Aja ja armastuse piire avardades

Monica-Linde Klemet

Ülo Mattheus, Tema salajane palve. Toimetanud Jaakko Hallas. Kujundanud Andres Rõhu. Tuum, 2013. 208 lk.

Avanud Tiibeti mungarüü värvi kaantega raamatu, näeb esi- ja tagalehel palvelippe, mis lehvivad tuules ning saadavad kõikjale häid soove. Seejärel hakkab kooruma keerukas, pöörane ja ülev lugu salajase palve otsimisest ning leidmisest. Raamatu üks olulisemaid ja jõulisemaid tegelasi on aeg, millele osutavad ka peatükkide alapealkirjad: aeg on ühes hetkes, aeg pole päris, aeg on muutumine, aeg saab otsa. Need moodustavad justkui mõne budistliku filosoofilise traktaadi struktuuri.
Iga peatüki alguses on lühike kokkuvõte, mis juhtuma hakkab. Esmalt tundub see napp lakooniline kokkuvõte olevat vastuolus teksti üldise tonaalsusega, kuna sündmused ise on esmapilgul üsnagi segased ja üheselt määratletamatud. Lugeja paisatakse traagiliste sündmuste keskele, milles segunevad aeg ja ruum, tegelikkus ja uni, elavad ja surnud. Vahel tekib tunne, et kirjeldatakse alateadvuses toimuvat. Nõnda aitabki kokkuvõte peatüki alguses mitte kaduda selles hüplevas meelerännakus. Lisaks hoiab autori puhas ja konkreetne stiil kogu toimuvat virvarri hästi koos, nii et raamatu lõpuks jooksevad kõik niidid omavahel täiuslikult kokku ja moodustub tähenduslik mosaiik.  
Budistlik arusaam aja suhtelisusest ning asjade illusoorsusest on romaanis edasi antud samaaegseid sündmusi kirjeldades. Minevik, olevik ja tulevik segunevad: näiteks raamatu alguses loetakse lehest, mis juhtub raamatu lõpus. Romaani teise osa tegelased ja sündmused justkui sõidavad esimese osa aegruumi sisse ja tirivad endaga oma maailma kaasa. Tegelased mõistavad ka ise asjade näivust: „Kõik on nõidus niikuinii. Küllap maailm haihtub ühel hetkel ja pudeneb käest” (lk 105). Loo lõpuks päästab aja suhtelisuse mõistmine ka ühe inimelu ja võib-olla Tiibeti.  
Üks omapärasemaid võtteid, mida kirjanik on kasutanud, on surnute kirjeldamine nii, nagu seda mõistetakse Tiibeti budismis. Keha surres sisenetakse bardo-seisundisse ehk vaheollu, kus inimene ei pruugi alguses üldse mõistagi, et on surnud, vaid imestab, miks keegi teda ei märka. Tema meel on mitmeid kordi tundlikum ja vastuvõtlikum kui elusana ning ta võib rännata igale poole, ükskõik kuhu ta mõte teda ka ei viiks.
Kui raamat segasest unenäolisusest puhastada ning mõelda põhilise tegevusliini peale, siis võib lugu pidada arhetüüpseks muinasjutuks, kus õilis kangelane päästab ihaldatud printsessi ning vabastab kuningriigi vaenlaste käest. Romaani peategelase nimi Pawo Karpo tähendab tiibeti keeles „valget kangelast”. Pawo on tõlkes vaimne sõdalane, kelle ülesanne on armastuse ja kaastundega maailma kurjusele ning agressiivsusele vastu astuda. Kuid Pawo pole muinasjuttude sihikindel ja üheplaaniline kangelasnatuur, ta on pigem hamletlik tüüp, kes on endast ära, segaduses, ohus, armunud ja otsustusvõimetu. Tänu ühele sümpaatsele tiibeti vanamoorile ja teistele abistajatele võtab kangelane jalad siiski alla ning asub oma ülesannet täitma. Argisemal tasandil on Pawo eestlasest ajakirjanik, kes töötab pealinna suurimas ajalehetoimetuses. Ameti valik on tähenduslik: see viitab nii aja ja sündmustega manipuleerimisele kui ka loodava pinnapealsusele ja näivusele. Pawo otsib aga tõelist tähendust, ta tahab „kompida surma lähedust” (lk 106), mis teeb elu mõistatavaks. Ja seda ta saab tunda, maandudes Himaalajas.
Tiibeti budismis kirjeldatakse pawo’t alati koos khandro’ga, kes on tema vaimne kaaslanna. Ka siinsel Pawol on kaaslanna, ta on armunud Hannasse, kes on oluline sündmusi käivitav jõud, ehkki ta ei ütle peale ühe olulise lause raamatu alguses pea midagi. Hanna viibib kogu aeg eemal ja libiseb käest. Ta elab pigem Pawo meeles kui tegelikkuses, ka õndsuslik armatsemine Hannaga toimub vaid mehe kujutelmades. Hanna roll on vastuoluline: ühtpidi hoiab armastuse uim ning lumm Pawot kinni ega lase asuda tõe teele, teistpidi on just naine see, kelle pärast ta salajast palvet otsima läheb.
Romaan on rikas värvikate tegelaskujude poolest: kohtame nõida Chöjet, Suurt Guru, tiibeti laamasid ja munki, rändkarjuseid ning šamaani. Kirjeldatakse tiibeti budismi rituaale ning ka böni ehk tiibeti budismieelse rahvausundi toiminguid. Filmilikke stseene seovad trompetihüüded ja taldrikute klirr … Aeg-ajalt kostuv tiibeti munkade rituaalne muusika ning hämara ruumi viirukisuits loovad müstilise ja eheda pildi Tiibeti kloostrielust. Paljudes kentsakates olukordades ja kirjeldustes väljendub aga Mattheuse nauditav huumor. Peale inimestest tegelaste on suur roll ka koertel.
Vaatamata seikluslikule süžeele ja kirjule tegelaste galeriile, on romaan filosoofiline ja mõtisklev. Paljude teemade üle arutleb Pawoga omapärane füüsikaprofessor Krüger, kes jutustab oma traagilisest lapsepõlvest ja Siberisse küüditamisest. Professor ei ole keegi muu kui Pawo arutlev mina, kes kõigi sündmuste keskel püüab asju mõista ja tõlgendada. Romaanis arutletakse palju ka seksi üle, otsitakse selle tähendust, primitiviseerides seksuaalsust ning põhjendades kõike aju keemia abil. Selles nähakse aga ka võimalust ületada üksindus ning kogeda kaksainu-naudingut, ehkki ollakse teadlik, et see õnn on kaduv. Vaimsete harjutuste ja mantrate lugemisega laieneb ja avardub Pawo armastus üle kogu ilma kõikidele olenditele – nüüd on see püsiv ning klammerdumisest vaba.
Loos ei puudu ka poliitiline mõõde, sest raamatu teine osa toimub Hiina poolt okupeeritud Tiibetis. Antikangelane Hiina spioon Hu Dong on küll Pawo vaenlane, kuna ta ei soovi Tiibeti vabastamist, ent teda ei kirjeldata siiski üdini negatiivsena. Lugejale näidatakse temagi hingesoppe ja valusaid mälestusi. Ka tema on inimene, mis sest, et „ajupestud”. Kaastunne on ju budismi üks tuummõisteid. Hu Dongi võitmatu ja taganematu natuur näib sümboliseerivat praegust Hiinat, kes jätkuvalt Tiibetit hävitab. Romaani katarsislikust finaalist aimub Tiibeti saatuse suhtes pigem lootust.
Kui Pawo loeb ajalehest, et kõikide olendite vabanemist taotlev munk tapeti ja aja piiridest mõtisklev professor pandi hullumajja, võib seda tõlgendada kui enesekesksust hindava ning normidesse suruva ühiskonna suhtumist kaastundlikku ja argikontseptsioone ületavasse inimesse. Sellegipoolest jääb Mattheus oma sõnumile kindlaks. Tuleks „tabada seda olemise ülevat rõõmu, mis annab kõigele mõtte ja tähenduse” (lk 141), tuleks oma „olemise saladus ära tunda” (lk 148). Selles on vastupandamatu armastus kõikide olendite vastu, soov, et nemadki oma saladuseni jõuaks, ning kindel tahe neid sellel teel aidata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming