Kartograafilisest elaanist traumakirjanduseni

Eesti kirjanduses on esile tõusnud ääremaad. Samal ajal nihkuvad lõunaeesti kirjanduses rõhud ning avanevad uued perspektiivid Bernard Kangro teostes.

PILLE-RIIN LARM

Maarja Hollo (vasakult), Brita Meltsi ja Mart Velskri doktoritöid ühendab kohakesksus.

Pille-Riin Larm

Sel sügisel kaitsti Tartu ülikoolis lausa kaks eesti kirjanduse alast doktoritööd: Maarja Hollo „Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus“ (2016) ja Brita Meltsi „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilisuse lätted“ (2016). Kuigi palju aega ei ole möödunud ka neile eelnenud Mart Velskri „Lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimaluste“ kaitsmisest (2014). Kõigi kolme töö puhul on tegu artikliväitekirjadega. See, et need on eestikeelsed, ei ole eesti kirjanduse erialal mõistagi erandlik, aga ülikooli üldise suundumuse taustal juba küll.

Kõnelesin Eesti kirjandusmuuseumi teadurina töötava Maarja Hollo, Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi lektori Mart Velskri ning ajakirja Keel ja Kirjandus toimetaja Brita Meltsiga nende uurimustest, sh päris palju Bernard Kangrost, aga ka lõppevast kirjandusaastast ning sellest, mis tuleks kirjanduskaanonisse lisada.

Ühe minuti loeng

Pille-Riin Larm: Palun sõnastage lühidalt oma doktoritöö põhiline küsimus ja järeldus, proovige anda nn ühe minuti loeng oma doktoritööst. Tehkem seda tööde kaitsmise järjekorras.

Mart Velsker: Minu väitekiri on lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimalustest. See koondab tekste, mis eri vaatenurkadest arutavad selle üle, kuidas oleks mõtet lõunaeesti kirjanduslugu kirjutada, põhimõtteliselt ka seda, kas on mõtet. Siin on kolm sõlmküsimust. Üks küsimus on see, kas seda peaks vaatama koos eesti kirjanduslooga, kuivõrd niisugune koosolu on mingil moel paratamatu, või peaks seda võimalikult autonoomselt käsitlema. Teine küsimusring on, kas „lõunaeesti kirjandus“ on paraja suurusega mõiste. Meil räägitakse ju tegelikult võru kirjandusest rohkem, võib-olla on mõistlik võtta mingi väiksem üksus luubi alla. Kolmas ring on see, kuidas lõunaeesti kirjandust või neid väiksemaid üksusi määratleda: kas koha- või keelekeskselt või kuidagi muudmoodi?

Järeldustes ei jõua ma küll ühemõttelise väiteni, et just nii täpselt ja mitte teisiti peab seda tegema, aga esiteks on siin välja sõelutud mingid võimalused, mis on kahtlasemad ja võib kõrvale jätta. Teiseks on võimalike võimaluste puhul asju, millele juhin tähelepanu ja millega kirjandusloo kirjutaja peaks arvestama. Kõige silmatorkavam on muidugi võru kirjanduse küsimus, kogu see teema on ideoloogiliselt väga õrn. Me võime võru kirjandusest rääkida küll, aga on näha, et kui sellest räägitakse, on mulgi või tartu keeles kirjutav autor automaatselt taustakirjanik, mitte kirjandusloo peategelane.

Larm: Kas sa ise ei kavatse lõunaeesti kirjanduslugu kirjutada?

Velsker: Mul praegu ei ole see kavas, aga ma ei välista midagi. Võib-olla kunagi edaspidi on see võimalik või saab teoks – ei julge veksleid välja anda. Ma muide olen üht-teist kirjutanud, aga see ei ole olnud raamatu mõõtu. Olen kirjutanud ühe ülevaate võru kirjanduse ajaloost ning uude „Setomaa“ kogumikku tuleb üks peatükk, mis sisuliselt on seto kirjandusloo esimene läbitöötamine.

Maarja Hollo: Minu doktoritöö on Bernard Kangro sõja järel eksiilis ilmunud loomingust. Käsitlen oma töös Kangro mäluromaane, mille all pean silmas „Sinist väravat“ (1957), kuueosalist Tartu-romaanide tsüklit (1958–1969) ja Joonatani-romaane (1971–1973), aga ka käsikirjalist näidendit „Kohtumine vanas majas“ (1979) ja novelli „Kummitused“ (1987). Kõige kitsam eesmärk oli uurida autori ja tema loomingu suhteid ehk seda, kuidas autor saab oma teostes kohal olla või ilmutab neis ennast. Siin võib välja tuua kolm põhijäreldust. Esiteks ilmutab Kangro ennast oma loomingus eri tegelaste ja jutustajate vaheliste dünaamiliste suhete kaudu, teiseks allusioonide kaudu teistele tekstidele, kolmandaks tegelaste ja jutustajate mälestuste ja mäletamisprotsesside kujutamise kaudu – valdavalt ei ole need mäletamisprotsessid ja mälestused, mida Kangro oma teostes kujutab, fiktiivsed, vaid autobiograafilised. Mulle pakkus huvi, kuidas Kangro oma loomingus nii isiklikku kui ka rahvuslikku minevikku kordab ja läbi töötab ning milliseid poeetilisi vahendeid ta selleks kasutab.

Samuti oli eesmärk avada uusi uksi Kangro loomingu seni varjus olnud lugemis- ja tõlgendusviisidele. Veel pöörasin tähelepanu sellele, kuidas Kangro kujutab Tartu-romaanide tsüklis Teist maailmasõda, mis on selgelt vastuolus rahvusliku mälupoliitika eesmärkidega.

Brita Melts: Mina olen oma töös kirjandusliku omailma mõiste alla koondanud omaeluloolised maastikukogemused, mis on ilukirjanduslikult kaardistatud ja nähtavaks tehtud. Käsitletavatel tekstidel on kõigil geograafiline referent väga tugevalt olemas, aga belletriseeritud kujul. Olen vaadanud, millised need omailmad on ja kuidas omailma meetod toimib ilukirjanduse analüüsis, milliste võtetega on need moodustunud, mis on nende kandvad tunnused ehk n-ö kirjandusliku omailma tingimused. Suuresti keskendusin Karl Ristikivi, Andrus Kasemaa, Lauri Pilteri ja Tõnu Õnnepalu loomingule, väga vilksamisi ka mõnele teisele kohakesksele eneseesitlusele (nt Lauri Sommer).

Kirjandus, koht ja keel

Larm: Kõigil kolmel juhul on (vähemalt osalt) tegu teatud autorite/teemade rehabiliteerimise või lausa kirjanduslikku teadvusesse toomisega. Ühendab neid kahtlemata ka Lõuna-Eesti – kas on mõni autor sealt pärit või kirjutab ta sellest või kirjutab lõunaeesti keeles või … Kirjandus ja paik – kui oluline see seos on ja mida tähendab lokaalsus teie uurimisteema puhul?

Velsker: Mind on kohaga seotud kirjandus ja kohtade peegeldused kirjanduses ikka pikemat aega huvitanud. Võib-olla on kohakesksus üks esimesi asju, mis neid kolme tööd ühendab.

Hollo: Olen nõus. Kui näiteks proovida joonistada Kangro loomingu põhjal kognitiivne kaart, ruumisuhete mentaalne mudel, siis on see selgelt Tartu ja Lõuna-Eesti keskne. Kangro jutustajad ja tegelased meenutavad seda maastikku, mida Kangro ise koges: see on Lõuna-Eesti maastik, põhiliselt kodukant Antsla ümbruses, Tartu loomulikult, aga ka Võru ja Valga.

Velsker: Kuigi ma Kangrost ühtki artiklit pole kirjutanud, on ta näha ka minu töös.

Larm: Kas lõunaeesti kirjandus pole pigem nähtus, mille õitseaeg on möödas? Kui elujõuline on see praegu? Kas lõunaeesti kirjandus on valmis?

Velsker: Ma ei julge midagi lähemat selle tuleviku kohta öelda. Ma loodan, et õitseaeg ei ole möödas, aga eks elu näitab. Võib-olla rõhud nihkuvad ja vahelduvad. 1990. aastate võru kirjanduse suur hoog on natuke taltunud ning samal ajal mulgi ja setu pool rohkem esile tõusnud.

Larm: Palun too ka mõned näited. Lauri Sommer – tema on vist universaalne lõunaeestlane?

Velsker: Lauri Sommer on erijuhtum. Aga Merca setukeelne luulekogu „Pühä päiv“ (2013) on kahtlemata tähelepanuväärne. Eks neid ole teisi ka.

Hollo: Aga Jaan Kaplinski viimane teos, „Mõtsa ja tagasi“ (2014)?

Velsker: Jah, see on võrukeelne. Kaplinski võru keel on kuskilt Tartumaa ja Võrumaa piirilt.

Hollo: Kangrol on veel üks käsikirja jäänud teos, autobiograafiline romaan „Sõit Rooma“, milles ta meenutab oma esimesi ülikooliaastaid ja Tondil sõjakoolis veedetud aega. Ka see väärib väljaandmist. Huvitav, et Kangrol tuleb võru keel just seal tagasi – mälestustes. Tema ilukirjanduslikus loomingus on seda ikka väga vähe, aga vestlused vanematega ja kohalike inimestega on „Sõidus Rooma“ kõik võru keeles.

Velsker: Kangro puhul on leitud, et tema keelekasutuses võru keel kuidagi siiski peegeldub. Ta on ka otse deklareerinud, et on nagu võõrkeelele üle läinud autor.

Hollo: Kindlasti, kas või luules. Põhjaeestlane ei saa võib-olla paljudest tema sõnadest aru, sest need on murdetaustaga. See tuleb välja ka romaanides, kus on väga palju sõnu ja väljendeid, mille põhi on murdeline, aga Kangro on need kirjakeelestanud.

Larm: Kas kirjanduslike omailmade puhul lööb ka välja eripärane keelekasutus või murdekeelne taust?

Melts: Sommer on võib-olla ainuke juhtum, kellel see lööb tugevalt välja. Teised ei ole otseselt sealt keskkonnast pärit, mida nad on omailmastanud – Tõnu Õnnepalu Paradiis Hiiumaal, Andus Kasemaa Poeedirahu Peipsi ääres, Lauri Pilteri Airootsi Läänemaal. Nad on sinna keskkonda liikunud hiljem. Loomulikult on nad midagi kohalikust sõnavarast üle võtnud ja kasutavad arhailisemaid väljendeid, mida on seal kuulnud, aga Sommer on ainus, kes üle kirjakeele ja murdekeele piiride ujub.

Larm: See-eest on perifeersete paikade läbikirjutamise kirg eesti kirjakeelses kirjanduses praegu silmatorkav. Nimetad seda oma doktoritöös kartograafiliseks elaaniks.

Melts: Jah, ääremaad on kirjanduses esile tõusnud. Pakkusin oma töös mõned seletused, miks: üks on vastureaktsioon posturbanistlikule ühiskonnale, vajadus aeg maha võtta. Minnakse justkui tagasi juurte juurde, olgugi et neil kirjanikel neis kohtades juuri ei ole, ammutatakse loomingulist jõudu esivanemate pärandist …

Hollo: Võib-olla tuleb Kasemaa puhul mängu ka lapsepõlvenostalgia?

Melts: Nostalgia tuleb igal juhul mängu, kui juba ääremaid laiemalt kaardistatakse – mingi paradiislik unelm või kadunud aja unelm kumab tekstidest läbi.

Larm: Kas kartograafilisest elaanist sündinud omailmsete teoste hulka võib lülitada ka eelmise aasta Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad saanud teosed, Paavo Matsini „Gogoli disko“ ja Vahur Afanasjevi „Tünsamäe tigu“?

Melts: „Tünsamäe teo“ kindlasti, aga Matsini raamat on midagi muud. Geograafiline põhi on seal äratuntav ja oluline, aga see, kuidas seda väljendatakse või kohavaimu elustatakse, on hoopis teist masti.

Velsker: Kohakeskset on muidugi praegu palju. Väga ilmekad näited on ka Meelis Friedenthali kaks viimast romaani („Mesilased“ ja „Inglite keel“), aga ta on Brita töös olevatest autoritest erinev selle poolest, et ta on rõhutatult Tartu kirjanik ja Tartust kirjutav kirjanik. Tartu on ikka mingil moel eesti kultuuri kese olnud, ainult et Friedenthali puhul võib tajuda, et ta tahab Tartu ümber kirjutada: Kangro on oma Tartu valmis kirjutanud ja siis tuleb Friedenthal ja kirjutab teistmoodi.

Melts: Kui linnadest rääkida, siis see, et mina olen põhiliselt kaardistanud ääremaid, ei tähenda, et ääremaad on kuidagi olulisemad ja kirjanduskaanonis nähtavamad kui linnad. Linnad võivad samamoodi olla omailmad, näiteks Jan Kausi Tallinn. Ka Tartut on varemgi kaardistatud. Ma ei tea, kuivõrd Kai Aareleidi Tartu on omailm, aga see, kuidas ta on Tartut romaanis „Linnade põletamine“ loominguliselt elustanud, on hästi mõjus.

Larm: Tartu kohta ilmus äsja üks isevärki raamat, Lauri Räpi „Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis“, mis räägib Tartust autori poisipõlves nii 1980.–1990. aastatel. Veidi äraspidiselt haakub kirjandusliku kartograafiaga Mihkel Muti irooniline romaan „Eesti ümberlõikaja“, kus on näiteks selline paik nagu Alam-Kolkaküla ja peatükk „Kolkapatriotismi ülistus“. Kuidas kolkapatriotism omailmaga seostub?

Melts: Võib-olla mingil määral, aga samamoodi on ju linnapatriotism olemas. Aga muidugi need, kelle puhul võib minu käsitletud juhtumites kolkapatriotismi täheldada, nimetavadki mingit paika demonstratiivselt kolkaks.

Kese ja kaanon

Larm: Palun tooge välja mõni tänavu ilmunud teos, mis teid iseäranis kõnetas. Kas 2016. aasta jätkas seejuures omailma- ja kohakirjanduse tendentsi, mida võis täheldada juba 2014. ja 2015. aasta puhul?

Velsker: Mina ei julge veel praegu mingitest tendentsidest rääkida. Uusi raamatuid olen saanud lugeda pisteliselt, aga Friedenthali „Inglite keel“ on 2016. aasta raamat ja eks ta jätkab seda, mida siin kirjeldatud oli.

Hollo: Mulle on väga sügava mulje jätnud Maarja Kangro viimane raamat „Klaaslaps“. See on traumakirjandus, nagu ka valdav osa Bernard Kangro loomingust, aga siiski väga erinev. „Klaaslaps“ on väga pihtimuslik ja samas väga sügavalt läbi töötatud isiklik trauma või isegi traumad. Need asjad, mis Maarja Kangroga juhtusid – emakaväline rasedus ja abort loote väärarengu tõttu –, on üsna värsked. Kuigi autor on väitnud, et on saanud nende sündmustega rahu sõlmida ja et need teda enam kuidagi ei häiri, arvan, et rahu sõlmimine ei ole nii lihtne, toimunu jääb tema sisse mingil moel siiski alles.

Melts: Kas distants on siis nii oluline trauma puhul? Kas see, kuidas inimene traumast kirjutab, ei sõltu pigem isiksusest ja psühholoogiast?

Hollo: Kindlasti. Maarja Kangro kindlasti tunnetas seda, et kui ta ei saa endaga toimunut ära kirjutada, jääb see teda painama. Ta pidi selle ära tegema.

Melts: Aga Bernard Kangro sai alles siis hakata kirjutama, kui tal oli tekkinud distants?

Hollo: Traumaatiliste kogemuste vahendamiseks luules ta seda distantsi ei vajanud. Näiteks sõjatrauma tuleb Kangro luules esile juba Teise maailmasõja ajal kodumaal kirjutatud värssides ja sama kehtib eksiili kohta. Romaanidesse seevastu ilmusid autobiograafilised mälestused hiljem, selleks oli vaja rohkem aega, et uuesti teatud sündmuste juurde tulla. Tõsi, romantikul, nagu Kangro oli, on ilmselt lihtsam oma traumadega toime tulla, sest loomuomaselt reflekteerib ta endaga toimunu üle põhjalikumalt.

Larm: Ilmselt oleks võimalik ka mõnegi omailmakirjaniku loomingut traumakirjandusena tõlgendada.

Hollo: Mulle tundub, et see, kuidas Ott Kilusk kirjeldab temaga Meremäe koolis ja Meremäel elades toimunut, võimaldab tema raamatut „Veidrikud ja võpatused“ mõtestada muu hulgas ka traumakirjandusena.

Melts: Ääremaadel on rohkem potentsiaali kujuneda õõvastavateks kogemusteks. Hääbumine on seal silmatorkavam kui kuskil mujal ja lagunemise meeleolu teravam. Turvaline rahutsoon on seal rohkem sisemise harmoonia kui välise heaolu küsimus.

Velsker: On loogiline, et ääremaad genereerivad ka õudust. Igasugune piiripealsus on kuidagi määramatum. Kui oleme keskmes, siis see toodab peavoolu, aga kui minnakse ääremaale, siis seal võib kõike juhtuda. Muidugi on võimalik sinna ääremaale idüllimaailm paigutada, näiteks Õnnepalu „Paradiis“ on idüll.

Larm: Ka Sommeri uues jutukogus „Lugusid lõunast“ leidub üht-teist õõvastavat ning seal on piiripealsust ka selles mõttes, et üleloomulikud olendid sekkuvad toimuvasse. Aga kui juba kese jutuks tuli, siis hiljuti avaldas üks kirjanik arvamust, et Eesti äärealadel tegutsevatel kirjanikel on lihtsam kaanonisse pääseda. Kirjandusloolased märkavat neid kergemini. Kuidas kommenteerite?

Melts: Mina ei ole sellega nõus.

Velsker: Mingi mõttearendusena on see mõeldav, aga minu arvates Eesti näitel ei tööta. Mis asi on üldse ääremaa kirjanik? No hästi, ta kirjutab sellest, aga ise seal ei ela. See jutt kõlab rohkem nii, et Tartu on ääremaa – Tallinnas elab rohkem kirjanikke, aga millegipärast Tartu omi pannakse tähele. Tegelikult elab suurem osa Eesti kirjanikke kas Tallinnas või Tartus ja ülejäänud võib näppudel üles lugeda.

Melts: Lugeja ja loodetavasti ka iga kirjandusloolane märkab ehk ikkagi raamatut, mitte ei tee valikuid kirjanikutüübi järgi. Kui juba kaanonist rääkida, siis on ju kogu aeg maa ja linn olnud üsna heas tasakaalus. Meil on Bernard Kangro linn ja Bernard Kangro Võrumaa, Tammsaare küla ja Ristikivi linn jne, tänapäevani välja. Küsimus ei ole selles, et ääremaid märgatakse rohkem. Küsimus on, kuidas seda kohta kujutatakse ja mis võib teatud tüüpi lugejat selle juures võluda.

Velsker: Muidugi võib spekuleerida selle üle, kas urbanistlikku hoiakut märgatakse vähem. Mulle tundub, et urbanistlik hoiak, rõhutatud „nüüd ja siin ja praegu ja linnas“ hoiak on taustale surutud.

Õpikusse ja Rooma!

Larm: Mida arvate sellest mõttest, et kaanonit kujundavad kõige tugevamalt need ametnikud, kes koolide õppekavu kokku panevad?

Velsker: Uuema kirjanduse osas see ikkagi ei mängi väga palju rolli, sest see on paika loksumata. Bernard Kangro ja selliste puhul mängib küll kaasa.

Hollo: Kangro on gümnaasiumi õppekavas ilusti sees nii luule kui proosaga, ka Rein Veidemanni kogumikus „Sada hetke eesti luules“ on arbujad olemas, aga mitte see, mida Kangro eksiilis kirjutas, vaid ikkagi sõjaeelne looming – Arbujad suure tähega.

Velsker: Ma arvan, et Kangro saatus õppekavas sõltub natuke ka sellest, et tal ei ole ühte teistest meetri võrra kõrgemale tõusvat teost. Tal on tohutu palju raamatuid ja keegi pole neid kõiki läbi lugenud, võib-olla ainult sina oled. See tundub hõlmamatu.

Hollo: Kirjanduslugudes on siiani Kangro Tartu-romaane esile tõstetud.

Velsker: Jah, aga neid on kuus („Jäälätted“, „Emajõgi“, „Tartu“, „Kivisild“, „Must raamat“, „Keeristuli“). Kooliõpilast kuut romaani korraga lugema ei pane.

Larm: Mis see üks on, mille välja valiksite? Mis on kõige kangrolikum Kangro teos?

Velsker: Olen täitsa nõus, et Kangrot tuleks mitmekülgsemalt vaadata. Aga mulle ikkagi tundub, et nii või teisiti on Kangro loomingu kese tema 1930. aastate luule. Selles mõttes näib mulle, et Kangro retseptsioon ei olegi väga valesti kujunenud. Kui aga proosast peaks midagi valima, siis valiksin romaani „Jäälätted“ Tartu-tsüklist, seda on teinud ka teised. Minu arvates näitab Maarja töö väga hästi ülejäänud romaanide väärtusi, aga tundub, et mingisugune tervik, mis Kangrol „Jäälätetes“ oli käes, pärast kaob. Sari muutub millekski muuks.

Hollo: Mina paneksin Tartu-romaanide tsükli kõrvale ka „Taeva võtmed“. See oli esimene Kangro teos, mida ma lugesin ja esteetiliselt kindlasti võrdväärne Tartu-tsükliga. „Muutub millekski teiseks“ on väga hästi öeldud, sest Kangro suhe minevikku tsükli kirjutamise jooksul muutub ja seetõttu muutubki ka kogu tsükli ilme. Enam ei ole tegu nostalgiaga ega looda tervikmaailma, vaid kokku saavad isiklik ja kollektiivne trauma, mis omakorda muudab poeetikat.

Velsker: Minu arust tuleks ka Kangro tagumised Tartu-romaanid meil kõigil läbi lugeda. See on ikkagi mastaapne Teise maailmasõja kirjeldus Eesti vaatepunktist. Räägitakse, et Eestis sõjakirjandust ei ole, ma ise ka olen seda rääkinud. Neid siiski on ja mitte ainult Ülo Tuuliku „Sõja jalus“, Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ või Ilmar Talve „Juhansoni reisid“ – tegelikult on ka Kangro Tartu-romaanid vägagi sõjaromaanid.

Hollo: Seejuures väga detailsed ja koondavad erinevaid vaatepunktide. Sündmused, mis Tartus sõja ajal romaanides toimuvad, tunduvad lugejale tõepärased.

Larm: Kelle teosed veel lülitaksite „oma“ teema puhul õppekirjandusse?

Melts: Ma kahjuks ei tea, kes seal juba on ja kes mitte. Aga mõtlesin Ristikivi peale: mis on need tema teosed, mis moodustavad tema tuuma? Need oleks ilmselt kaks Arkaadia-kujutust: „Rohtaed“ ja (tinglikult) „Rooma päevik“. Nüüdiskirjandusest on Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm“ täiesti erandlik teos. Lauri Sommerist ei saa ka mööda ja Tõnu Õnnepalu on õppekirjanduses nagunii juba sees.

Velsker: Kui me räägime eesti koolist, siis lõunaeestikeelse kirjanduse jõudmine kohustusliku kirjanduse hulka ei ole tõenäoline. Lõunaeesti autoreid saab lülitada kooliprogrammi küll ja neid ongi seal, aga ei saa öelda, et kõik Eestimaa lapsed peaksid lugema läbi Kauksi Ülle romaani „Paat“.

Hollo: Seda tuleks siis tõlkida.

Larm: Aga mis lugu sellega on, et suurte eesti kirjanike teed viivad Rooma? Ja päris arvukalt ka mitte nii suurte (ma näiteid ei too, et keegi ei solvuks)?

Hollo: Kangrol on see ikkagi kujund: panteon või ideaal, kuhu ta tahaks jõuda, just kirjanikuna.

Melts: Ristikivil on tõeline.

Velsker: Nüüdiskirjanduse puhul tuleb silmas pidada, et Rooma lähedal Mazzanos on loomemaja.

Larm: Kui nüüd Nuustakule tagasi tulla, siis kõhe on mõelda sellele, kuidas hoogne omavalitsuste ümbernimetamine tõenäoliselt kohamälu ja elutervet kolkapatriotismi õõnestama hakkab. Ühel päeval avastad end elavat täiesti uue nimega kohas, osutud näiteks luitenõmmelaseks. Muide, siin ja seal on pakutud ühinevate valdade nimevaidluse puhul uueks nimeks Kilplat. Kirjandusklassikast võib rohkematelgi juhtudel ainest ammutada kui hinnangu andmiseks, näiteks saaks rajada Poeedirahu või Paradiisi valla. Lõpetan üleskutsega teha omailmast reaalsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming