Lõbus ajalugu

KAUR RIISMAA

Mariusz Szczygiełi „Gottland”

Mida rohkem me unustame, seda jaburamaks ajalugu muutub.
Ja seda vähem peab välja mõtlema, et oleks kurb, ja naljakas.
„Szczygieł? Kas see on see mees, kes Gotlandist raamatu
kirjutas?
Aa, et see ei ole raamat tollest saarest?”
„See on raamat ühest saarest küll.
Saarest Kesk-Euroopas.

A propos: kunagi inimesed tapsid tšehhi kingade pärast.”
„Kes küll Tšehhi kingi kannaks?” küsib noor inimene,
tõmbab oma botased jala otsa ja lippab kossu mängima.
Kõik kulub ning kaob, aga jääb meie sisse alles,
jääb seda enam, et me sellele ei mõtle.
Isegi Stalin on olemas, seejuures täie tervise juures.

Otakar Švec oli maailma suurima Stalini autor.
Otakar Švec tegi enesetapu.
Stalin enesetappu ei teinud, tema lasti õhku.
Nelikümmend aastat hiljem tuleb Michael Jackson
Euroopasse tuurile.
Nelikümmend aastat hiljem seisab Stalini monumendi
asemel
kummist Michael Jackson …

Inimesed ütlevad siiski: „Saame kokku Stalini juures.”
Oleks Otakar Švec seda teadnud,
Võib-olla poleks ennast ära tapnud, oleks naernud.
Ka Kafka naeris, ja ta sõbrad naersid.
Lõpuks polnud enam naljakas,
ja pool sajandit polnud üldse kohe naljakas.

„Protsess” ongi pööraselt lõbus,
juhul muidugi, kui sa pole Nõukogude Liidus elanud.
Ja „Gottland” on pööraselt lõbus,
juhul muidugi, kui sa pole Nõukogude Liidus elanud.
„See pole ju võimalik? Szczygieł pluhvib?”
Aga ei pluhvi, ja on võimalik. Isegi praegu, siinsamas, teiselpool piiri.

Võib-olla poleks pidanud Stalinit õhku laskma,
sest nüüd hõljub ta ikka meie ümber nagu ajaloo kõhutuul,
ja me hingame teda sisse, tahame või mitte.
Oleks pidanud maailma suurima Stalini alles jätma,
nagu maailma suurim meeldetuletus, või nii.
Või nagu Szczygieł kirjutab: „Stalini monument Prahas on alles.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming