III ilmasõja aimdus ja äike Supilinnas

Kaarel Kressa

 

Foto:piia ruberv

 

Merca, HELE HÄÄRBER. Vilep & Vallik, 2005. 120 lk.

 

Tartu luuletaja Merca ei kuulu nende poeetide kilda, kes peavad eestikeelseid riime ammendatuks. Luulekogu “Hele häärber” on vabavärsist pea vaba ning rütme ja kõlamängu armastav lugeja avastab siit oma rõõmuks riime, mida ei häbeneks ka Heiti Talvik. Talvikule viitamine on asjakohane juba seetõttu, et Talvik on (kui mitte arvestada poeemi, mis on kingitud J. Ehlvestile ja T. Kalvele kahasse) ainuke isik, kellele Merca luuletust (“Don Ramon”) pühendades ka täisnime välja kirjutas – ülejäänud kümnele viidatakse vaid initsiaalidega, mistõttu langeb nende osaks suhteline anonüümsus.

Kuulsa arbuja meeldetuletamiseks annab aga eelkõige põhjust tõik, et “Heleda häärberi” autor valdab oma tööriista tasemel, mis läheneb tolle süngemeelse dekadendist keigari omale. Peamiselt on selleks tööriistaks lihtne nelikvärss. Ehkki mõne luuletuse rütm ei passi hästi deklameerimiseks ning riimid nagu “põrandal-verandal” tunduvad liiga julged, suudab Merca oma kõrghetkedel anda edasi täpselt seda tunnet, mida soovib, tehes seda ka vormiliselt veatult. Ning kõrghetki on selles raamatus küllaldasel määral. Küsimus, kas mingit kõlakombinatsiooni või kujundit on kunagi varem kasutatud, muutub teisejärguliseks. Kõige ambitsioonikama katsena mõjub 15 lehekülge pikk “Oo, Danae”, kus autor pruugib vaid kahte riimipaari.  

Talviklik on ka luulekogu tumedates toonides avaosa, mille analüüsimise järel võivad tuleviku kirjandusteadlased leida, et teoses on selgesti tajutav Kolmanda maailmasõja sünge eelaimdus. Võimalik, et autori motiivid sellise lüürika loomiseks on olnud mõnevõrra proosalisemad (sic), ent kujunditevalik saaks tõepoolest vaevalt morbiidsem olla. Kõik teavad Merca pungitausta, nende värsside viisistamiseks sobiks aga pigem black metal’i laadis rögisemine. Autor seab end kordamööda nii kannataja kui koletise rolli: minavormis kõnelevad niihästi jahti pidav vampiir, hõbekuuli eest võssa põgenev libahunt kui ka ööjõletiste abitu ohver.

Samuti ei ole ühekülgne Merca vaatenurk armastusele. Minategelane lemmib söakalt ja liigse romantikata meesterahvaid, ent ka naisi (“Sümfoonia Luciale”, “Oo, Danae”). Kuid viimaseid vaadeldakse pigem läbi mehesilmade kui omasooiharuse prisma. Seda aimdust kinnitab kas või fraas “ja juba purux licub minu kolmas jalg…” luuletuses “Nekrofiilne”, mille peategelase ihaldusobjektiks on taas naine, kuigi surnud. Tõsi, mitte iga mees ei sooviks ega suudaks end sellise maskuliinsusega samastada. Ons siinkohal tegu fallosekadeduse või feministliku manifestatsiooniga? Pole mingit põhjust arvata, et selle raamatu autorile ei meeldiks olla naine, ka erilise viha vastassugupoole vastu võib vahest välistada. Pilkena pühendab luuletaja kirest hõõguvaid värsse ka näiteks peldikupotile (“Sonett”) ja elektrilöögile; romantiline ohe “Su sokkides on maarjaheinahõngu” kõlab niivõrd NAK-likult, et tekib tunne, nagu saakski seda laadi luule tõeliselt õitseda vaid Tartu oludes.

Emajõe Amsterdam kui paheliste boheemlaste kants on Merca ja tema luuletuste loomulik keskkond. Tartu-teemalised luuletused koonduvad peamiselt raamatu viimasesse ja kirjanduslikult vahest kõige väärtuslikumasse osasse, mis kannab pealkirja “Äike Supilinnas”. Pealinna suhtub Merca negatiivselt – ühes intervjuus on ta märkinud, et satub Tallinnasse ainult purjus peaga.

Pole mingit kahtlust, et autor ei tarvitseks oma suguõdedest “teeneliste rokkijate”, kes Tallinna ööklubides või ööklubis “Tallinn” lakitud sõrmede vahele margaritaklaasi suruvad, laua alla joomiseks ülearu pingutada. Alkoholil on teoses auväärne koht. Inimolendi kolmeastmelist teekonda – joove, pohmell ja peaparandus – käsitletakse sotsiaalrealistlikult, kuid tundeliselt.

Mida lähemale jõuab luulekogu lõpp, seda enam annavad uljus ja iroonia maad minoorsematele toonidele. Joomingugi käigus märgitakse nostalgiaga, et “kaasaegne musa on saast” (“Kollane kass”). Säilib veel terake trotsi: “Valus jääda, valus minna – / üles ennast ma ei poo” (“Minek”), kuid ahistusetunne ja eksistentsiaalne äng on üha ilmsem. Lugejal on sellest vaid hea meel, sest “Jääaeg”, “Qrbuselaev”, “Äraulg” ja teised sarnase tonaalsusega luuletused, mida leiab peamiselt teose viimasest osast, on oma nukruses kõige kaunimad. Ehk on paratamatu, et luuletaja tekitab meis empaatiat siis, kui tal on paha ja valus; purjus, tiirased ja õnnelikud inimesed pigem ärritavad ja panevad nina kirtsutama.

Teose lõpetab üks võimsamaid luuletusi, mida sealt leida võib, kujunditerohke “Äike Supilinnas”, mille viimased read on minu arvates tähenduslikud: “Sest traagikast üks välk teeb jälle pilti, / mis ilmub vihma hallil fotopaberil.” Häärber suletakse, kuid loodetavasti mitte igaveseks.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming