastat tagasi rääkisin, et maailm on küps uue müstitsismi tarvis. Ja no ma pole isegi niipaljukest usklik kui keskmine eestlane, vaid vähem veel.

Aga maailma ees seisavad kategoorilised küsimused. Seepärast pole üldse imeväärne kohata ingleid ja deemoneid. Nende aina sagenev esinemine teeb nad peaaegu teaduslikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar