Kohanenud kirjandus

K? Hellerma

Tänase kirjaniku – ja ka tema lugeja elu sisu määravad majanduslikud argumendid, mitte moraalsed valikud. Philippe Delerm, Väikesed naudingud. Varrak, 2004. Amélie Nothomb, Jumala lapsepõlv. Varrak, 2004. Marie Darrieussecq, Minu beebi. Varrak, 2005.

I

Olen sattunud järjest lugema õhukesi tõlkeraamatuid, mille autorid kirjeldavad maailma suhteliselt sarnaselt vaatepunktilt: maailm on nende raamatute valguses peaasjalikult üks mõnus koht, kus on tore olla. Kõigi kirjanike ligilähedase põhihoiaku võiks kokku võtta klauslisse, et elu on üks täitsa vahva vaba aja veetmise vorm ja igav üldiselt ei hakka.

Tuleb muidugi möönda, et mõnus ja naudinguküllane pole maailm alati, mitte päris igal ajahetkel, vahel tuleb ette ka pisikesi jamasid, aga enamasti on need ületatavad ja nendest ei maksa niiväga välja teha.

Eriti toredaks muudab elu aga asjaolu, et kõiki silma ette jäävaid üksikasju võib siis, kui vähegi viitsimist on, ka natuke põhjalikumalt, otsekui läbi luubi takseerida ja seejärel pisteliste ülestähenduste korras laisalt registreerida. Kõigi kolme raamatu autorid käsitlevad elu enamasti suure laboratooriumina, kus võib igasuguseid eluavaldusi, sealhulgas ka iseenda kogemusi ja tundmusi, just nagu steriilsete pintsettide abil käsi suuremat määrimata uurida.

Sääraste uuringutega ametis olles on autorid üsnagi arvestavad, endast, oma kordumatust isikust äärmiselt teadlikud, kuigi teevad näo, et neist midagi eriti ei sõltu. Ennast sihilikult vaatleja positsioonile seades on neil hõlbus mõtestada pigem seda, mida nad näevad, mitte seda, mida nad tunnevad. Nii võõritavad nad end teadlikult maailmast ja rõhutavad varjatud äratundmist, et nende isiklik vastutus toimuva eest on kahtlane ja piiratud ning et nad osalevad elus pigem juhuslikult kui mõne kindla missiooniga.

Selline tehtud hoolimatus paistab välja ka raamatute vormist: autorid teevad ennekõike märkmeid, mitte ei jutusta lugu. Napid tähelepanekud on tihedakoelised ja hästi läbi kaalutud, neis “ei dramatiseerita midagi üle” ega kiusata lugejat millegi “teravaga”, nagu teevad mõned teised nende kaasaegsed kirjanikud, näiteks Ian McEvan (“Tsementaed”) või Patrick Mccabe (“Lihunikupoiss”).

Kõnealustest raamatutest on Philippe Delermei “Väikesed naudingud” ja Marie Darieussecqi “Minu beebi” prantsuse kirjanike sulest, Varraku sarjas “Moodne aeg” ilmunud romaani “Jumala lapsepõlv” autor on belglanna Amélie Nothomb. Kõik nad on palju tõlgitud ja suuri tiraaže pälvinud suhteliselt noored autorid. Delermi sünniaasta on küll 1950, nii et tema puhul võib kõnelda pigem keskealisest mehest, kuid see eriti ei loe, ikkagi kuulub ta nimetatud kahe noore naisega samasse kiiluvette, sest kannab samasugust elutunnetust ja viljeleb sama stiilimeetodit, mida on kiusatus nimetada postmodernistlikuks, kui see kellelegi veel midagi ütleb.

Mis meetod see selline on? Miks on see nii populaarne, miks see on nii moes?

II

Kõik nimetatud raamatud on kirjutatud minavormis, peategelaste ego väljendab end julgelt ja retooriliselt. Hästi välja mõõdetud distants maailma asjade suhtes laseb sel hõlpsalt sündida. Samas mahendatakse järjekindlalt oma võimalikku ambitsiooni midagi pisutki muuta. Kui peategelastel ka on oma sügavaim usk ja tahe, jätavad nad need meeleldi luku taha. Nad on jultunult ja paatoslikult egotsentrilised – Nothomb ka üksjagu irooniline – ning suhteliselt üksildased, nagu jääb üksildaseks igaüks, kes seab esiplaanile iseenda ja oma vajadused.

Niisiis: ülejäänud maailm kord läheneb, kord kaugeneb ning on üldiselt impersonaalne. Mina on imperatiiv, mina on keskpunkt, muu maailm on hägune ja sekundaarne. See hierarhilisus on programmiline iseäranis Nothombi romaanis, kus minategelane on laps-Jumal, kellele “naudingukogemus annab inimlikkuse”, nagu kirjutab teose eessõnas Triinu Tamm. Teoses end kehtestav Suur Mina on absoluutselt veendunud, et “…nauding äratab vaimu ja muudab selle nii virtuoosseks kui sügavaks” (“Jumala lapsepõlv”, lk 25).  Nothomb mängib oma minakujutlusega lausa tolategemise piiril, eksponeerides end totaalse ekstsentrikuna, kelle eneseimetlusel ja -kummardamisel pole piire.

Millest aga räägib Delerm? Laiskusest, mõnulemisest, heast söögist, klaasikesest bordoost, pühapäevaõhtusest vanniskäigust. Elus, mida tema kirjeldab, puudub valu ja traagika poolus, pole ühtainsamatki viidet millelegi, mis võiks turvalisust lõhkuda. Need lühilood viivad meid murede keskelt ära, otse hõrgutava roosamanna sisse, otse hästilõhnavasse ja rammestavasse oaasi, korrates üha ilusamate sõnade abil juhtmõtet, et maailm on igal hetkel meie teenistuses, alati käepärane ja mugav.

“Väikeste naudingute” tõlkija Indrek Koff üritab esiti seletada Delermi populaarsust prantslaste naudingujanuga – et nende meelelaad ja väärtushinnangud olevat sellised –, kuid leiab seejärel tema lugudest midagi üldinimlikult köitvat, mis panevat meid “koos meistri endaga elust rõõmu tundma”.

Mõlemad prantslased kirjutavad suhteliselt ühtemoodi, aforistlikult, lühikeste lausetega, kaemuslikult. Kaemused on hästi vormistatud, rahulikud ja selged, neis ei ihaleta millegi kättesaamatu järele, ei soovita hõlmata mingeid muid reaalsusi peale olemasoleva. Kõik, mis tarvis, on siinsamaski olemas. Kui lugeja seda ei usu, on see tema oma viga. 

Tõsi, “Minu beebis” kohtab peategelase teatud hämmeldust oma mõnevõrra teisenenud elunägemuse üle, mida põhjustab ilmaletulnud väike inimene. Ent noore ema maailm püsib siiski kenasti koos, sest köögis on külmkapp head-paremat täis, nõudepesumasin suriseb, turvaistmega auto on hoovis, ukse taga on järjekord vanaemadest-vanavanaemadest, kes kõik last oma hoolde ihkavad võtta; lapse isal on tasuv töökoht, kust ta õhtuti last hüpitama saabub. Kirjakohti, mis reedaksid, et noorel emal lapse isa suhtes ka muid tundeid oleks, peale selle, et ta temaga öösiti armatseb, leiab tekstist vaid näpuotsaga.

Ema võõrastab beebit, sest see on elu toimivas masinavärgis mingi veider, komforti lõhkuv tulnukas: “Tita muutis mind tundeliseks; andis mind tunnete meelevalda. Ma juurdlen, mida teha sellise vananenud sõnavaraga.” (“Minu beebi”, lk 12). Kimbatus on tunnuslik, kimbatus on jõhkralt sümboolne, sest tundelisus on postmodernismile võõras asi.

III

Kõik märgid näitavad, et XXI sajandi suuretiraažiline, n-ö keskteekirjandus on teistsugune kui oli XX sajandi oma. Kirjandus kohaneb ja muutub, nagu teeb seda aegki, millest ta võrsub. Nüüd pole kirjanikul enam vaja külma pead ja kuuma südant, nagu keegi kunagi romantiliselt arvas, vaid külmad olgu mõlemad – nii pea kui ka süda. 

Kirjanik, kes tahab end kuuldavaks teha, peab kohanema üliratsionaalse inimese lihtsakoelise tundeeluga, orienteeruma arusaamistasandile, mis peab silmas eelkõige maailma mõistuspärasust, funktsionaalsust ja kindlamõõtmelisust. Selles peitusemängus tuleb kaasa teha nii osavalt, et usuksid nii lugejad kui ka tema ise – jagades levinud veendumusi, mis osutavad inimese määratule kohanemisvõimele ja kohustuslikule tarkusele kõigi elus ette tulevate raskustega nagu imeväel toime tulla.

Sellel loogikal on oma juured. Kui juba puuri pandud ahv oskas kepiga puurivarbade taha asetatud õuna endale lähemale manööverdada, siis mis veel rääkida inimestest, kelle käsutuses olev pompoosne tehnoloogia võimaldab käsitleda kogu maailma kui suurt õunaaeda, kust söök kunagi ei lõpe. Lisaks tahab inimene tunda valitsemise magusat naudingut. Selle nimel pigistab ta nii mõnegi ettetuleva ebamugavuse  ees, mis tema loogikat kummutama kipub, silma lihtsalt kinni.

Inimene pole ometi ahv – ei usu, et ta ka ahvist pärineb –, aga ilmekas näide ellujääjast ahvist osutab otsejoones sellele, et tänagi saab elus paremini hakkama just see inimene, kes nutikalt tegutsevast ahvist kõige vähem erineb. Kes kepiga jännata ei mõista või õuna niisama imetlema jääb, sureb varsti nälga.

See pole mingi naljaviluks konstrueeritud mõistukõne, vaid karm reaalsus, mis viitab sardoonilisele tõsiasjale, et tänase kirjaniku – ja ka tema lugeja elu sisu määravad majanduslikud argumendid, mitte moraalsed valikud. Viimased on jäänud ammu seljataha. Moraal on sisutu sõnakõlks, tühi retoorika – ning valikuid on nagunii ainult üks.

Need kirjanikud, kellest jutt käib, on ju varjamatult pragmaatikud, mitte idealistid. See, et igasugune kirg on hukutav ja kasutu, on neile ammu selge. Eks nemadki peavad väikestviisi oma pidu katku ajal, üritavad oma ajastu viirustega mõnevõrra rinda pista, aga on end hoolega juba varem nende vastu vaktsineerinud. Vaktsiinid koosnevad teatavasti väikesest hulgast haigusetekitajatest, mida antikehade tekitamise eesmärgil organismi viiakse. Teatud kogus antikehasid kindlustab täie tervise juurde jäämise. Samal ajal sureb ka igasugune opositsioonivaim, sest keegi ei tõtta rumalast peast saagima oksa, millel ise istub. Võimalik mäss tasalülitatakse juba eos, see on pigem simuleeritud kui tõene.

Nii saavadki kirjanikest kollaborandid-kohanejad, kelle enesekehtestusvahendid piirduvad üksnes kaitseriietusega, kes ei vastanda ennast ühiskonnaga, vaid sulanduvad sinna: teades, et tundetus, piiratud kujutlusvõime ja äärmine individualism osutuvad tõhusaks ellujäämisstrateegiaks. Nüüdiskirjaniku individualism ei tähenda mingit pea-seljas-isepäisust või nui-neljaks-mässu, vaid kavakindlat valmidust teha iga päev väiksemaid või suuremaid kompromisse – mitte ainult elulaadis, vaid ka mentaalsuses, kuhu tilkhaaval imbub ühiskonnas heakskiidetud hüsteerilist hedonismi.

Roland Barthes’i sõnul tuleb kirjanikul pakkuda õigustusi ühiskonna südametunnistusele. Seda mainitud autorid ka tõrkumata teevad. 

IV

On sellise “propagandakirjanduse” viljelemine teadlik – ehk mingite hüvede saavutamise nimel? Rikkuse, kuulsuse nimel? Vaevalt on niisugused süüdistused lõpuni põhjendatud. Ent iga kirjanik soovib säilitada oma tööks vajalikke elementaarseid tingimusi ja need ei säili tänapäeval niisama. 

Siinkohal haarab käsi märksõna “aja vaim” järele, milles väljendab end alati, nii kummaline, kui see ei tundu, ka midagi muutumatut ja kestvat. Tänaste kirjanike ebastabiilset seisundit ühiskonnas ja nende mitte  ülemäära nõudlikku elustandardit näikse hästi iseloomustavat vanaaja mõtleja Epikurose oletus, et “õnn sõltub mõningatest psühholoogilistest aaretest, ei sõltu aga eriti materiaalsetest vahenditest, millest piisab rohkemaks kui on vaja soojade riiete, mingisuguse eluaseme ja mingisuguse toidu jaoks  – prioriteetide valik, mis peaks mõtlema panema neid, kes võrdsustavad õnne suurejooneliste finantsskeemidega ja õnnetuse keskpärase sissetulekuga, sest rahal olevat võime õnne toota juba üsna väikeste sissetulekute juures”  (vt Alain Botton, “Filosoofia lohutus”, Varrak, 2003).

Kuigi epikuurlasi seostatakse tavaarvamuse kohaselt elumõnude jahtimisega, on vähemasti teatud osa tänaste kirjanike elustiil just Bottoni laadis epikuurlik: neile on selge, et väikese sissetulekuga võib küll läbi saada, aga sellest päris ilma jäädes pole enam kuidagi võimalik säilitada oma kirjanikuidentiteeti, seda hinnatud “psühholoogilist aaret”, seda üha viletsamalt polsterdatud status quo’d, mida on raske kätte võita, aga imelihtne kaotada.

Halastamatust sees-väljas-nõiaringist pole pääsu. Eric Blairi ehk George Orwelli suguseid fanaatikuid, kes kindla teenistuse päevapealt hülgaksid ja kerjusena mööda vaestemaju kondaksid, tänapäeval naljalt ei leia. Juba mõte sellele täidab meid õudusega. Heal juhul läheme vaid Mohni saarele majakavahiks või põgeneme vahel niisama metsa. Ning mööngem, et Orwell kirjutas oma suurepärase rentslireisikirja “Pariisi ja Londoni heidikud” ikka siis, kui vaestemajade ekstreemsused selleks korraks möödas olid.

V

Ma ei mõista Delermi, Darrieussecqi ja Nothombi raamatute suurte tiraažide saladust – aga ma peaaegu mõistan, miks noored nii vähe raamatuid loevad. Nad saavad samasisulise sõnumi palju atraktiivsemalt ja rafineerimata moel kätte ka TVst ja kinost. Sõnum iseenesest on tuttav: elu on lahe, cool, nämma, ei võta kelleltki tükki küljest ära. Muretult hakkamasaamise jaoks ei lähe elus tarvis muud kui natuke külma närvi. Kui mõni raamat kätte võetakse, siis üksnes eesmärgil, et see niisugust tõde kinnitaks.

“Kinos ei õpita üksteist tundma. Kinno minnakse ennast peitma, varjama, omaette olema,” kirjutab Philippe Delerm (“Väikesed naudingud”, lk 46). Kino moodi kirjandus teeb sama: peidab, varjab, mahendab, laseb olla lõõgastunult omaette. Aga mitte rohkem.

Oleks silmakirjalik kirjanikke milleski süüdistada, sest need, kes ühiskonna nõudmistega ei kohane, heidetakse ühiskonnast lihtsalt välja. Kes meeldida tahab, peab roomama – kuldsed ja klassikalised sõnad. Võime vaid hinge kinni pidades veel salamisi loota, et “iga jäätanud südame põhjas leidub paar piiska armastust – parasjagu niipalju, et linnud saaksid süüa” (Henry Miller).  

Andekusel puudub mõõdupuu ja igaüks suurtele auditooriumidele kirjutama ei kõlbagi. Ent edumaa, mis on suurtes keeltes kirjutavatel kirjanikel puuriidataguse väikese keeleruumi kirjanike ees, hakkab toodud näidete najal ülekohtuselt silma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming