Hullunud Tartu ja õnnelik Luulur

Doris Kareva

Eelmise aasta 19. novembril leidis Tartu endises psühhoneuroloogiahaiglas Staadioni tänaval aset rahvusvaheline kultuurisündmus „Hullunud Tartu”, kus astusid üles luuletajad ja muusikud, väljas oli mitmeid näitusi, üritus lõppes hilisöiste ülesastumistega Genialistide klubis. Kokku kogunenud seltskond oli muljetavaldavalt värvikas ja väärikas. Peakorraldajal Jaan Malinil ilmus samal ajal veel ka valikkogu „Alati vahe”.  Doris Kareva: Kuidas sündis selline omanäoline,  esiotsa küll ühe päevaga piirduv festival nagu „Hullunud Tartu”?  Jaan Malin: Asi sai alguse mõttest kutsuda kokku sõbrad ja need, keda austan. Tahtsin korraldada väikese peo, aga see kasvas üle festivaliks. Ja nüüd on mitmed leidnud, et selline üritus peaks järgmisel aastal uuesti toimuma. Novembrikuu on Tartus kultuuriürituste poolest suhteliselt vaene. Minu meelest on novembrikuu Eestit iseloomustav aeg; selline  piiripealne. Ei ole enam sügis ega veel talv. Ja ka tudengitele on see sobiv aeg – enne nende meeletut sessi tuleks korraldada üks väike kultuurisüst.  „Hullunud Tartu” tantsibki piiride peal – see pole üksnes kirjandusfestival, vaid ühendab  mitmeid kunstivorme. Miks just selline pealkiri ja kas see jääb kestma?  Ma arvan, et pealkiri ei jää samaks. Mõte oli leida midagi semantiliselt mitmetähenduslikku, mis sisaldab jõulisust – või siis eneseiroonilist jõulisust. Ja tuleks leida sobiv sponsor. Näiteks – ma räägin siin väga tingivas kõneviisis – kui ma paneksin selle pealkirjaks „SEB see on”. Või „Gigantne Tartu” – meil on  siin firma Giga. Või „Loomingulisest salvest” – on ju Salvest. Sellist nimevalikut võidakse küll nimetada enesemüümiseks, aga mina seda nii ei võta. 

„Hullunud Tartul” kanti ette mitu spetsiaalselt selle festivali jaoks loodud teost. Kas see nii jääbki?   

Kindlasti. Järgmiseks aastaks on kokkulepe mõnegi muusikuga, kui aeg ja koht täpsemalt  paigas, saab konkreetsemalt kokku leppida. Tartus on mitmeid huvitavaid paiku, kus sellist üritust korraldada.   

Pealkirja põhjal kujutasin ette tugevalt dionüüsilise elemendiga festivali – tegelikkuses kujunes see hoopis kargemaks ja ühtlasi kultuurilooliseks, tänu sinu vahetekstidele maja ajaloost.   

Tegelikult otsisin kedagi, kes rohkem teaks, aga ei leidnud. Järgmine festival võiks toimuda kas või vanas vaksalis või vanas anatoomikumis.  Praegu on rohkem aega, et leida inimesi, kes nende majade ajaloost kõnelda võiksid. 

Kas see festival jääb edaspidi liikuvaks pühaks või tuleb kindlal ajal? 

Aeg peaks kinnistuma. Järgmisel aastal võiks üritus olla novembri alguses; novembri lõpul  on mõtted juba otsapidi jõulus. Aga esinejaist Eestis puudus juba ei tule. 

Mõni sõna ka su värskest valikkogust „Alati  vahe”. Mis põhjusel otsustasid seda mitte ise kokku panna? 

Lootsin valikkoguga taastada enda kui luuletaja  maine. Ja näidata, et ma pole üksnes häälutaja, vaid oskan ka kirjutada. Oma kogu kokkupanemine pole just eriti huvitav. Hoopis põnevam on, mismoodi keegi teine seda teeb. Parim näide on Kajar Pruuli poolt kokku pandud Ene Mihkelsoni kogu – tulemus oli täitsa üllatav. Kuna kõrvaltvaade tundus huvitav, aga ma ei julgenud eriti kellegi juurde minna, pöördusin lõpuks tuttava kirjandusteadlase Marin Laagi poole, kes oli lahkesti nõus. Ja kui ta oli  esialgse valiku paar korda läbi lugenud, jäi üle 400st järele alla 200. Ta jättis täiesti välja kolm viimast raamatut, ütles, et need on liiga omaette tervikud, sealt välja võtta ei saa.       

Su esimestes kogudes ilmunud luule oli BRUE ÜÜ (ÜÜÜ) üsna klassikalises võtmes; mida edasi, seda modernsem see on. Su esinemistes sisaldub väga palju muusika ja teatri elemente – ja mõistagi oled ka kujutava kunstiga lähedalt  kokku puutunud.       

Jaanuaris 2009 oli Tampere majas Marko Kompuse, Mehis Heinsaare ja minu näitus. Minul oli väljas hõbepaberist ovaalne vaagen, mille keskel oli luuletus. Olen oma luuletusi kirjutanud keraamilistele plaatidele, mida olen seejärel kõrgkuumuses kinnitanud. Üks on mul  vormistatud nii, et ümber on raam ja keskel plaat, vahepealse ala, paspartuuosa, täitsin aga Macroflexiga ja kuldasin üle. Näeb päris efektne välja!       

Mida tähendab julgus? 

Julgus tähendab julgust. Julgust olla selline. Või teistsugune. Igal juhul – mitte hoolida sellest, mida teised arvavad või mis sest saab – mis järele tuleb. Tegelikult, kui on tahtmine, siis julge inimene teiste arvamusest siiski hoolib. Kui ta on teadlik enese ja teiste olemasolust.         

On ju palju keni ja tarku inimesi, kel arusaamist  jätkub küllaga, aga otsustaval hetkel jääb puudu just julgusest.       

Mul endal alguses ka. Mind aitas sellest välja üks noorem kolleeg – Jürgen Rooste. Aastal 2001, kui käisin Eesti Raadios Ööülikoolis rääkimas häälutusest (saadet sellest jutust ei tehtud!), mis see üldse on, ja tõin näiteid. Jürgen tuli siis juurde ja küsis, kas ma olen ise ka midagi säärast teinud. – Ei. – Miks? – Ma ei julgenud. – Miks? – Mis nüüd mina … Ja siis ta ütles: aga  teeme koos! Ja tegimegi, lugesime muusikaakadeemias koos Ivar Sillaga sisse Ilmar Laabanile pühendatud häälutuse, mille põhiparameetrid ma eelnevalt Jürgenile ja Ivarile ütlesin, üldiselt aga improviseerisime etteantud teemal. Mulle hakkas isetegemine meeldima. Aga pelgasin veel mõnda aega. Kodus tegin, aga avalikkuse ette ei läinud. Käisin oma sõbra Margo Kõlari juures, stuudios või kodus – ja eneseusk kasvas. Aprilli lõpus 2009 tuli Tartus Poetry Slam.  Seal ma ei võitnud, aga mitmele inimesele mu esinemine meeldis ja tundsin, et nüüd on läinud lahti! Järgmine eelvoor oli Viljandis. Sõitsin sinna bussiga kohale ja seal võitsin! Ja siis juba mujal, Euroopa Poetry Slami’ni. See on lapsepõlveunistuse täitumine. Kui olin laps, tahtsin väga esineda. Mitte just näitlejana: tahtsin teistele kirikuõpetajana jutlustada. Kui ma veel rääkida ei osanud, rääkisin ma siiski; pidasin köögiukse peal jutlust.  Täiskasvanud naersid, mina olin natuke solvunud – aga nüüd olen saanud ühitada esinemistahtmise ja sõna. Mul on sellest väga hea meel. 

Tagasi „Hullunud Tartu” juurde – see ühendas mitmeid esinemisvorme, eksperimentaalteatrist eksperimentaalmuusikani;  slämmi esindasid rohkem väliskülalised. Näiteks räpist pole sinu puhul ju põhjust rääkida? 

Kui keskenduda tekstis semantilisele küljele, on võõras keelekeskkonnas esineda lihtsalt raskem. Slämm või prõmm on selgelt sõnumile,  semantilisele rõhuv – aga mina toetun rohkem mitteverbaalsele. Seda kasutavad muidugi teisedki, isegi kui nad sellest endale aru ei anna. Seekordsele festivalile ei saanud tulla Avignonist DizzyLez, kes on räpi ja hiphopi vahepealt. Kohal oli aga sakslane Tobi Kunze, kellega DizzyLez jagas esikohta Euroopa slämmarite esivõistlusel 2009. aastal Berliinis. Tema ekspressiivsus ja näitlemislust nakatavad ka keelt mõistmata (maikuus esinesid mõlemad  mainitud Tallinnas ja Tartus).       

Kuidas sündis nimi Luulur? Minu kõrvale kõlab see nagu „sõnavõlur”, loitsiva alatooniga – keegi mitte päris siit maailmast. Luulur on ju ikka ainult sinu oma, mitte üldnimi?       

Ma tahaksin küll, et see oleks ainult minu oma. Selle ma võtsin siis, kui möödunud aastal Berliinis küsiti, mis mu lavanimi on. Küsimus tuli nagu selgest taevast – ja ma ei ole eriti kiire reageerija. Ütlesin siis nime, mis mul passis on. Mitmed küsisid, kas mul plaati on. Sain aru,  et kui niisugustes kohtades käia, peaks olema plaat kaasas. Ja plaadi peal võiks olla mõni teine nimi. Pealegi ei tahtnud Berliinis päris paljud mu nime meelde jätta, vaid ütlesid: this crazy Estonian! Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et Luulur on lihtsam – ja pealegi eestikeelne. Näiteks ühe ungarlase nimi oli ID – nojah, aga see ei viita ühelegi rahvusele. Minu jaoks on rahvus alati olnud väga oluline.         

Mis on see, mida sa üle kõige teha tahaksid? Järgmine enese proovilepanek?       

Kui ma olen alustanud, oleks rumal, kui ma  seda edasi ei teeks – tahan sõna ja näitlemise külge, performatiivsust edasi arendada. Häälutuslik pantomiim „Hullunud Tartu” esinemisel oli mõeldud täiskasvanutele ja seal ma ekspressiivsust tagasi ei hoidnud. Äkilisi liigutusi ja niiöelda mörisevaid hääli aga näiteks lastele esinedes teha ei saa. Mu esmane ülesanne on end selles valdkonnas edasi arendada.         

Kas sulle tundub, et kõikvõimalikke festivale, traditsioonilisi kultuuriüritusi on praegu Eestis piisavalt?         

Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud. Minu jaoks on küsimus: milleks me siin maailmas elame? Et me oleksime õnnelikud. Milleks seda on vaja? Kui oleme õnnelikud, saame ka teisi õnnelikuks teha. Mida rohkem on õnnelikke inimesi, seda parem on tervel maailmal. See võiks küll olla kõigi inimeste eesmärk – et hea  oleks olla nii neil endil kui teistel. Ja kuna inimene ei saa eriti palju mõjutada teisi, siis olgu tal endal hea olla – kaudselt siis ka teistel. Ma kujutan ette, et festivalide mõte ongi selles, et hea oleks nii esinejail kui publikul; ehk siis suurendada heaolemise hulka selles maailmas. Slam Cup’il Prantsusmaal küsiti, kas olen valmis ka rääkima. Ütlesin, et olen valmis rääkima sellest, mis on luule mõte – ja see ongi seesama. Ma teen just sedasama, mida pisikese  poisikesena tahtsin, ainult ma ei tee seda kantslist. Ja ma ei ole seotud ühegi konfessiooniga. Mõnikord tundub, et isegi kirjanikkond pole see, kuhu ma kuulun. Pigem üritan kuuluda konfessiooni nimega inimkond – mind ei seo mitte niivõrd rahvuslikud, kui keelelised piirid. Olen neis piirides õnnelik. Ja teistel tundub sellest vaid hea meel olevat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming