Eesti kirjandus aastal 2013: totaalne vabadus

Pille-Riin Larm

Vestlus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriiga. 14. märtsil anti välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2013. aastal ilmunud teoste eest. Preemiate jaotamise tänavustest põhimõtetest, aga ka möödunud kirjandusaastast ja muust räägivad põhižürii liikmed Igor Kotjuh (esimees), Veronika Kivisilla, Indrek Koff ja Triinu Seppam. Žüriisse kuulus ka Urmas Vadi.

Kuidas moodustus tänavune žürii?
Koff: Žürii moodustamine on kirjanduse sihtkapitali nõukogu ülesanne. Selle eelmise koosseisu esimees oli Karl-Martin Sinijärv, kes pöörduski meie poole.
Kivisilla: Juhtumisi sattus kokku ühevanune seltskond.
Koff: Vahepeal tekkis küll mõte, et oleks võinud olla ka vanem põlvkond esindatud. Ka mõni tige friik oleks võinud sees olla.
Kivisilla: Žüriil tekkis suurepärane sünergia. Ühesugune huumorimeel ühendas ja ei olnud kedagi, kes oleks domineerinud, oma arvamust peale surunud. Väga targalt juhtis žürii tööd väärikas esimees Igor Kotjuh.
Koff: Sellega oli muidugi häda, ta ei tahtnud ise esimeheks hakata.
Kotjuh: Aga nemad tegid ikka teistmoodi.
Koff: See oli väga õige valik, sest et kõigil koosolekutel, eriti viimasel, kus otsustasime nominendid, olid Igori seisukohad väga hästi läbi mõeldud ja põhjendatud. Ta juhtis koosolekut nii, nagu üks esimees peab juhtima.
Kivisilla: Ta oli ka tasakaalustav jõud, kui mõni meist oli tulisem.
Kotjuh: Tuletõrjuja.

Missugused olid žürii põhimõtted nominentide ja laureaatide valikul?
Kotjuh: Leppisime kokku, et hindame teoseid, mitte autoreid, ja et teoste puhul me ei vaata konteksti, näiteks kas on varem kuskil teost kajastatud. Kõik teosed olid võrdväärsed ja hindasime neid ainult teiste teoste taustal. Arutlesime nende üle žürii listis. Kriteerium oli, et teos pidi kõnetama meid kõiki.
Koff: Et midagi olulist märkamata ei jääks, vastutas iga raamatu eest vähemalt kaks inimest. Kui need kaks mõlemad leidsid, et mõni raamat ei kvalifitseeru, siis selle jätsime kerge südamega kõrvale, aga kui kas või üks neist arvas, et kogu žürii peaks mõnd raamatut lugema, siis lugeski igaüks. Otsustasime ka ette ära, et ei lähtu sellest, kas keegi on juba saanud sellel aastal mõne preemia vms.
Kivisilla: Kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade statuudis ei ole ka kirjas, et seda peaks arvestama.
Seppam: Mina jälgisin ka seda, et teos oleks kirjutatud heas keeles.

Missugune oli üldiselt 2013. aasta eesti kirjanduses?
Koff: Eesti kirjanduse seis on väga hea. Nii proosat kui luulet iseloomustab see, et kõik on täiesti vaba nii vormilt kui keelelt. Viimase näiteks võib tuua Mats Traadi murde- ja Kalju Kruusa omas keeles luuletused. Pilt on heas mõttes kirju. Nomineeritute hulgas ei ole palju klassikalist konservatiivset proosat – võib-olla Armin Kõomägi on kõige traditsioonilisem prosaist. Üldiselt on totaalne vabadus, kõik on võimalik. Madis Kõiv kirjutab nii, et seda on võimatu järele teha ja tohutu mõnu lugeda. Kätlin Kaldmaa uuendab vormi, Paavo Matsin on täiesti vaba mees, Ülo Mattheus – mine võta kinni, mis see üldse on. Esseistika koha pealt olen aru saanud, et selles žanris ongi igal aastal raske leida täit komplekti nominente, kuna seda ilmub vähe. Seetõttu võtsime ka meie valikusse teoseid, mis ei ole otseselt kirjandusega seotud, aga on olulised kultuuriteod. Väga rõõmustasid Ilmar Vene kaks tõelist esseeraamatut. Mõnel on tekkinud Valdur Mikitaga seoses küsimus, miks ta esseistikas ei ole, miks ta vabas on. Vastus ongi, et see on nii vaba raamat, et seda ei olegi võimalik kuhugi mujale panna kui vabaauhinna kategooriasse.

Kas vabaauhinna kategooriasse kogunesidki asjad, mis mujale ei mahtunud, kuna väljusid piiridest?
Koff: Mõnikord on seda juhtunud, et sinna kogunevad teosed, mis proosa- või luulekategooriasse ei mahtunud. Aga seekord on siin ikkagi teosed, mis oma olemuselt sobivad siia kõige paremini.
Kivisilla: Luules oli märgata, et teemade ring on laiemaks läinud. Enam ei ole valdav minaluule, isiklikust ängist kantud luule. Tekkinud on üle hulga aja ilusat looduslüürikat.

Kui palju on üldises hulgas riimilist luulet?
Kivisilla: Kaduvväike osa.
Koff: Inimesed ei kasva enam värsimõõdu ja riimiga üles ning seetõttu ei valda neid. See ei ole ka võimalik ega mõttekas.
Kivisilla: Ka riimide hulk keeles ei ole lõputu. Võimalik, et lõppriim on ammendunud, aga vabavärss kindlasti mitte. Näiteks armastatud poeet Jürgen Rooste on aga hakanud päris palju riimilist luulet kirjutama ja see tuleb tal kaunis virtuoosselt välja. Laitmatu vormimeister on ka Eda Ahi.
Kotjuh: Mats Traat.
Kivisilla: Luuletajate puhul tasub märkimist, et vanus ulatub varastest kahekümnendatest kõrges eas vanameistriteni.

Millest on puudu?
Kivisilla: Väga on puudu heast kvaliteetsest ajaviiteromaanist – heas keeles ja stambivabast.
Koff: Head krimkat võiks ka rohkem olla. Hargla on, aga tema on nähtus omaette ja talle järele keegi ei jõua.
Kivisilla: Kirjutajatele tahaks südamele panna, et tähtis ei ole teoste hulk ja ilmumise kiirus. Pigem ilmugu kvaliteetsed raamatud, aga settimisajaga. Väga oleks juurde vaja häid toimetajaid – selliseid, kes valdavad keelt, aga ei roogi välja autori isikupära. Toimetaja võiks ka aidata märgata, kas raamatus on ballasti. Ise on seda oma teksti puhul raske teha.
Koff: Mõnegi aasta jooksul mitu luuleraamatut avaldanute puhul tekkis mõte, kas ei oleks võinud neid tihendada ja teha ühe hea raamatu.

Millise teose üle žürii kõige elavamalt vaidles?
Kotjuh: Ma ei soovi käsitleda üht või teist teost nimeliselt, kuid ühegi teose puhul ei olnud algusest peale ilmselge, milline on  žürii lõppotsus. Pikemad arutelud käisid luule valdkonnas, kus oli eriti tugev konkurents. Keeruline oli juba nominentide valimine, aga see oli pigem meeldiv töö, sest pidime valima hea ja hea vahel.
Koff: Eks nominentide nimekirja kokkupanek ole ikka natuke valus ka. Kindlasti valus paljudele, kes ei mahtunud viimasesse nimekirja.
Kivisilla: Tuleb aga mõelda, et igal aastal on see otsus kui mitte just žürii nägu, siis selle žürii kompromiss küll. Oleks mõistlik võtta seda mingi mänguna, kokkuleppena.

Kas žürii arvates võib täheldada eesti ja eestivene kirjanduse puhul senisest ulatuslikumat lõimumist? Võib-olla saab koguni rääkida nii-öelda tektoonilisest nihkest eesti kirjanduses? Mäletatakse ju hästi kära 2011. aasta kirjandusauhindade üle, kui nominentide hulka ei arvatud Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” ja P. I. Filimonovi luulekogu „Väärastuste käsiraamat”. Tundub, et seekord niisugust konflikti ei tekkinud?
Koff: Ei tekkinud, aga vabalt oleks võinud tekkida. Statuut ei lase esmalt vene keeles ilmunud teost arvestada eesti kirjandusena.

Aga kui käsikiri on küll vene keeles, kuid ilmub esmatrükis eesti keeles …
Koff: … siis tänu sellele oli meil võimalus nomeerida P. I. Filimonovi „Thalassa! Thalassa!”. Konflikt ei ole küll kadunud, sest tekib ka küsimus, kas tegemist on tõlketeosega või ei ole. On ju veel olemas tõlkekategooria eraldi žüriiga – kas nemad peaksid selle teosega arvestama või meie? See on üks Pandora laegas, mille üle võib arutleda.
Kotjuh: See premiaalne hooaeg püstitas üldse selliseid küsimusi, millele võiks mõelda. Kui me räägime näiteks Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikatest”, siis selle autor sai auhinna teose kirjutamise eest ja sama teose tõlkija sai auhinna teose tõlkimise eest. Aga P. I. Filimonovi venekeelsest käsikirjast tõlgitud romaan oli nomineeritud iseseisva teosena originaalsete eestikeelsete teoste kõrval. Kui palusin põhjendust sellele otsusele, vastasid meie žürii liikmed, et nad soovivad tõsta esile erinevaid Eestis loodud kirjanduslikke ideid ja romaani eestikeelne tõlge aitas neil seda teha.
Koff: Mina kui tõlkija olen vist žüriiliikmetest ainus, kes oleks võib-olla isegi eelistanud, kui oleks nomineeritud nii autor kui tõlkija, sest kui vene keeles kirjutatud teos ilmub esimesena eesti keeles, siis on ju tegemist kollektiivloominguga. Ka see on üks küsimus, mida tuleks põhjalikumalt analüüsida.
Kotjuh: Võib-olla võiks selle statuudiga täpsemalt määratleda.
Koff: Vähemalt sai tehtud sammuke sinnapoole, et seesugune kirjandus on ka eesti kirjandus.

Missuguseid hoovusi ennustate selle aasta kirjandusse ja mida sellelt ootate? Kas pärast head luuleaastat võiks tulla rikkalik proosa-aasta?
Koff: Ennustada ei ole võimalik midagi. Kuna luules ilmus väga palju häid debüüte, siis tahaks loota, et lähiaastatel kirjutavad need debütandid oma teise ja kolmanda raamatu. Juba seda on põnev oodata.
Kivisilla: Paljud ootavad suurt romaani, aga on selge, et asi võib jääda selle taha, et Eesti kirjutajatel ei ole võimalik pühendada aastat suure romaani kirjutamisele, kõigil on palgatöö ja lisakohustused. Räägitakse ka sellest, et naise häält pole kuulda – sama põhjus ja muud veel otsa.

Soliidsem proosasaak võib kuhjuda romaanivõistluse lõpu, 2015. aastasse. Mis žüriile töö käigus hingele jäi?
Kotjuh: Isekeskis arutasime selle üle, kas meil on piisavalt võimalusi öelda formaalselt aitäh kirjutajatele. Autorid loomulikult soovivad, et nende teosed leiaksid tunnustust. Žürii saab paraku nomineerida kuni kuus teost kategooria kohta. Mida teha selliste teostega, mis pälvisid žürii tähelepanu, kuid ei jõudnud nominentide sekka? Autoritena olime žüriis võimalikult empaatilised teiste autorite suhtes, sest teame hästi, et raamatu ilmumine on oluline osa kirjutaja elust.
Kivisilla: Mingit ammendavat ja kõiki rahuldavat nimekirja ei saa nagunii iialgi kokku panna.
Seppam: Nomineerimisse võiks suhtuda ka lihtsalt kui võimalusse kirjandust ühiskonnas esile tõsta. Hakatakse arutlema ja mitte ainult nominentide, vaid laiemalt kirjanduse üle – see on hea vahend panna inimesed kirjandusest rohkem rääkima.
Koff: Üks võimalus pakkuda autoritele rohkem tunnustust oleks see, kui oleks rohkem kohti, kus saaks teoseid arvustada. Raamatunimetusi ilmub väga palju. Kui läheb väga hästi, siis arvustatakse kolmes väljaandes. Mõnikord võib juhtuda, et hea raamat ei kuulu žürii eelistuste hulka ja võib jääda tähelepanuta. Sellepärast on kahju, et kohti, kus arvustusi ilmub, on vähe.
Kivisilla: Kirjandusauhindu võiks ka alati rohkem olla.
Seppam: Kaaluda võiks ka lisažüriide loomist, näiteks luulele eraldi žürii. Praegu on teoste maht, mida lugeda, väga suur.
Kotjuh: Rääkisime ka erižüriidest, kes töötaksid nomineeritud teostega. Erižüriides võiksid olla näiteks raamatukogutöötajad või kirjandustudengid või kriitikud, kes hindaksid teoste juures midagi spetsiifilist: sõnumit, novaatorlust jne. Ja miks mitte kaaluda teistsugust lahendust: teoseid loeks üks inimene terve aasta jooksul. Ise loeb, ise hindab.
Kivisilla: Või näiteks esseistikale eraldi žürii. Ja see tuleks muidugi aegsasti kokku panna, september oleks mõistlik aeg.
Kotjuh: Ja draamakategooria – ehk oleks hea selle juures rakendada teatrirahva abi?
Ei saa märkimata jätta, et enamik draamatekstidest on käsikirjad ega ole mõeldud omaette lugemiseks.
Koff: Draamatekst peab olema esitatud. On vist ka juhtunud, et see auhind on jäänud välja andmata, sest statuuti tõlgendati nii, et tekst peab olema ilmunud. Eelistasime lavastusi mitte vaadata, lugesime tekste.

Kas on midagi, mida tahaksite öelda järgmisele žüriile?
Koff: Rõõmustage selle üle, et Eestis on nii palju häid kirjanikke ja igal aastal ilmub nii palju häid raamatuid.
Kivisilla: Võetagu seda kui arendavat kogemust.
Kotjuh: See on võimalus avastada tekste, mille peale muidu poleks sattunud.
Kivisilla: Väga kasulik on, kui žüriis on raamatukoguinimene, kes paneb raamatud žürii jaoks tallele.
Koff: Siinkohal suur tänu keskraamatukogule, kust saime raamatuid lugeda, ja rahvusraamatukogu töötajatele, kes panevad kokku nimekirjad. Samuti teatriagentuurile, kes vahendas teatritekste.
Kotjuh: Kõige suurem tänu autoritele.