Kütioru tillukesed saladused

KÄRT HELLERMA

Kui käisin hiljuti raamatukogus uuemat kirjandust laenutamas, siis oli Leelo Lauritsa raamatuke sealt koju toodud kuhjas kõige väiksem ja õhem. Lugesin selle kiiresti läbi, aga tekkis tunne, et ühest lugemisest jääb väheks ja et tuleks lugeda pigem üksikute lõikude kaupa – natuke nagu laeva logiraamatut, mis koosneb lühikestest sissekannetest selle kohta, mis ilm oli ühel või teisel päeval, kui suur oli tuul, kui kõrge lainetus, kui palju on järel provianti ja joogivett ning milline on madruste enesetunne. Seal puuduvad pikad kirjeldused. Põhiline on asimuudi määramine, parasjagu läbitava geograafilise punkti fikseerimine. Ometi pole säärane logiraamat vaid faktide kiretu kogum. See toob sõõrmeisse mere lõhna, kõrvu kajakate kisa ja silme ette pildid lagipähe lõõskavast päikesest või tormitsevast veepinnast.

Lauritsa raamat on samasugune: see koosneb lakoonilistest, argistest toimetustest pajatavatest märkmetest, millest jääb mulje, et neid teeb inimene, kes soovib sisima kohusetunde ajel – või südame sunnil – olla võimalikult objektiivne. Napid tekstilõigud vahelduvad mustvalgete ülesvõtetega, mis ilmsesti pärit sealtsamast, Kütioru kandist. Teemaks ikka inimese ja looduse side. Lisaks hulk viimasest lähtuvaid allhoovusi. Inimene vastamisi suurte mõistatustega. Lihtsad asjad. Sõprus, lähedus. Igapäevased kohustused. Vaikne hool sinust endast sõltuvate olendite eest. Leppimine surmaga, mis saadab kõike elavat. Rituaalid ja nende tähendus. Kõiksustaju. Oma murede ja rõõmude ühtesulamine millegi suuremaga.

See, mis paelub, on eelkõige häälestatus, rahu ja meeleavaruse – või avara meele – seisund. Tasakaalukus, tõsidus vaheldumisi kerge huumoriga – see on Lauritsa miniatuursete mõtiskluste nähtamatu raam. Illustratsioonide kavakindel liitmine tekstijuppidega sünnitab tähenduslikke kooslusi ja lisab raamatule sügavust.

Videviku kaudu kõikjale

Millest käib raamatus jutt? Otseselt ei kõnelda seal suurt millestki muust kui ilmast ja igapäevasest elust. Ometi on tekst vägagi informatiivne ja käivitab lugejas assotsiatsiooniahelaid, mis jäävad loetust väljapoole. Tugevalt on nende loomisel mängus autori side loodusega, viimasega ühtesulamiseni välja. Ja muidugi ka teadlikkus iseendast kui inimesest – pean silmas teadlikkust iseendast kui suuremasse tervikusse kuuluvast vaimsest olendist. „Istusin trepi pääl ja mõtlesin, et inimesed lähevad alalõpmata iseenda sees teadmata kaduma, sageli ei märka ise ega teisedki,“ kirjutab Laurits (lk 42).

Lauritsa esmapilgul pretensioonitud elupildid lõpevad sageli mõne elutarga tõdemusega, mis on sõnastatud näiliselt möödaminnes, aga tabab otse naelapea pihta. Tulemust võib pidada ka reisikirjaks, kuigi rännatakse enamasti koduõues ja selle lähimas ümbruses. Ühtlasi on see avastamisretk iseendasse ja iseenda kaudu maailma: „Pole vähimatki tähtsust, kuhu ma iganes lähen – see, kuhu ma videviku kaudu pääsen, on kõikjal. Ja kõikjal jõuan ma lõpuks sinna“ (lk 80).

Päevikuna vormistatud tekstifragmendid reedavad, et autor kuulub ühte väikesesse, aga meie kultuuri jaoks kasvava tähendusega inimgruppi – mööda Eestimaad hajali paiknevate, suhteliselt erakliku loomuga loovnatuuride perre. Nemad ei hooli tõmbekeskustest, vaid eelistavad elada omaette, meediakärast eemal. Neid iseloomustab loomulik ja kasin elu ning nad saavad oma tööd tehtud interneti vahendusel. Kõige olulisem on, et nad teevad oma toimetusi, olles teadlikud harmooniast enda ja maailma vahel – ka sellest, et see harmoonia ei säili niisama, vaid et seda tuleb hoida ja kasvatada.

Nii näikse ka Kütiorus päevikut pidav isik olevat ühtaegu nii Maa-ema, kes peab silmas kõikide pere pudulojuste heaolu, kui ka haritlane, kes teeb üksildast, keskendunud tööd eesti kultuuri hüvanguks, hoolitsedes nõudliku toimetajana eesti keele säilimise eest. Kirjutaja põhiline tähelepanu näikse kuuluvat pigem puudele ja loomadele, teedele ja taluhoonetele kui inimestele. Maa-ema taju ja perenaise praktiline meel käsikäes – võib-olla on selles midagi ürgeestilikku?

Raamatust hakkab silma autori rõhutatud isetus. See algab juba pealkirjast. Ma ei tea, kas seda, et autor nimetab oma tekste tillukesteks asjadeks, mitte väikesteks asjadeks, üldse peaks kuidagi toonitama, aga mingil moel on see tunnuslik. Ja mitte niivõrd alandlikkuse või allaheitlikkuse mõttes, vaid hoopis teises seoses. Isetusele võib ju viidata ka Leelo Lauritsa kirg seelikute vastu. Olla nii-öelda seelikukandja ja seeliku kandmist veel rõhutada – see on autorist julge tegu. Miks? Seelikud, satsid ja põllepaelad on Eestis ajast aega seostunud naisteriietusega ning naised kui nende kandjad on olnud enamasti anonüümsed, moodustanud kultuuripüramiidi allosa. Teiselt poolt võib seeliku kandmisega seostuv anonüümsus olla ka kaitseotstarbeline ja seetõttu sihilik. Aga taluõues pole ju end soovimatute silmapaaride eest kaitsta vaja. Või siiski? Kuuldavasti olevat Kütioru kohal Obama visiidi ajal drooni nähtud.

Seelik seelikuks – kõige tõenäolisem on, et seelik laeb selle kandja esiemade energiaga –, hoopis rohkem tekitas mõtteid raamatu pealkiri.

Asja ja saladuse vahel

Eestlase sõnavaras on sõna „asi“ vägagi levinud. „Asi“ on kõigepealt materiaalne, seega füüsiline objekt. Näiteks laud ja tool on kõige krestomaatilisemas tähenduses „asjad“. Kui mõne vestluse käigus ei tule õige sõna parasjagu keelele, tuleb „asi“ ikka appi. Ja see „asi“ ei pea käima millegi materiaalse kohta.

Laud ja tool on „konkreetsed asjad“, aga on olemas ka „abstraktsed asjad“ nagu aeg või elu mõte. Laia tähendus­skaalaga „asi“ võimaldab hoomata ka neid nähtusi, mida on raske defineerida.

„Kas asja ka oli?“ küsitakse, kui keegi võõras üle su ukse nina sisse pistab. Kui asja ei olnud, siis mine ära. Ole asjalik, ära hõlju pilvedes, öeldakse sellele, kes kipub liiga palju targutama. Ja kui kellelegi vihjatakse, et tema tegevus on asjatu, siis pole see just julgustav.

Kütioru raamatu pealkirja puhul võib „asja“ taga olla pigem vajadus keelelise kaitseriietuse järele – nii nagu seelikut võime käsitleda kehalise kaitseriietusena, võime talitada ka „asjaga“, pruukides seda omalaadse kilbina oma mõtete kaitseks. Võimalik, et „asi“ on ka Lauritsa tekstide pealkirjas mõneti „metsakutsu“ funktsioonis – et mitte hunti tema õige nimega hüüda. Nii peegeldab „asi“ autori üdini eestlaslikku hoiakut olla sõnadega ettevaatlik.

Mida sellest järeldada? Mittemateriaalse „asja“ teisiti sõnastatud vaste võiks olla ka „saladus“. Võiks öelda, et meie elu kulgeb asjade ja saladuste vahel. Õieti elame asjade ja saladuste vahelisel suhteliselt väikesel alal. See tähendab, et elame ja loome küll keset asju, aga küünitame pidevalt saladuse järele. Seetõttu oleks Leelo Lauritsa raamatu pealkiri võinud olla ka „Kütioru tillukesed saladused“.

Ka raamatukaas peidab endas sama vastuolu. Pealkirjas on sõna „asjad“, aga kaanel on pilt ilusatest valgetest pilvedest ilusas sinises taevas. Asju ei paista kuskil. Kas pilved on asjad? Kas taevas on asi? Kui on, siis suhteliselt hajus asi. Kindlasti ei mahu taevas „konkreetse asja“ mõiste alla.

Ja veel. Pilvede pilt on kaanel küll, aga naine, kes raamatus toimetab ja oma toimetuste üle mõtiskleb, ei ole pilvedel hõljuja. Tema kohta saab tunnustavalt öelda, et ta on „jalgupidi maas“. Ta niidab ja koristab, kannab kokku lõkkematerjali, tellib puid – seda kõike ta pilve pealt teha ei saaks. Kas hõljub ta pilvede peal siis, kui ta haavalehtede värinat jälgib või konnasid kurgede käest päästab? Kas haavapuu on pilve pealt näha? Kas konn ühes oma mättaga ka pilve peale paistab? Eks ta ole – üks küsija mõistab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata.

Meil on meie mõõdupuud ja metafoorid ning kohati kalgid kõnekäänud, mis peegeldavad meid ja meie hinnanguid. Ent me ei tea, mida mõtlesid need seitse sookurge, kes korraldasid Kütioru elanikule varasel hommikutunnil tõelise kontserdi. Mis sünnib Kütioru konnade peas? Mis sündis sealsamas pika elu elanud suure musta koera peas, kelle mälestusele tema perenaine pühendas terve raamatu? „Vahtisin tähti – kõik on illusioon. Surm pole midagi muud kui vaid hüvastijätt homse kohtumise eel … teistes eludes, teistes kujudes; või kõik me lahustumas mittemillekski, mis on rohkem kui kõik … aga kõik seegi on illusioon. Täna on täna“ (lk 47). Nii mõtiskleb autor, vaadates, kuidas tema vana koer teeb õue peal viimaseid taaruvaid samme.

Aukartus elu ees

Leelo Lauritsa raamatu minategelane on ühtaegu nii praktiline kui ka ebapraktiline. Ta paneb pika seeliku selga, lükkab õue puhtaks, söödab oma pudulojuseid, vahepeal istub aga niisama, mõtiskleb elu ja armastuse üle. Eriti meeldis mulle koht, kus minategelane lamab õuel ja mõistab äkitselt, kui palju on tema ümber erinevaid elusid. Igal rohukõrrel ja porikübemel, igal pilveviilul ja kuurinurgal on oma maailm. Õigemini meeldib mulle, kuidas ta selle üle rahulikult ja keskendunult arutleb. See oli üks niisugune hetk, mis on paljudele tuttav ja tajutud, aga justkui jäänud suletuks „sõnastamatuse“ maagilisse maailma.

Elada elusana teiste elusolendite keskel, austada iga väiksemat kui eluavaldust – vahel tundub see ületamatult raske. Aga sealt läheb üks võimalikke teid sõnastamatusest sõnadesse. Neid teid on veel – ja mitmeid. Selleks et lahkunud vanaemaga ritsikate helis ühte sulada või kuulda lukus kõrvaga rohkem kui kõrvaga, mis lukus ei ole, ei pea minema pikutama Kütioru õue peale, kuid teatud hulka vaimset eeltööd on ometi vaja. Olgu see siis castanedalik püüe „sisedialoogi vaigistada“ või mõni teine mõtete peatamisele suunatud meditatiivne praktika.

Hea kirjandus ongi selleks, et paljastada sundmõisteid, vabastada kujutlusvõime ühiskonnas heaks kiidetud taradest. Tänastes raamatutes kohtab tihti ohkeid, et see või teine kogemus on „sõnastamatu“ või „seletamatu“. Ühelt poolt on see hea näitaja, osutab, et inimese tajumisvõime on alles, et tema meeled pole nüristunud, et maailm näitab talle ikka veel oma saladuslikku palet. Teiselt poolt näitab see tema oskamatust kõnelda maailmaga, mis mõnikord tundub olevat nii palju inimesest suurem.

Lauritsa raamatut iseloomustab tundlik lähenemine sõnale. Leida igast päevast üles üks oluline hetk ja see selgelt, kirkalt ja meeldejäävalt sõnastada – see polegi nii lihtne. Võib-olla süvendab poeetilist muljet autori kalduvus kasutada lõunaeestlasele omast väljendusviisi, kuigi raamat iseenesest pole murdekeelne. Küllap tekitab poolehoidu ka see, et autori „tillukeste asjade“ külvis pole eriti abstraktsust – küllap sihilikult. Ta kirjutab sellest, mida näeb ja tunneb, mitte ei puista hõllanduslikke visioone – ei arutle kultuuri olemuse ega valuta südant ühiskonna tuleviku üle.

See, et raamat on kirjutatud suure musta koera mälestuseks, teeb selle mulle eriti lähedaseks. Muide, suure musta koera allusioone võib leida ka ühest teisest, paar aastat varem ilmunud raamatust. Seegi on otsapidi seotud Võrumaaga ja kirjutatud pealegi võru keeles. Tegemist on Jaan Kaplinski võrukeelse luuletusega kogust „Taivahe heidet tsirk“ (2012): „Tii usse valla, jää lävele saisma. / üütuul tule lõunast ja lakatas üle silmnäo, / nigu suur must pini, tuul kiä om sama ütsindä / kui ma esi, tuul kiä ei saa konagi tõisiga kokko, / ja ei päse esihindäst konagi valla, / innegu tule vaikne külm üü / ja kõik jääs vakka, kõik jääs uutma vastust / kas paremb om olemah olla vai olemalda olla“ (lk 39).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming