Kuulipilduri miniatuurid tabavad märklauda

MARVEL RIIK

Eesti kirjandusmaastikule on endale laagrit püstitamas kaitsevägi. Kuidas sellesse suhtuda? Ikka heakskiitvalt. Näib, et drilliseersandid on teinud tublit tööd.

Kaitsevägi ja ajateenimine on teekond, mille iga terve Eesti noormees peab ette võtma. Enamik selles valdkonnas leiduvast kirjandusest tutvustab tulevasele kutsealusele või teistele huvilistele müstifitseeritud organisatsiooni ja selle kõige populaarsemat osa ehk teenistuskäiku. Ka Priit Põhjala „Militaarsed miniatuurid“ täidab selgelt seda ülesannet.

Valdavalt on eesti kirjanduse militaarse allhoovuse puhul tegu memuaaridega, kus analüüsitakse kaitseväge ja otsitakse ajateenistusele mõtet, aga ühtlasi tahavad mehed oma (traumaatilist) ajateenistuse kogemust psühholoogiliselt lahata. Selline teraapiavorm on igati teretulnud. Vormilt ja teemaarenduselt on need teosed sarnased. Võib-olla, et liialtki. Põhjala sõnutsi: „Imelik, kui paljud inimesed kalduvad oma sõdurielu meenutades paljusõnalisusse, kui tegelikult õpetatakse sõjaväes pikka lora mitte sallima“ (lk 159).

Eesti Kaitsevägi muutub ja areneb pidevalt. Siin on materjali, millest kirjutada, selliseid raamatuid tuleb kindlasti veel. Mida enam on aga sama teemaga raamatuid, seda tähtsamaks saab nende vorm ja narratiivi küsimus ehk teose erilisus – miks peaks just seda lugema?

Põhjala on oma „Militaarsete miniatuuridega“ minu silmis kuulipildurina (vt lk 112) väga hästi tabanud märklauda. Lühipalad ajateenistusest on edasi antud kaitseväelasliku otsekohesusega: „Au sees on väljenduse ökonoomsus ja lakooniline stiil, jutule eelistatakse tegusid. Sõdurikeeli: vähem möla, pikem samm“ (lk 159). Muidugi pole sealjuures unustatud naljakust. Huumorit on vaja, vastasel juhul läheb sõdur hulluks või hakkab süngeid mõtteid mõlgutama. „Esimene sõdur, kes raskuste üle naerda ei osanud, pani endale minöörikursusel suhu plahvatava miinisütiku“ (lk 109).

„Militaarsed miniatuurid“ on raamat, mida ei ole kahju metsalaagrisse kaasa võtta, ehkki kott on niigi raske. Sõdur vajab ka vaimset, mitte ainult füüsilist koormust. Sellele viitab ka Põhjala sõduri kohustusliku kirjanduse nimekiri (lk 34–35), kus kogu sõjaklassika seas triumfeerib Põhjala enda toodang. Iroonias peitub omajagu tõtt.

Raamatus pajatatakse vürtsikalt sellest, millega üks nolk peaks ajateenistuses arvestama. Näiteks, et suurem osa ajast kulub tal toenglamangus. Targem on kohe hakata seda asendit harjutama, sest kätekõverdusi tuleb teha kogu aeg. „Üks noorsõdur arvutas kord kokku, mitu kätekõverdust ta pidi nädala jooksul tegema, ja sai tulemuseks silmapaistvad neli tuhat viissada viiskümmend“ (lk 60). Tähelepanu tuleks pöörata ka häälele ja hääldusele (lk 68–69): lahingutegevuses ja õhtustel loendustel on vaja kõva häält ja selget hääldust.

Üks raamatu suur väärtus on selle keeleline viimistletus. Kaitseväest on lihtne kirjutada igavalt, kasutades ohtralt ametlikke termineid ja värvituid kirjeldusi, ning peagi ongi lugeja huvi kaotanud. Seda kõike saab aga esitada ka mahlakalt, vaimukalt ja kaasahaaravalt. Põhjala just seesugune, filigraanne tekst on lausa kadestusväärne. Võtame näiteks leitnandi ja reamehe arusaama õppusest (lk 101–103) või sõduriparfüümid (lk 149–150). Intelligentne sõnastus, millega nõustub ehk isegi Maire Liivamets.^*

Põhjala „geniaalsed, anderikkad miniatuurid“ (lk 113) on püstitanud tõsiselt muljetavaldava telgi kirjandusmaastikule. Raamat võiks olla sütikuks teistele ajateenijatele ja reservväelastele. Ka stiil on eeskujuks: lühidus, konkreetsus ja tükike vaimukust – selline on õige sõduri kõnemaneer. Miks mitte ka mälestused? „Ja nii see sõdur muudkui valetab endale, maalides halli ja koledat tegelikkust sõna sõna haaval ilusamaks ja värvilisemaks ja naljakamaks“ (lk 17).

* Maire Liivamets, Hõbedased ja kuldsed read kesk soliidset keskpärasust. – Sirp 19. XII 2014.