Eesti kirjanik – kas ja kelle vaeslaps?

BERK VAHER

Kas igapäevast kirjanduselulist poleemikat on vähevõitu? Selline mulje võib tekkida küll. Pole praegu erilisi manifestide lahinguid, esteetilisi debatte ega dramaatiliselt etendatud pingeid autorite vahel (vähemasti mitte kirjanduslikul pinnal). Ühel teataval pikal ja piinlikul kohtufarsil on ju lõppude lõpuks kirjandusega palju vähem pistmist, kui kohati näidata üritatakse. Siis pole ka ime, kui Sirbi muidu malbelt kultuuriloolist liini viljelev kirjandustoimetaja tajub ajuti imperatiivi ajakohasemateks provokatsioonideks.

Ent väärtuslik, stiilne ja karastav provokatsioon jahmatab või nörritab vaid hetkeks, pannes seejärel kohe tõsisemalt mõtlema tõstatatud probleemi üle, mitmete argumentidega kaasa noogutama ja lahendusi otsima. Pille-Riin Larmi 3. juuni Sirbis ilmunud sõnavõtt „Vaeslaps festivalil“ on aga lihtsalt ootamatult võhiklik, üleolev ja solvab kirjanduselu edendajaid.

Larm kuulutab alustuseks: „Nimelt: mulle tundub, et eesti kirjanik ei ole Eesti kirjandusfestivalidel piisavalt esindatud.“ Edasises selgub küll, et ta tajub probleemi pigem autorite esiletõstetuses, mitte niivõrd nende arvulises esindatuses – ning on ka siis kohe sunnitud möönma, et näiteks Tartu kirjandusfestivalil „Prima vista“ on igal aastal just nimelt eesti autorist patroon, kelle looming ja esinemised on festivalil tähelepanu keskpunktis.

Festivali korraldajana pean mõistagi lisama, et patrooniks valitute eneste tahe silma paista on vägagi kõikunud: on neid, kes naudivad meediamenu ja publiku suurt hulka, ning neid, kes eelistavadki nappe mõistumärkusi ja kammerlikumaid kohtumisi. Eks selline variatiivsus olegi omane teistelegi eesti kirjanikele, aga ka kirjanikele üleüldse. Võib öelda, et tänavune, festivali teemaga „Müstifiktsioon“ seonduvalt salastatud patroon jäi ses osas kuskile vahepeale: intervjuusid ei andnud, küll oli aga senistest kõige aktiivsem ühismeedias. Sinna pole pidanud kirjandustoimetaja Larm jällegi vajalikuks jõuda. Igatahes peab Larmi kaljukindlalt (ja patroneerivalt!) Arthur Valdeseks peetud patroon peenikest naeru, et isegi säärane kirjandusekspert õnnestus üle kavaldada. Kui aga Larm oleks festivali korraldajatele suutnud kohaldada „intelligentsuse presumptsiooni“ ehk eeldada, et kõik nähtu-kuuldu oligi nii mõeldud, saanuks ta loodetavasti ka aru, et patroonisaladusse pühendatud „tugiisikute“ sisering (Paavo Matsin, Maarja Kangro ja Jüri Kolk) tegutses nimme tasahilju, pidamata vajalikuks ega soovitavaks oma tiitlite ja preemiate afišeerimist.

Küll võinuks Larm märgata, et Maarja Kangro esines koos mitmete teistega „Prima vista“ traditsioonilises ja igipopulaarses pargikavas „Kirjanikud muusikas“ või et Jüri Kolk oli üks nimekatest osalistest kirjanike muuseumirännu programmis. Larm võinuks kirjanduselu aktiivse jälgijana olla ka kursis „Prima vista“ aastaringsete-igakuiste vestlusõhtutega, kus just eesti kirjanikele keskendutakse, ning neid kajastava väljaandega Piibeleht. Kui ta eesti kirjanikke ise „Prima vista“ kavas ei märganud, võinuks ju festivali korraldajatelt küsida, nii nagu ta on Sirbi „Pealelennu“ rubriigis küsinud kavasoovitusi festivali „HeadRead“ ühelt korraldajalt Jan Kausilt (20. V). Kaus on tõstnud seal esile nii Aino Perviku ja Mari Saadi kui ka mitmete teiste eesti kirjanike-literaatide esinemise kohvikutes, musta laega saalis ja Niguliste luulemissal. Aga – kas toimetaja on pidanud isegi nii otsese osutamise peale vajalikuks nende loomingut kirjanduskülgedel eriliselt esile tõsta, ülesastumisi kajastada? Pole nagu näha olnud …

Sellest kumabki vastu laiem meediahoiakute spetsiifika, mis küll omasem kommertskallakuga väljaannetele, ent mõjutab ka kultuurilehti: isegi kui jooksvalt eesti kirjandusele tähelepanu osutatakse (ja Sirp on ses osas teinud siiski päris head tööd), peetakse festivalidega seonduvalt uudisväärtuslikuks ikkagi siia kutsutud väliskirjanikke. Festivalide enesepromo ju aga meedia eelhoiakutest suuresti lähtubki. Mõistagi on festivalid seda püüdnud tasakaalustada ka uudsete „kohaliku tasandi“ kirjanduslike ja sotsiaalsete algatustega, just nimelt eesti kirjanikele tähelepanu tõmbamiseks; kuid ikka ja endiselt on eeskätt välisesinejate kaudu kõige kergem tähelepanu tõmmata kogu festivalile – nii ka Eesti oma autoritele.

Nii on täiesti kohatu ja tühistab suuresti kogu edasise argumentatsiooni tõsiseltvõetavuse Larmi väide: „Arvestades seda, et aastaid on räägitud meie kirjanduse vähesest nähtavusest kodumaal, tunduvad festivalide väliskülalistele kulutatud summad kohati raiskamisena.“ Milline ülevaade on Larmil (mõistagi konfidentsiaalsetest) tasulepetest välisartistidega, et nii väita? Milliseid konkreetseid esinejaid ta „raiskamiseks“ peab?

On näha, et kirjandustoimetaja teadmised festivalide korraldamisest on äärmiselt kasinad, ja ilmselt on siis mõningane selgitustöö vajalik. „Prima vista“ kogemuse põhjal võin avaldada, et väliskirjanike tasunõuded võivad vägagi erineda. Nii mõnigi staar on tulnud siia praktiliselt niisama, olgu eksootikajanust, nostalgiast või missioonitundest, ent seda kõike ei saa neilt vaikimisi eeldada. Kirjaniku põhitöö on siiski kirjutamine. Kohtumised lugejatega ja teiste kultuuridega võivad osutuda väga inspireerivaks, kuid Eestisse on paljudel tulla kaugelt ja keeruliselt, see nõuab aega ja vaeva. Ning festivalid hüvitavadki selle aja ja vaeva, mida enamasti on puhtlogistiliselt rohkem kui siinsetel kirjanikel, ehkki siinsed ei pruugi kunstiliselt sugugi alla jääda. (Muide, „Prima vista“ patroonid on olnud tasustatud „üle lääne kangemeestega“ samas mahus.)

Selge on ka, et kapitalistlikus maailmas tegelevad suured kirjandusstaarid oma teoste müümisega – sellest nad suurel määral ära elavad. Eestis võib küll samuti olla tore eksootilises keeles tõlkele autogramme jagada, kuid suvaline Ameerika väikelinn võib osutuda lihtsalt „tulusamaks otsaks“ – ja siis peame korraldajatena kuulama nurinaid, et miks me ei suuda Eestisse tippnimesid tuua. Siinkohal suurim tänu välisriikide kultuuriesindustele, kes on mõistnud tipptasemel kirjanduskontaktide edendamise kulukust. Ent vähemasti Tartus on rahvusvaheliselt tuntud autorite osalemine festivalil ka oluline argument „Prima vista“ kohtlemiseks linnaeelarvelise mainefestivalina – märkides Tartu maailma kirjanduskaardile, saab „Prima vista“ kaaluka lisarahastuse ka eesti autorite tarvis.

Viimaks, kuid kõige tähtsamana: väärtusliku tõlkekirjanduse esiletõstmine avardab nii siinsete lugejate kui ka literaatide kirjanduslikku horisonti, nii nagu võib just mõne avalameelse välisautoriga tutvumine avada eesti autoritele uusi väljavaateid esinemisteks-avaldamisteks piiri taga. Tundub elementaarsena, aga selgub, et isegi kirjandustoimetajale peab üle kordama … Jah, kui keegi on siinses kirjanduselus „vaeslaps“, siis väärtkirjanduse tõlkija ja vähetuntud, ent kütkestava loominguga väliskirjanik. Isegi kultuurilehed ei pruugi nende vastu huvi tunda – vähemasti väljaspool festivale …

Olgu ka öeldud, et eesti autoritel on siinmail ju juba oma lugejate ring välja kujunenud ning ka võimalus sõpru-tuttavaid ühismeedia kaudu kuulama mobiliseerida – võimalus, millega festivalid tegelikult vägagi arvestavad. Väliskülalistel siin seda võimalust pole, selle töö peavad ära tegema festivalide reklaamitiimid. Ning kui kirjandustoimetaja silma riivab mõne eesti autori puudumine festivalikavast, võiks ta enne korraldajate töö „rooskamist“ pärida aru ka neilt, kes regulaarselt kirjandusõhtuid korraldavad – ja kuulda, et nii mõnigi kord on eesti autor nimme keeldunud oma teost festivalil esitlemast, sest ka kõigi asjaosaliste parima koostöö juures võib see festivalimöllu ära kaduda. Toimub ju nii palju ja küll peagi näeb-kuuleb kodumaist kirjanikku taas, mõtleb publikum (ja ajakirjanik) tihtilugu …

Ma ei jõua siin kommenteerida Pille-Riin Larmi jutus ELMi, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ega kirjandusleksikoniga seonduvat, aga tõtt-öelda oli see kõik ka Larmi enda valitud pealkirja teemast mööda kirjutatud. Tahan lõpetuseks vaid rõhutada, et ma kindlasti ei leia, nagu peaks kultuurimeedia kõiges festivalidele takka kiitma ja tegutsema meie promopikendusena, ent teretulnud on kriitika, mis on asjatundlik, faktitäpne ja püüab kirjandusest hoolivate kultuurikorraldajate valikuid mõista. Loomulikult on teretulnud ka tihedam koostöö ning ka Sirbi kaalukam panus eesti kirjanike loomingu ja festivaliesinemiste kajastamisse – eriti viimaste suhtes on toimetaja huvi ja proaktiivne leidlikkus küll ootustele alla jäänud.

Lehetoimetaja töö ongi aga ju nähtavat näha, vähenähtav nähtavamaks teha. Pille-Riin Larmi enda sõnadega: „Rohkem süvenemist, rohkem kõike!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar