Kooliloo suurteos

Hellar Grabbi

Märt Karmo, Mustkuldne müts peas. I ja II. Tallinna Reaalkool, 2011. 316 ja 928 lk. Tallinna reaalkool on samuti nagu Treffneri ja Westholmi gümnaasium ajalooline kool. Ta kujunes omaette mõisteks eesti kultuuriloos ja rahva seas. Ühegi teise keskkooli nimetust pole nii sageli muudetud, aga reaal püsis kõnekeeles visalt edasi. Ajalooliseks saab kutsuda ka Gustav Adolfi ja Miina Härma gümnaasiumi (endine Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium). Reaalist on tulnud rohkelt silmapaistvaid mehi. Nimetan mõned, igaüks hoopis eri alalt: maailma tippmaadleja Georg Lurich, kultuuri- ja kirjanduskriitik ning luuletaja Ilmar Laaban, poliitik ja peaminister Andres Tarand, kalevlaste maleva algataja ja Tallinna koolipoiste kompanii ülem, reaalkooli õpetaja Anton Õunapuu. Õppursõdurite sõjakäigu kirjeldused raamatus on väga ilmekad ja huvitavad, kuid traagilised nagu Õunapuu langemine eesliinil. Mu tähelepanu köitis tema elu ja surma sarnasus Kuperjanovi omaga. Tallinna õppursõdurid annavad sõjaajaloolastele võimaluse võrdlevaks käsiteluks Tartu koolipoistega nii tõsielus kui romaanis „Nimed marmortahvlil”. Huvitavaid andmeid ja uusi vaatenurki pakuvad ka teised peatükid. Kahes köites ja tavalisest suuremas kaustas teos hõlmab 1244 hästi kirjutatud ja toimetatud lehekülge, mis kubisevad Reaalkooli puutuvast ainestikust. Raamatu nimede registris on üle 3000 nime ja joonealuseid viiteid on 3982. Nii suurel hulgal algmaterjali kogumine ja selle töötlemine ning raamatuks vormimine on suur töö. Käesoleval juhul on meeldiv tõdeda, et tehtud suure töö tulemus ongi „suur töö” ehk magnum opus, aga veidi teises tähenduses, nimelt suurteos, seda nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt. Märt Karmo raamat kvalifitseerub kõigiti teadusliku uurimusena ja kuulub pigem ajaloo kui pedagoogika valdkonda.

Ma ei hakka mahukat ja sisukat teost refereerivalt retsenseerima, see oleks kui kotiga tuult püüda. Esitlen vaid mulle huvi pakkunud lõike ja fakte. Mind üllatas, et eestikeelseks muutus õppetöö alles 1917. aastal, olles varem saksakeelne, alates reaalkooli asutamisest aastal 1881 kuni vene õppekeelele üleminekuni aastal 1905. Jõuliselt kerkib esile reaali kauaaegse (1915–1933) direktori, koolipoiste seas populaarse ja lugupeetud Nikolai Kannu isiksus. Sellise poolehoiu saavutamine poistekoolis pole sugugi kerge. Direktor peab olema poistega õiglane ja solidaarne, siis on poisid seda ka temaga. Teismeliste noorukite õiglustunne on enamasti maailmast veel rikkumata ja kristallpuhas, aga kergelt haavatav. Kann oli ka silmapaistev ühiskonnategelane: Asutava Kogu liige, Eesti Skautide Maleva peavanem, Põllumeestekogude juhatuse liige, haridus- ja sotsiaalminister (1933–1936), kellena viis läbi suuremad ümberkorraldused koolisüsteemis.

Kui üldse midagi kritiseerida, siis Eesti koolisüsteemi kirjelduse ja suurte tülide saatel tehtud reformide mõningat ebaselgust. Selles muidugi ei ole süüdi raamatu autor. Miks oli mitu korda vaja vahetada reaalkooli nime (lk 15)? Miks oli tarvis lõhkuda reaalkool neljaks pooliseseisvaks kooliks? Ja miks üldse kadus kooli nimest sõnaga „reaal” 1930ndate teisel poolel (lk 108-109)? Ametlikult ma ei saanudki reaalis käia, pidin leppima 2. gümnaasiumiga. Poisid koolis hoidsid kõvasti kinni „reaalist” ega tahtnud midagi kuulda „teisest gümnast”. Igatahes Eesti koolisüsteemist ei saanud ma täit selgust. Erinevad koolitüübid kulgesid paralleelradadel ja mul puudub taust selle süsteemi mõistmiseks. Küll aga mõistan ma paremini, mis on Pudi rida. Tolle reaali humoorika tava parim seletus hõlmab koos fotoga neli lehekülge.

Õppimine on huvi kõrval ka kohustus. Kooliskäimisel on teine külg, mis ühendab huvi kõrval ka mõnu. Selleks on meelelahutuslik suhtlemine kaasõppuritega ning osalemine huviringide tegevuses nii eneseharimise eesmärgil kui lihtsalt lõbu pärast. Õpilaste endi juhitud harrastustegevus on reaalis olnud väga aktiivne ja laiaulatuslik, eriti suurejooneliselt arendati sporti ja muusikat.

Õpilastel oli kolm, vahel kuni neli orkestrit: puhkpilliorkester, sümfoniett, mis muutus vajaduse korral keelpilliorkestriks, tantsuorkestriks džässbänd. Muusikaelu kirjeldus läbi aastakümnete on kohati päris üksikasjalik. Paljude nimeliselt märgitud noorte muusikute seas hakkavad silma hiljem üldtuntuks saanud Arvo Ratassepp, Vallo Järvi, Emil Laansoo, Priit Veebel jt. Ma ei teadnud, et mu hea sõber Kuno Laren (endise nimega Boris Kuum) oli reaalis õppides nii hea viiulimängija, nagu raamatus öeldud. Ta ise sellega kunagi ei kiidelnud.

Reaali peeti 1930ndate lõpupoolel pealinna kõige kõvemaks spordikooliks. Korv-, võrk- ja jalgpallis tuldi korduvalt Tallinna koolinoorsoo meistriks. Korvpallis olid reaali meeskonna tähtedeks pärast Ameerikas Springfieldi spordiülikooli lõpetanud Herbert Niiler, Nikolai Kasak ja 204 cm pikk Ralf Viksten. Ka viimast kahte kohtasin hiljem Ameerikas. Kergejõustikus kuulusid mitme tulemused (Arvo Halliku, Erich Pilliroo ja Oskar Esko omad) saavutamisaastal meeste edetabeli esikolmikusse ja olid muidugi koolinoorte rekordid. Hea, et raamatus rohkelt tulemusi on ära toodud. See annab aluse mujal saavutatud tagajärgedega võrdlemiseks, kergejõustiku keel on ses osas universaalne.

Märkimata ei saa jätta nägusat kaanekujundust ja rohkelt vanu aegu meelde tuletavaid fotosid. Portreefotod esileküündivatest õppuritest ja nende õpetajatest on side meie ja nende vahel. Kahjuks vaid ühepoolne ja tumm, aga meie siiski näeme, missugused nägid välja Vabadussõja kangelane Anton Õunapuu, oma klassi parim õpilane Ilmar Gross või koolidirektor Nikolai Kann.