Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi

Igor Kotjuh

Mis on Eesti venekeelne kirjandus? Kas Eestis elav venekeelne kirjanik peaks seda üldse defineerima? Läti venekeelsed kirjanikud ei esita endale selliseid küsimusi. Eestis elavad eestikeelsed kirjanikud enamasti samuti mitte. Kirjanik on kirjanik, tema ülesanne on luua, mitte määratleda kirjandust ning selle kaudu ka ennast.Üldiselt on rahvust mitte rõhutav mõtteviis mulle lähedane. Tajusin seda selgelt kevadel, kui internetis hakkas levima manifestilaadne tekst, mis oli suunatud Eestis elavatele venelastele, et nad kirjutaksid alla lausele „olen lojaalne Eesti vabariigile”. See üleskutse oli veidi kummaline ja tekitas võõristust. Miks peab lojaalsust avalikult kinnitama? Miks peab seda tegema ainult venekeelne elanikkond? Kas ei ole nii, et inimese igapäevane elu näitab, mis on ta südames?

Seoses Eesti venekeelse kirjandusega arvan aga teisiti. Mul on huvitav mõelda selle olemusele. Võib-olla on see tingitud mu eluloost, sest olen seotud tihedalt mitme tugeva kultuuriga.

Lõuna-Eesti vaatepunkt
Tagantjärele tean, et sündida ja elada pikka aega Võrus on Eesti mõistes eriline kogemus. Tallinna elanikud enamasti ei mõista võru keelt, minu kõrv on sellega aga maast madalast harjunud. Selles keeles kõneldi maal, raamatupoes ja turul. Hoovis suhtlesin sõpradega eesti keeles, kuigi ise olen venekeelsest perest ja käisin venekeelses koolis.
Seejärel tuli ülikool ja Tartu periood, erialaks eesti keel võõrkeelena. Alles siis pidin eesti keelt õppima hakkama, enne piisas hoovis saadud teadmistestki. Tartu vaim, Tuulelohe rühmituse asutamine eesti kirjanduse auditooriumis. Sõbralik koostöö Erakkonna autoritega, Tartu Kirjanduse Majaga, Postimehega, ülikooli ja Lutsu raamatukoguga, Jaan Maliniga. Tallinn oli sel ajal suhteliselt võõras, nagu ka Venemaa ja Soome.
Arvatavasti siit võrsub arusaam, et eesti kirjandust võib luua vene keeles, et eesti kirjandus võib olla ka venekeelne. See oli mulle loomulik mõte, kuna see haakus mu senise elulooga, kogemuste ja tähelepanekutega. Ma ju ise nägin, kuidas Jan Rahmani menulaul „Kõnõ­traat”, Contra naljad ja Kauksi Ülle luuletused olid saamas ja said eesti kultuuri osaks. Tollal, üheksakümnendatel, ei räägitud veel, et on olemas suure ja väikse „e” probleem: eesti kirjandus vs. Eesti kirjandus. Võru värk oli osa eesti kultuurist ja kirjandusest.
Nullindate keskel, ülikool seljataga, selgus, et mõelda venekeelsest kirjandusest kui eesti kirjanduse osast oli suhteliselt uudne. Ning umbes sellest ajast märkasin ma aina rohkem, et sugugi mitte kõik Eesti venekeelsed autorid ei ole sellega nõus.
Alles praegu ma mõistan, miks see oli nii: Eesti venekeelsete autorite elulugu ja seos Eestiga erineb. Täpselt sellepärast on venekeelne kogukond ebaühtlane oma hoiakutes ja taotlustes. Ning see on üks põhjustest, miks Eestis ei ole ühtegi tugevat vene erakonda.
Jah, alles palju hiljem, vesteldes lõpmata palju Eesti venekeelsete kirjanikega ja lugedes nende teoseid, mõistsin ma, et oleks väär määratleda Eesti venekeelset kirjandust läbi ühe Võru venekeelse poisi kogemuste prisma. Selline kirjandus on võimalik, s.o eesti venekeelne kirjandus või eestivene sünteeskirjandus, kuid üldistuste tegemiseks on vaja suuremat autorkonda ehk sarnaste vaadetega kirjanikke.

Tallinna vaatepunkt
Nüüd elan ma juba ligi viis aastat Tallinnas. See on Võru ja Tartu järel kolmas konkreetne vaatepunkt, kust saan jälle silmitseda eestlasi ja venelasi ning Eestis loodud venekeelset kirjandust. Nii nagu Tallinna eestlased erinevad Tartu eestlastest, erinevad ka Tallinna venelased Lõuna-Eesti venelastest.
Tallinna eestlased peavad suhtlemisel rohkem lugu etiketist, Tartu eestlased on vähem formaalsed.
Tallinna venelastel on väiksem vajadus defineerida ennast etniliste eestlaste suhtes ja nad ei pruugi sõltuda eesti keelest. Lõuna-Eestis elav venelane suhtleb kindlasti eestlastega ja eesti keele oskus on talle väga oluline.
Tallinna venelasele ei ole aktuaalne mõelda oma rahvuslik-kultuurilisest identiteedist. Ta mõtleb nii: siin ma elan ja olen oma nime ja perega, see on kõik. Lõuna-Eestis elava venelase identiteet on nüansirikkam – tänu eestlastele ja eesti keelele ta elus.
Ja veel: tallinlased, rahvusest hoolimata, reisivad sagedamini kui lõunaeestlased, paljudesse riikidesse, töö asjus või lihtsalt niisama. Soome ja Venemaa on populaarsemate sihtkohtade seas. Need riigid on Eestile lähedal ja Tallinn on oma lennu- laeva-, rongi- ja bussijaamaga suurepärane transpordisõlm.
Tallinna venelane võib pidada Eestit oma koduks, kuid seejuures osata eesti keelt väga tagasihoidlikul tasemel. Ta võib kirjutada vene keeles romaani, mille sündmused leiavat aset Peterburis või Pariisis. Kas sel juhul saab rääkida, et tegemist on eesti kirjandusega?
Minugipärast, on küll. Kui see kirjanik on integreerunud Eesti kirjandussüsteemi, teeb koostööd vastavate organisatsioonidega, siis võib Pierre Bourdieu’ kirjandussotsioloogia järgi siin olla pistmist eesti kirjandusega. Omaette küsimus on aga, kui palju eestlust õnnestub tuvastada sellest tekstist eestikeelsel kriitikul ja tavalugejal. Ei ole välistatud, et Eestis loodud venekeelse ilukirjandusliku teose immanentsed omadused ei pruugi olla talle mõistetavad.

Nii see kui teine
Kas on võimalik selline eesti kirjandus, mis on samal ajal ka vene kirjandus? Jah, mulle tundub, et Eesti venekeelse kirjanduse puhul võib sageli seda täheldada. Niisugune kahepaiksus iseloomustab seda kirjandust järjest enam. Väike näide: venekeelses „Aktuaalses kaameras” nimetati mind hiljuti tiitliga „эстонский поэт”, sellal kui Venemaa luulefestivalidel või kirjandusperioodikas on mind tutvustatud sõnadega „русский поэт из Эстонии” või „эстонский русский поэт”.
Eesti venekeelset kirjandust on raske määratleda, kuna selle puhul tuleb sobitada korraga kultuurigeograafiat ja kultuuritraditsiooni. Võrukeelse kirjanduse puhul on seda suhteliselt lihtne teha. Võru kirjanduse sümboolseks alaks võib pidada Võrumaad ja Võrumaa on osa Eestist. Mis võiks aga olla Eesti venekeelse kirjanduse sümboolseks alaks? Kas Tallinn või Ida-Virumaa? Mulle tundub, et kindlat vastust sellele küsimusele pole. Kultuurigeograafiliselt on see kindlasti Eesti, miks mitte Tallinn, kus elab, kirjutab ja kirjastab oma raamatuid enamik meie umbes viiekümnest venekeelsest kirjanikust.
Kui rääkida aga Eesti venekeelse kirjanduse ideelisest või kultuuritraditsioonilisest tasandist, siis selle sümboolne ala võib, aga ei pruugi asuda Eestis, kuna praegused aktiivsed Eesti venekeelsed kirjanikud on reeglina venekeelse haridustaustaga.

Kellele kuulub kala Narva jões?
Aprillis sõitsin üle pika aja rongiga Peterburi ning vaatasin aknast, kuidas me ületasime Narva jõe. Tegin sama ka tagasiteel. Ja siis saabus heureka-tunnetus: Eesti venekeelse kirjanduse abstraktset tasandit võib võrrelda Narva jõega.
Kellele kuulub Narva jõgi? Kellele kuulub kala selle sees? Eesti venekeelse kirjanduse ideeline tasand võib kuuluda korraga Eestile ja Venemaale, kirjaniku mõttevälksatused võivad söösta kiire kalana ühe või teise kalda suunas, võta üks ja viska teist.
Maailma võrdlevas kirjandusteaduses nimetatakse sellist nähtust rahvusüleseks kirjanduseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht