Jälle need soomerootslased!

PEETER HELME

Kjell Westö suurteost „Kus kõndisime kunagi“ lugenule võib „Terendus 38“ algus tunduda liigagi tuttav ja kordustest tulvil: jälle 30ndad aastad, jälle soomerootslased, jälle Soome kodusõja pained ning jälle klassi- ja keelevastuolud. Polegi nagu midagi uut, lihtsalt see kõik on lahendatud veidi kammerlikumalt. Nimelt on „Terendus 38“ tegevustiku keskpunktiks Claes Thune advokaadibüroo, kus juhuse tahtel äratatakse ellu mineviku deemonid.

Kuid muidugi pole kõik nii lihtne. Originaalis 2013. aastal ilmunud teos paigutub küll romaaniga „Kus kõndisime kunagi“ samasse aegruumi – lk 32 leiab lausa mainimist „sotsialismi kaldunud õpetaja Grandell“, kes võib olla üks „Kus kõndisime kunagi“ peategelastest, vasakpoolne ajakirjanik Ivar Grandell –, kuid teose fookus on kitsam. Ja selle võrra sügavam. Ning kuigi lugu hargneb siingi peamiselt Helsingis, kõrvalepõigetega Moskvasse, Stockholmi ja Soome maapiirkondadesse, ei ole Westö seadnud endale eesmärgiks jutustada linna lugu. See on ikkagi inimeste, täpsemalt katkiste inimeste lugu.

Nagu pealkiri aimata lubab, hargnevad raamatu sündmused maailmapoliitikas väga äreval 1938. aastal ning toonased sündmused pakuvad pidevat kõne- ja mõtteainet ka raamatu peategelastele. Küll murtakse piike Austria Anschluss’i, küll Sudeedimaa saatuse ümber, küll arutletakse NSV Liidu edasise poliitika ning Soome tuleviku üle. Kõike seda tehakse muidugi soomerootsi perspektiivist, ent see perspektiiv pole sugugi ühene.

Westö on endale kirjanduses võtnud ülesande kirjutada XX sajandi soomerootsluse ajalugu lahti vastuolulisemalt, kui seda üldiselt ollakse harjutud nägema: kirjanik heidab kõrvale Soome ühiskonnas pikalt valitsenud hoiaku soomerootslaste kui monoliitse konservatiivse ja privilegeeritud rühma suhtes ning näitab selle rahvakillu sotsiaalset ja poliitilist heterogeensust.

„Terendus 38“ pole oma vähem kui 300 leheküljega mahukas teos, kuid siiski leiame sealt terve hulga erinevaid elusaatusi, mis hargnevad ja arenevad väikesel territooriumil külg külje kõrval, kuid ometi justkui eri maailmades.

Rääkides Soome kodusõja järel möllanud valgest terrorist, ei taha Westö ometi luua mingit uut mustvalget paradigmat. Ta ei püüa väita, nagu oleksid rikkad, kodusõjas valgete ridades sõdinud soomerootslased olnud automaatselt pahad ning nende vaesemad ja punaste poole valinud suguvennad mingid õilsad rüütlid. Selle asemel näitab ta minevikudeemonite käes piinlevaid katkisi hingi nii ühel kui ka teisel pool rindejoont, mis polnud 1930ndate lõpuks veel kaugeltki mitte unustatud ning mis viib „Terendus 38“ traagilise lõpplahenduseni.

Kui tõlke puhul miski segadust tekitab, siis pole selleks mitte Soome kohanimede rootsikeelsed vormid. Teose originaal on ju rootsikeelne ja selle tegelased räägivad omavahel seda keelt, mistõttu on vaid loomulik, et ka kohanimed on rootsi keeles, liiati on soome nimedega harjunud lugejale „Terendus 38“ lõppu lisatud register. Eksitavad hoopis tekstis esinevad muu-, valdavalt saksakeelsed tsitaadid. Nimelt on need sageli vigased ja, nagu originaali vaatamine näitas, vigased juba Westöl. Nii ei ole saksa keeles mitte sõna Fingerspitzgefühl, nagu raamatus kirjas, vaid Fingerspitzengefühl. Ebatäpne on ka eestikeelne tõlge lehekülje alumises servas. Nimelt ei ole sõna Fingerspitzengefühl tähendus mitte „peenetundelisus, vaist“, nagu joone all öeldud, vaid see mõiste märgib ainult viimast – vaistu, intuitsiooni (lk 38). Lisaks oleks olnud asjakohane osutada ka autori veale.

Häiris ka koht, kus eesti keeles kasutatakse sõna „soomusauto“, kirjeldatakse aga tanki (lk 55). Kjell Westö kasutab originaalis sõnu pansarvagn ja stridsvagn, mis mõlemad tähistavadki tanki, mitte aga soomusautot, mille kohta rootsi keeles on samuti eraldi sõna olemas – pansarbil.

Kuid need on vaid pisiasjad. „Terendus 38“ on psühholoogiliselt veenev, pisiasjades stiilselt ajastutruu ning ülesehituselt andekas romaan, mis tegelaste päevapoliitilistes aruteludes, ootustes, lootustes ja kõhklustes mõjub kohati õõvastavalt aktuaalselt. Kui Claes Thune reaktsionäärist ema Esther küsib raamatu lõpupoole „Kas tasub naiivsete ideaalide nimel kakelda?“, siis tundub tõesti, et ajalugu kordub – ja karta võib, et mitte sugugi alati farsina.

Suur tänu Tartu ülikooli skandinavistika osakonnale ja magistrant Diana Pannikule abi eest „Terendus 38“ rootsikeelse originaaliga tutvumisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming