Czesław Miłoszi sajand luules

Maria Posledova

Uduselt austatud professor Miłosz,

Kes kirjutas luuletusi mingis vähetuntud keeles.

Kes neid ikka kokku jõuab lugeda. Aga siin on päike.

Czesław Miłosz, „Võlumägi”

1980. aastal, rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, sai poola luuletaja, esseist ja tõlkija Czesław Miłosz (1911–2004) Nobeli kirjandusauhinna. Tol ajal oli huvi tema loomingu vastu maailmas uskumatu, ehkki okupeeritud Eestis, nagu osutab tõlkija Hendrik Lindepuu „Valitud luuletuste” järelsõnas, ei ilmunud 1980. aastal Miłoszi kirjanduspreemia kohta ridagi, nagu ei olekski seda sel aastal välja antud. Tänapäevalgi koondavad Miłoszi luule ja proosa tähelepanu ning neid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

Czesław Miłoszi „Valitud luuletused” on laureaadi esimene mahukas eestikeelne luuletuste väljaanne. Luuletustele on lisatud kõne Nobeli kirjandusauhinna üleandmistseremoonial, Adam Zagajewski ees- ja tõlkija järelsõna. Esinduslik väljaanne sisaldab luuletusi esikkogust „Kolm talve” („Trzy zimy”, 1936) kuni viimaseni pealkirjaga „Viimased luuletused” („Wiersze ostatnie”, 2006).

Enda arvates oskas Miłosz oma arvamust kõige paremini väljendada just nimelt luules, mitte proosas: „Romaanid ja esseed teenivad, aga ei kesta. / Sest paar head värsirida kaaluvad rohkem / kui vagunitäis viimistletud proosat” (lk 85). Hendrik Lindepuu esitatud särav tõlge annab eesti lugejale võimaluse kas nõustuda selle väitega või siis vaidlustada see.

Miłoszil oli erilisel kohal keele küsimus. Poolast, oma keelekeskkonnast, lahkumise paratamatust tajus kirjanik 1951. aastal suure hingevaluga. Tulevane Neustadti (1978) ja Nobeli auhinna laureaat pidas luuletuste kirjutamist emakeelsest keskkonnast eemal olles võimatuks. Hiljem, pärast kriisi ületamist, jätkas Miłosz siiski luuletuste kirjutamist poola keeles (tõlkides neid vajaduse korral inglise keelde) – determineerib ju keel kultuurilise identiteedi. Oma kultuuris püsimine tähendab tegutsemist just oma keele raames. Emakeel oli paguluses Miłoszi ainus kodu: „Sa olid mu isamaa, sest mingit muud mul ei olnud” (lk 143). Oluline oli jääda oma keelele truuks, isegi teades „… et räägin alistatute keelt, / Mis pole kestvam kui vanad rituaalid, kodused kombed, / Kard kuusepuul ja kord aastas lohutavad jõululaulud” (lk 233).

Kirjaniku seisukohad luule kohta peegelduvad arvukates tekstides. „Mis on luule, kui see ei suuda päästa / Rahvaid ja inimesi? / Ametlike valede kaasosaline, / Joodiku lorilaul, kellel hetke pärast lõikab keegi kõri läbi, / Tubaste preilnade lektüür” (lk 25). Need karmid sõnad sedastas ta Teise maailmasõja tragöödia läbielamise tagajärjel. Kuid luuletaja ja luulekunsti suhted arenesid, muutusid leebemaks: „Peaksin kord rääkima, kuidas olen muutnud / Oma arvamust luulest ja kuidas juhtus, / Et pean end täna üheks paljudest / Jaapani keisririigi kaupmeestest ja käsitöölistest, / Kes sepitsevad luuletusi õitsvatest kirsipuudest” (lk 92). Miłoszi suhet luulega iseloomustab jõuetuse, vältimatuse, aga ka leppimise tunne.

Miłosz püüab saavutada võimalikult täpset vormi, „mis ei oleks üleliia luule ega üleliia proosa” (lk 140). Mõnikord ta justkui kaheldes hoiatab lugejat ette: „Võib-olla ei ole see luuletus, aga vähemalt ütlen välja, mida ma tunnen” (lk 299). Või isegi niiviisi: „Ma olen nõus, et see siin ei ole luule. / Sest luuletusi tuleb kirjutada harva ja vastumeelselt, / ainult talumatu surve all ja ainult lootusega, et head, / mitte kurjad vaimud, on meid valinud oma instrumendiks” (lk 141). Mõnel hetkel hakkab Miłoszi luule tõesti meenutama proosat või vastupidi. Kuid mitte riim või stroofideks jagunemine ei tee tema tekste luulelisteks, vaid Miłoszi teoste eriline hingamisrütm. Vormile pööratakse suurt tähelepanu ja kaugelt mitte niisama: „Nimetamatu vajadus korra, rütmi, vormi järele, need kolm sõna pöörame kaose ja kaduvuse vastu” (lk 212).

Antud luulekogumikku võib nimetada ka Miłoszi elulooks. Paljud luuletused on pühendatud tähtsatele inimestele autori elus. Esimene neist, „Laul” on adresseeritud Gabriela Kunatile, luuletaja sugulasele ja ühtlasi esimesele naisele, kes oli teda vaimustanud. „Mittelbergheimi” (lk 80) pühendas Miłosz Stanisław Vincenzile, kirjanikule, kes teda toetas, sealhulgas ka pärast emigreerumist. Ja veel on kogus luuletused Tadeusz Różewiczile, Zbigniew Herbertile, Aleksander ja Ola Watile, naisele Janinale ning emale jt. Lugeja satub Poola kirjandusmaailma ja samal ajal luuletaja eluloo keskmesse.

Miłoszi looming on autobiograafiline, ehkki loomulikult mitte dokumentaalne. Ta oli sajandi eakaaslane. Lugedes tema luuletusi, läbitakse XX sajandi halastamatu ajalugu. Aimatavad on katastroofid, nagu neid aimas ette tollane 25aastane luuletaja. Tema silmadega nähakse Varssavi geto hävitamist, kogetakse pagendust, satutakse erinevatesse maailma paikadesse: Vilniusesse, Pariisi, Varssavisse, Berkleysse, Krakówisse. Luuletustes elab lugeja läbi terve sajandi, kandub ajas ja ruumis edasi, kuni leiab end lõpuks „teises ruumis” (lk 359).

Miłosz on öelnud, et luuletustes, mis ta kirjutas Saksa okupatsiooni ajal Varssavis, võttis ta endale oma temperamendile mittevastava kuju. Luuletajast sai teatud ühiskonnameeleolu vahe­talitaja, ta edastas põrandaaluse Varssavi tundeid. Näiteks on ta poola kirjandusteadlasele Aleksander Fiutile oma luuletuse „Varssavis” kohta öelnud, et selle avaldamine ei olnud ette nähtud, see oli visand, tehtud emotsioonide mõju all. Tõepoolest, „Varssavis” on väga isiklik, pihtimuslik luuletus: „Sa tõotasid, et kunagi / Ei saa sinust nutulaulikut. / Sa tõotasid mitte puudutada / Oma rahva raskeid haavu, / Et need ei muutuks pühaduseks, / Neetud pühaduseks, mis ajab taga / Järeltulijaid järgmistel sajanditel. // Aga see Antigone nutt, / Kes otsib oma venda, / See on tõesti / Üle taluvuse piiri. Ja süda / On kivi, millesse nagu putukas / On kinni pandud kõige õnnetuma maa / Sünge armastus” (lk 65). On nüüd neetud pühadusega, kuidas on, aga niisugused luuletused aitavad meil näha luuletaja siseilma. Need ei lase tal end varjata hermeetilise maski taha.

Miłosz nimelt proovib meelsasti erinevaid maske. Neid on vaja erinevate meeleolude väljendamiseks (nt arrogantne luuletus „Euroopa laps”, lk 69). Seepärast võib teda nimetada angažeerituks. Ka luuletaja ise mõistis seda. Miłoszi luulet lugedes on eriti oluline oskus saada aru peidetud mõtteist.

Filosoofist luuletaja luules tõstatuvad küsimused, mida me kõik aeg-ajalt endale esitame: kujunemine ja vananemine, elu ja surm, religioon ja filosoofia. Viimased teemad kõlavad üha sagedamini just Miłoszi hilistes luuletustes, peegeldades tema toonaseid tegemisi seoses piibli poola keelde tõlkimisega. Kuid Miłoszi luule ei tõmba ligi mitte ainult teemade universaalsusega. Avades „Valitud luuletused”, alustab lugeja huvitavat vestlust selle autoriga, mitte eriti kauge ajastu ühe silmapaistvama inimesega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht