Üks mitmekihiline tundekaart

ELLE-MARI TALIVEE

Jan Kaus, Tallinna kaart. Miniatuurid. Toimetanud Triinu Tamm. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 20. 56 lk.

Jan Kausi teise miniatuurikogu „Tallinna kaart” puhul on märgiline juba selle pealkiri. Kartograafi kätes on maailma loomine: lõpuks jääb ju tema valida ja otsustada, mida ja miks ta kaardile kannab. Salamisi tahaksime ikka uskuda, et Tallinn oli juba araabia geograafi al-Idrīsī kaardil aastal 1154. Füüsiliste ja abstraktsete objektide valimisel ja edastamisel on kartograafi ülesanne väljendada neid kaardil nii, et kaardi lugeja kasutaks kaarti ka nõnda, nagu on soovinud selle koostaja.
Sedapuhku, olles lähemalt tutvunud Kausi kaardiga, oletan, et selle liiginimetus on „tundekaart”. Ehkki „Tallinna kaart” näib sisaldavat peamiselt autori mälestusi kodulinna paikadest, ei ole „mälumaastik”1 siinkohal ammendav.
Reaalse paiga silme ette maalimine, olgugi fragmentaarselt, on muidugi ka memuaariliste teoste pärusmaa. Piiritõmbamine on siin kohati küsitav, sest paigale kellegi kujuteldava, ehkki väga tugeva isikliku elamuse lisamine annab pildile võluvalt ja poeetiliselt võõrandava „mitte päris” varjundi. Meenuvad Artur Adsoni joonistused: too jäädvustas paguluses Marie Underile (Kallismarile) kingiks paiku, mis olid olnud neile Eestis olulised, seejuures mitmeid Tallinna vaateid, igal pliiatsijoonel ilmselt absoluutselt kindel tundevihje sees. Meenub ka Tuglase mõttepäeviku kild mõnede linnade tänavate imelikest kohtadest, kus sammud äkki tinedalt vastu kajavad, jalge all on musikaalse kõlapõhjaga nõiaring, astud „otsekui piki klaaskandle kaant”.2 Kauski on (Tal)linna-kirjutajana end juba näidanud, neid helisevaid kohti ennegi kuulda osanud.
Niisiis, ühtpidi peituvad „Tallinna kaardis” elamused ja neist lähtuvad tunded, mis seonduvad kindla paigaga, teistpidi – ehk samuti kartograafi eesmärgina – ärkamised ja tõlgendused, aga mitte autori, vaid lugeja omad, sest Kausi raamat paneb ühtlasi elama lugeja oma Tallinna ja selle tundelise tõlgenduse. Tema asemele astub mina. Seda enam, et Kausi tegelane on mitmehäälne, kord ühest, kord teisest soost, võib-olla isegi igas loos erinev. Kaus paneb meenutama ja märkama seda, kui kiirelt muutub linnaruum pisidetailides, kas või avaloo kasiino plastiksaluut tähistab nüüd autotarvikute kauplust ja seda küllap ei süüdatagi enam. Kohati on ülestähendatud paigas aga midagi nii igipüsivalt vaid Tallinnale omast ja seega korduvalt kogetult märgatut ja kaardistatut. Kui üht ammust paralleeli otsida, siis 1880. aastatel leidis oma kirjanikutee alguses surnud Christian Kannike Tallinnast just midagi sellesarnast: Tallinna kui merelinna, selle talvise üksinduse, linna tuled. Temalegi oli omane mingi kaardistamissoov – igatsuskaardid ehk, mis jäid üsna pooleli.
Teisigi korduvaid (Tal)linna-dominante on tabada: lk 49 kogemine, et Tallinna kesklinn ei ole Toompea, vanalinnast XX sajandi alguses välja kolinud linnakeskme ja oma linna tajumine linnavärava taga – otsus, mis oli omal ajal möödapääsmatu, ei lase meil täna kasutada vanalinna nõnda, nagu võiks, ehkki tõke peitub tegelikult suuresti vaid peas –, aga ka üldse linna defineerimise võimaluse otsimine mõne olulise objekti kaudu nagu nurgapealne kohvik või kirik, Tallinna tuled ja teletorn, linna läbiv joon, mentaalse kaardi joonte korrastamine enda jaoks.
Tallinn on talvituvate laevade linn, on öeldud. Ka talvituvate laste linn – minu aja Tallinna lastest ei kogenud peaaegu ükski vist linnasuve. Kui kool lõppes, saadeti nad maale, naasmine seoti sooja vee ilmumisega pealinna torustikku õhtul enne 1. septembrit. Nii on see sageli nüüdki, aga toimunud on mingi tajunihe: Kaus nimetab linna tagasipöördumist Back to reality. Kas võinuks varem skaala olla teistpidi, päriselu kõrval sunnitud talveperiood linnas, talveuni, jõu kogumine suveks? Siin on võimalus tajuda ka autori toredat skepsist: kas suvine linn on ikka päriselt olemas? Isegi kui on olemas see sume suve saabumise õhtu linna, valgus peegeldumas akendel, härrasmehed laenamas pintsakut daami õlgadele alles kesköö paiku, õied lõhnamas nagu „naised, kes on oma esimese kallistuse ootuses heitnud jalast sukad” (lk 26)? Suvise Tallinna olemasolu siiski kinnitab pärnaalleede säbruline katus, kastaniõied, Nõmme mändide all istumine kuldses valguses linna kohal, hüpoteetiline sekvoiapark, isegi kui see kehastab suveigatsuse asemel igavese suve pelgu.
Võib-olla ongi talvine, sügisene, kevadine, alatises suveootuses Tallinn hoopis iseloomulikum paik. Kaus küsib kord ka, millised helid Tallinnaga seostuvad, ja jääbki vastust otsima. Selle on iseendast ju Hardi Volmer laulus kokku võtnud: „Talvine Tallinn, aguli hääl, kõnnivad kõurikud libedal jääl”. Paaris värsireas näib virvendavat ootamatult avar linnatõlgendus – hääl on nii agulil kui jääl. Kaus kinnitab mitmes tekstis: pakane ja ahjus või kaminas lõõmav tuli, see, mida küllap üheski nii mõnigi koduks igatsetud lõunamaa linnas nõnda iga ihukarvaga ei tunnetaks, on midagi Tallinnale ainuomast.
Miniatuur peaks ideaalis olema hästi detailne ja täpne, tundub mulle. Kaus on selle iseäralikult saavutanud: isegi kui kaardi aluskiht on tingmärkidelt napp, siis sellele sekundeerib kohe teine, eelkõike tunnete, aga ikkagi just ka nendesamade helide, lõhnade, värvide, vihmalooride kihistus. Ja vist kõige olulisem, mida ühele kaardile tavaliselt ei kanta –
tallinlase oma.
Meelsasti ootan, et Jan Kausi Tallinna kaart saaks edaspidi veel – jah, mis on õige sõna? – katvam? 

1 Vt nt Brita Melts, Mälumaastike mosaiik. – Sirp 1. VIII 2014.
2 Friedebert Tuglas, Marginaalia. Eesti Raamat, 1966, lk 191.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming