Kõigel on oma aeg

ANU PÕLDSAM

On asju, milleks ei ole paremat ega halvemat aega, on üksnes nende oma aeg. Sellel aastal jõudis kätte Koguja raamatu uustõlke ilmumise aeg. See kaunis köites pealtnäha õhuke, ent sisult kaalukas ning kohati kole aus teos on jõudnud seekord lugejani Vello Salo ja Jaan Kaplinski tõlkes ning koos nende kommentaaridega. Tähelepanuväärne on sealjuures nii teos ise kui ka selle uus tõlge eesti keelde.

Täpselt kümme aastat tagasi ilmus Vello Salo sulest ülemlaulu uus tõlge pealkirja all „Saalomon. Laulude laul“, mis on ühtlasi esimene kommenteeritud piibliraamatu tõlge eesti keelde. Nii ülemlaulu kui ka Koguja raamatu kanoonilisuse üle on vaieldud. Nimelt on mitmes judaismi seisukohalt keskse tähendusega tekstikogumikus, nii mišnas (jadaijm 3:5) kui ka talmudis (šabat 30b) toodud ära diskussioon selle üle, kas ülemlaul ja Koguja raamat peaksid kuuluma pühakirjade hulka või ei, kusjuures suuremaid kõhklusi põhjustas just viimane. Põhjuseks selle sisemised vastu­rääkivused ja kohatine vastuolu toora õpetusega (näiteks teatab Koguja 3:12: „Ma tean, et pole miskit paremat inimestele kui rõõmustada ja teha head oma elus“ ja 7:3 jällegi, et „Meelemasendus on parem kui naer, sest kurb nägu kosutab südant“), nagu ka üldine pessimistlik ning ratsionalistlik hoiak, mis raamatust esmapilgul vastu kõlab. Koguja sõnumiks näib olevat elu absurdsus ja meie teadmiste piiratus.

Tegu on universaalse mõtisklusega inimese elu ja selle mõtte või ka mõttetuse üle ning selle mõtiskluse aluseks ei ole mitte ilmutus, vaid vaatlus ja elukogemus. Siin ei räägita Iisraeli rahvast ja selle esiisadest, personaalse Jahve asemel on Jumalast rääkides juttu pigem abstraktsemast Elohimist. Vana Lähis-Ida tarkusekirjanduse hulka kuuluvas Koguja raamatus, mis sisaldab endas nii Iiobi raamatule omast kontemplatiivset tarkust kui ka õpetussõnade raamatu stiilis tarkust, on nähtud paralleele epikuurlaste ja fatalistide mõttekäikudega, kuid on ka neid, kes leiavad, et teose autori puhul oli tegu jumalakartliku juudi realistiga.1 Ja tõepoolest on teos üdini judaistlik ning selle viimastest ridadest jääb kõlama sügavalt religioosne mõte: „Karda Jumalat ja pea käskusid. [—] Sest Jumal mõistab kohut kõige üle, mis varjul, olgu hea või paha (Kg 12:13). Nii pole ka ime, et Koguja raamat otsustati ikkagi pühade tekstide hulka arvata ja see on leidnud kajastamist juudi (Koguja raamatu kommentaar midraš Kohelet raba), samuti kristlikus traditsioonis (Gregorius Nyssast, Hieronymus). Ühtlasi pakub Koguja raamat endiselt nii oma vormi kui ka sisu poolest ohtralt uurimisainet piibliteadlastele.

Koguja näiline pessimistlik realism kätkeb endas siiski ka lootust. Sest kõige tühise üle, mis siin päikese all valitseb, on pealpool päikest midagi, mis on igavene ja õiglane: „Mis Jumal teeb, jääb igaveseks“ (Kg 3:14). See ehk aitab seletada sedagi, miks nii süngelt kõlavat raamatut on hakatud ette lugema just rõõmsa iseloomuga lehtmajade pühal (hag ha-sukkot). Nimelt lähtuvad juudid eeldusest, et Koguja ratsionalistlik mõttekäik ei vii mitte uskmatuseni, vaid just kõrgemate väärtuste hindamiseni – oluliste küsimuste esitamine pole see, mida tuleks vältida. Vastupidi, Koguja raamatu autoriga tuleb kaasa mõelda, temaga võib nõustuda või talle vastu vaielda. Nüüd on selleks taas võimalus ka eestikeelsel lugejal.

Muidugi võib juba enne raamatu lahti­löömist küsida, miks oli ilmtingimata vaja uut tõlget, kui siin päikese all pole miskit uut? Kas sellest, mis olemas, ei piisa? Kas uus ei korda teiste sõnadega juba ammu öeldud vana? Kas on vaja muuta tõlkeid, mille vahendusel on eesti keelde tulnud väljendid „ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9), „igale asjale on määratud aeg“ (Kg 3:1) ja ehk kõige tuntumana „kõik on tühi töö ja vaimunärimine“ (Kg 1:17)? Kaks esimest on küll Salol ja Kaplinskil samad, aga kolmas kõlab: „Kõik on tühi, tühja tuule tagaajamine“. Uus sõnastus avab võib-olla võimaluse märgata seda, mis tekstis kogu aeg olemas olnud, kuid seni tähelepanuta või varjatuks jäänud. Siinkohal on ääretult tänuväärne, et Koguja raamatu uuele tõlkele on lisatud peale vokaliseeritud heebreakeelse originaalteksti ka valik varasemaid eestikeelseid tõlkeid: 1739. aasta esmatrüki, 1939. aasta juubelipiibli ja 1997. aasta Eesti Piibliseltsi väljaande tekst. Nii saavad ka algkeelt mitte oskavad lugejad ometi aimata selle võlu ja valu ning ise otsustada, milline tõlge neile kõige kohasem tundub.

Ühtlasi tasub piibli tõlkimise vajaduse üle juureldes silmas pidada, et piiblitekstid on elavad tekstid, mille puhul mängib olulist osa just nende ettelugemine ja kõla, seda nii algkeeles kui ka tõlkes. Nii ongi piibliraamatute uustõlgete taga sageli soov teha need lugejale-kuulajale suu- ning kõrvapärasemaks. On ju Vello Salo ka ise sellele tähelepanu juhtinud, et keele muutumise tõttu oleks vaja piiblitekstid iga paarikümne aasta järel uuesti tõlkida. Teiselt poolt võib liigne innukus ja uuendusmeelsus tõlkele vastu töötada ning tulemus jääda lugejale kaugeks ning mõistetamatuks ja kõlada millenagi, mida Kaplinski nimetab estorantoks. Siinkohal tahan veel kord esile tõsta mõlema tõlkija kommentaare, mis avavad tõlkeprotsessi tagamaid (Kaplinski „Mõni mõte tõlkijalt“) ja Koguja raamatu tausta (Salo „Mõni sõna eksegeesist“) – mõlema autori sulest loeks hea meelega sel teemal veel pikemalt.

Ei ole lihtne jõuda tõlkeni, mida iseloomustab üheaegselt nii sisu- kui ka vormitäpsus ja loomulikult voolav keel. Vello Salol on see aga õnnestunud ja seda eriti just nn kahemehetöödes koos Indrek Hirve ja nüüd Jaan Kaplinskiga, mille puhul saavad kokku eksegeetiline ja tõlke­alane vilumus ning peen keele­tunnetus. Loomulikult on selle taga terve rida raskeid valikuid, sest paratamatult tuleb heebreakeelse originaali tõlkimisel mitmeid mööndusi teha: selle napisõnalisuses peituva kirevuse ja sõnamängude ning alliteratsioonide edasiandmine ei ole alati lihtne ega võimalik ning võib-olla ei ole see ka alati vajalik. Lõppkokkuvõttes on ju tervik see, mis kõlama jääb ja tekstist mulje loob. Koguja raamatu uus tõlge ei ole mitte üksnes sisult, vaid ka vormilt terviklik. Tegu on rütmilises proosas esitatud ning ka luulet sisaldava mõtisklusega ning sellisena see ka Salo ja Kaplinski tõlkes kõlab. Sealt leiab stiiliühtsuse, täpsuse, loomulikkuse ja ka luulelisuse ehk kõik selle, mille tõlkijad on endale eesmärgiks seadnud. Kuigi, mis puudutab luulelisust, siis tundub Kristiina Rossi tõlkeversioon Koguja luuletekstidest2 vähemalt minu kõrvale isegi ladusama ja rütmilisemana.

Vana testamendi uurija Urmas Nõmmik on öelnud, et Eesti kultuuriruum väärib palju ja väga kvaliteetseid, erinevate põhimõtete alusel koostatud piiblitõlkeid, kus on jälgitud ühtlasi ka teksti- ja vormikriitika printsiipe ning mis on varustatud kommentaariga.3 Sama mõtte on hiljuti välja käinud ka Kristiina Ross, kelle sõnul praegu kehtiv Piibliseltsi 1997. aasta versioon on „ettevaatlik kompromissvariant – eesti pikaajalist täpse tõlke traditsiooni järgiv, aga mitte just eriti särav ega leidlik“.4 Võib küll unistada uuest universaaltõlkest, kuid just erisugustel alustel koostatud uustõlked on need, mis avavad lugeja silmad nägemaks algteksti keerukust ja köitvust. Nii võib tekstile läheneda Nõmmiku kombel ja tulemuseks on Iiobi raamatu uue tõlkega5 sarnane põhjalik teaduslik tõlge, kus ei ole peljatud teksti lünklikuks jäämist, või siis nagu Salo ja tema kaaslased, kelle eesmärk on luua just ladus ette­loetav tekst, millest kuulaja-lugeja ka aru saab. Mida rohkem erinevaid tõlkeid, seda parem, sest vaid nii saab tõlkepilt sama kirju, nagu seda on Piibli algtekst oma tuhandeaastase tekkelooga. Ühtlasi ärgitab iga uus tõlge uuesti mõtlema selle üle, mida võiks pidada eesti piiblikeeleks ja -stiiliks ning kas vana piiblikeele kõrvale on tekkimas uus.

Kui tulla aga lõpetuseks tagasi Koguja raamatu juurde, siis kinnitab see teos omaenda sõnu: ei ole miskit uut päikese all. Nõnda on see veidi üle 2000 aasta tagasi kirja pandud tekst oma mõtte­käikudega jätkuvalt aktuaalne, kõnekas ja ärgitab küsima. Kui teil küsimusi ei ole, siis järelikult ei ole te seda veel lugenud, millest on kahju, sest tegu on väärt lugemisega uues ja väärt tõlkes.

1 Aron Pinker, Ecclesiastes. Part I: Authorship. Jewish Bible Quarterly 2013. Vol. 41:2 (162), lk 85.

2 Kristiina Ross, Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Aviv, 1996. (Koguja originaaltekst ja tõlge lk 124–129, kommentaarid lk 343–345.)

3 Urmas Nõmmik, Eesti piiblitõlke olevikust ja tulevikust. – Kirik&Teoloogia 2011, nr 12.

4 Kristiina Ross, Hedi Rosma, Igal tõlkel on seletus. – Looming 2015, nr 6, lk 836.

5 Iiobi raamat. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Nõmmik. Rmt: Piibel kontekstis I. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar