Viljandil on kunstipotentsiaali

(Kunsti)institutsioonidest, mis annavad oma panuse iseseisva mõtte väljendumisse siinses kultuuriruumis.

GREGOR TAUL

Viljandi gümnaasium on Eestis esimene maakondlikul tasandil tegutsev nii-öelda puhas gümnaasium. Koolihoone juurdeehitus, mille interjööri ehivad Merike Estna maalid, nn protsendiseaduse parimad palad, pälvis kultuurkapitali aastapreemia.

Viljandi gümnaasium on Eestis esimene maakondlikul tasandil tegutsev nii-öelda puhas gümnaasium. Koolihoone juurdeehitus, mille interjööri ehivad Merike Estna maalid, nn protsendiseaduse parimad palad, pälvis kultuurkapitali aastapreemia.

Piia Ruber

Viljandist ja teistest ajalooliselt mõjukatest maakonnakeskustest nagu Rakvere, Kuressaare, Haapsalu, Võru ja Paide on arhitektide ringis kõneldud kui riigi ruumilise asutusstruktuuri sõlmpunktidest.1 Need linnad on olnud oma piirkonna tugisammas ning neil on selleks eeldusi ka edaspidi. Toomas Paaver leiab, et Eesti väiksusest tulenevalt oleme privilegeeritud seisus, sest ei pea neist kõnelema kui väikestest, vaid kui keskmistest, tavalise suurusega linnadest.2 Iga sellise linnakese spetsialiseerumise ja ruumilise omapäraga arvestamisel, muutub ruum mitmekesisemaks koosluseks, kus iga sõlmpunktlinn pakub midagi uut ja erilist. Paaver esitab ühtlasi väärtused, mille järgi hinnata sõlmpunktlinnade ruumi kvaliteeti: linna ruumiline eripära ja tugev identiteet, sidus avalik kvaliteetruum kesklinnas, linna ruumiline kompaktsus, kesklinna elurikkus ja tihedus, mitmekesine teenuste ja töökohtade valik, head ühendused oma tagamaaga, kiire ja sage ühendus teiste riigisiseste sõlmpunktidega.3

Aastapikkuse Viljandis töötamise järel kaldun arvama, et kunstielu ei saa praegusel ajal ühes keskmises Eesti linnas olla kuigivõrd iseseisev ega eneseküllane, vaid on lahutamatult seotud elu(keskkonna) säilitamise ja kui hästi läheb, siis ka arendamisega. Kunstipoliitiline programm on seega ääremaastumisega võitlemine. Kui vaadata olukorrale positiivsema nurga alt, näeb siin rohkelt kvaliteetset linnaruumi,4 olemas on arvestatav kunstipublik ning palju intelligentseid kodanikke,5 tublid ettevõtjad, usaldusväärne linnavõim (sellega paistis silma äsja lagunenud koalitsioon, kes seadis võimule tulles eesmärgiks kaasamise ning koostöö) ja tugev, loomisele orienteeritud identiteet.

Õppeasutused. Viljandi gümnaasium on Eestis esimene maakondlikul tasandil tegutsev nii-öelda puhas gümnaasium. Koolihoone juurdeehitus pälvis kultuurkapitali aastapreemia, selle interjööri ehivad nn protsendiseaduse parimad palad Merike Estna maalid, kus kujutatud vihikuread õpetavad noori justkui ridade vahelt lugema. Kooli seitsmel õppesuunal tuleb õpilastel valida endale sobivaimad tosina valik­aine seast,6 lisaks on võimalik kuulata pea viitkümmet (!) vabaainet.7 Minul oli õnn sel õppeaastal juhendada kaasaegse kunsti kureerimist. Leian, et gümnasistid on kultuuriakadeemia tudengite kõrval kõige potentsiaalikam kunstielu sihtgrupp – seda nii publiku kui suunanäitajana.8

Gümnasistid on üleüldse Eesti ühiskonnaelus vaevu märgatavad kõrvaltegelased. Leian ja loodan, et uued riigigümnaasiumid Viljandis, aga ka mujal toovad kultuurilisele ja poliitilisele areenile värsked ja hulljulged noored inimesed, kes tajuvad ja realiseerivad oma hääleõiguse ning on võimelised kavaldama üle oma gümnasististaatuse.9

Viljandi kunstikool esindab Eesti huvikoolide kirjul väljal erilist liiki, kus on seatud eesmärgiks oma alustalade lahti- ja ümbermõtestamine.

Viljandi kunstikool esindab Eesti huvikoolide kirjul väljal erilist liiki, kus on seatud eesmärgiks oma alustalade lahti- ja ümbermõtestamine.

3 × Piia Ruber

Viljandi kunstikool esindab Eesti huvikoolide kirjul väljal erilist liiki, kus on seatud eesmärgiks oma alustalade lahti- ja ümbermõtestamine. Aeglasema hariduse pakkujana seab end vaba Waldorfi kooli kõrval sellest sügisest sisse uus kool, mis haridusaktivisti Piret Anieri juhendamisel püüab oma utoopilises (ruumi)programmis integreerida inglise kombe kohaselt põhi- ja huviharidust, sünteesides traditsioonilisi õpetamismeetodeid kõige radikaalsematega. Viimastel andmetel on ärksate õpetajate kätesse usaldatud kuueteistkümne põhikooliealise lapse lähitulevik. Kool asub endises tohutu suures tehasehoones. Mainin seda õppeasutust, kuna Viljandi alternatiivharidus, aga ka kunsti-, teatri-, tantsu- ja mõningal määral kirjanduselu kulgeb paljuski ökokogukondade taktis, nii nagu neid on kirjeldatud Airi-Aliina Allaste koostatud uurimuses.10

Kunstiasutused. Viljandi Linnagalerii tegutseb ruumipuudusel raamatukogu kolmanda korruse konverentsisaalis, kus ollakse paraku ka näituste ajal sunnitud ruumi üürimisega tulu teenima. Kuigi ruumil endal pole suurt häda midagi, siis olukorras, kui saali peab mahtuma kuni sada kuulajat, pole sinna mõtet kutsuda oma loomingut eksponeerima ruumitundlikke nüüdiskunstnikke. Korraliku (linna)galerii puudumine ongi vahest siinse kunstielu põletavaim kitsaskoht. Linnavalitsusel pole pakkuda alternatiivi, kuna omal ajal sai kinnisvara maha müüdud. Eeldan, et see on mitmete Eesti linnade mure.

Aeg-ajalt kostub Viljandis juttu, kuidas mõni ärimees otsustab vea iseseisvalt parandada ja rajada müügigalerii. Viimati teavitas avalikkust sellisest plaanist ettevõtja ning nüüdiskunsti kollektsionäär Laur Kivistik, kes tellis oma krundile, ajaloolisele Tartu tänavale, vägagi julge arhitektuurse projekti eluruumide ja galeriipinnaga Salto arhitektidelt. Viljandi kunstiinimesed kõnelevad sellistest uudistest naljatlemisi kui ähvardustest, mis kunagi teoks ei saa. Mulle heiastub vaimusilmas siiski midagi Rootsi Galleri Magnus Karlssoni11 laadset. See alustas tegutsemist 1990. aastal väikeses Västeråsi linnas, tutvustades noori kunstnikke sedavõrd ägedalt, et näitusepaigast sai hinnatumaid galeriisid Põhjamaadel. Praegu ei liigu Kivistiku plaan kahjuks kuhugi, kuna instantsides vaieldakse, milline peab olema minevikuhõngulise Tartu uulitsa tänavafront. Üks Viljandi soomlane, kes on oma sünnimaal harjunud kogukondliku eluviisiga, on aga otsustanud, et lahendab asja lihtsamalt. Ta on avanud oma vanalinnatänava-äärses elutoas filantroopse müügigalerii, mida ta kavatseb lahti hoida nii kaua, kuni ta seda mitteametlikult teha saab.

Elutoa müügigaleriist samm edasi on Rolan Paul Firnhaberi kodugalerii Imagi. Firnhaber, saksa juurtega Ameerika antropoloog, vaieldamatu autoriteet koopamaalingute uurimisel, kelle doktoritööd šamanismi teemal juhendas Mircea Eliade, otsustas kümmekond aastat tagasi rajada Uue-Karistesse suvekodu, mõne aasta pärast kolis aga lõplikult Eestisse. Tema kodu Aia tänaval on Viljandi kunstisõprade maagiline varaait ning piiritu raamatukogu, omamoodi rubiin,12 kus koguja kirega peremees hoiab elu jooksul temaga kaasa rännanud artefakte, et elatut, kogetut ja kogutut rahus arhiveerida. Seda kõike on mitme võimsa muuseuminäituse, et mitte öelda muuseumi jagu. 2014. aasta sügisel avatud Imagis on seni kaks näitust korraldatud (Firnhaberi enda tehtud fotod koopamaalingutest ning budistliku kunsti näitus), kuid vähemalt 40 näitust on juba ette valmis koostatud.13 Mais avatakse Honoré Daumier’ originaalgravüüride väljapanek (kahasse Kondase keskuse art brut’i näitusega), pärast seda on oodata William Hogarthi ja Gypi näitust, aga ka XX sajandi fotograafe (Henry Weston, Alvin Langdon Coburn, Paul Strand) tutvustavaid ekspositsioone. Kunagises Kelmikülas pesitsev Firnhaber on Viljandi ime, kelle hoidmise ja tutvustamisega me päris täpselt ei teagi, kuidas käituda.

Enn Põldroosi eramuuseum, mis avas uksed 2014. aasta suvel, täiustab pilti. Praegu esitleb maalija seal oma kõige uuemat loomingut, mistõttu publik ei pruugi adudagi, et tegemist on ühe XX sajandi teise poole olulisema eesti kunstnikuga, kelle elutöö ja isiku uurimisel ei saa mööda vaadata nõukogudeaegse kunstikultuuri toimemehhanismidest. Ühesõnaga, dialektiline juhtum. Praegu on muuseum kahe inimese maise paradiisi kehastus,14 mis lisab Viljandi kunstielule biidermeierliku provintsialismi hõngu – irooniline, sest Põldroos on ju olnud põletavalt kosmopoliitne. Museoloogilises plaanis on tegemist igal juhul tohutult tähendustiine ruumiga, mis hakkab tõeliselt õisi kandma vahest alles mitmekümne aasta pärast.

Laululava näol on Viljandi linnaruumi rikastatud väärtarhitektuuriga, kuid pole loodud stiimulit, mis kiusaks, noriks tüli, kõdistaks, ehmataks, tekitaks ebamugavust või kadedust, paneks juurdlema või vastu vaidlema.

Laululava näol on Viljandi linnaruumi rikastatud väärtarhitektuuriga, kuid pole loodud stiimulit, mis kiusaks, noriks tüli, kõdistaks, ehmataks, tekitaks ebamugavust või kadedust, paneks juurdlema või vastu vaidlema.

Projektiruumid. Koidu seltsimaja ja lennukitehase (1930. aastatel toodeti Viljandi kesklinnas Ungern-Stern­bergide juhtimisel tsiviillennukeid) Valge saal15 ning tudengite kureeritav Wimka16 on Viljandi kõige värskemad projektiruumid, mis nii-öelda mitteinstitutsioonidena alles otsivad endale kohta kohalikul kultuuriväljal. Aastaid umbmääraselt soikus olnud Koidu seltsimaja on leidnud ja soojendanud üles koreograafid, kunstnikud, kunstiajaloolased ja teatriinimesed, kes püüavad iganädalase tegevuse kõrval käima lükata ka residentuuriprogrammi.17 Koidu seltsimaja on viimastel aastatel olnud lavaks notafele,18 mis on vaieldamatult üks paremaid näited lokaalsest globaalsest tegutsemisest. Valge saal on etenduskunstide vallas eksperimenteerivate tudengite liivakast, nagu nad seda ise nimetavad. Mõlema loomisel on tõenäoliselt inspiratsiooni saadud kunstimetropolide samalaadsetelt ruumidelt. Jälgin nende tegemisi suure huviga, sest Viljandi-suguses linnas ongi vist kõige tähtsam katsetada, mis toimib ja mis mitte. Katsetuste lakmuspaber on huviliste arv. Tühjale saalile esinemine röövib ka kõige uljama entusiasti mõnutunde. Olen Kondase keskuses korraldanud enda arvates haaravaid vestlusõhtuid tühjale saalile. See ei vii kuhugi. See-eest käputäis säravsilmseid kuulajaid mõjub väga motiveerivalt. Ent kas viiele inimesele suunatud muuseumiprogramm on jätkusuutlik? Põhiküsimus on seega, kellele ja mida teha?

Maamärk. Viljandi laululava ei ole küll kunstiinstitutsioon, kuid Kadarik Tüür Arhitektide projekteeritud hoone väärib kõrge ehitustaide ja ka mälumaastikulise maamärgina tähelepanu kogu kultuuriruumis.19 Tegemist ei ole mitte ainult monumendiga laulupidude traditsioonile, vaid ka ülimalt teadliku investeeringuga koorilauluga seonduvasse taristusse. See rajatis kõneleb usust avalikku ruumi. Pole ju saladus, et seda lava kasutatakse simmaniteks, suvetuurideks, riiklike pühade tähistamiseks ning kõigeks muuks, mis inimesed kokku toob.

Nii-öelda ehitatud müüdina on kompleks efektitsevalt vormikeskne. Seda iseloomustab puhaste joonte järgi juhinduv range ning rõhutatult line­aarne arhitektuur, mis on vaba igasugusest ornamentaalsusest – modernistlik projekt raamistamaks modernistlikku rahvusprojekti. Leian, et nüüdisarhitektuuri vahenditega saab luua maailma, mis pakub põnevamaid ja julgemaid vastusevariante rahvusliku identiteediloome küsimusele. Uus kõlakoda jätab suletud ruumi mulje, mis rõhutab kinnistunud arusaamu rahvusest ja selle traditsioonidest. Ruumiliselt perifeerses, ent mõneti ideoloogiliselt keskses linnas võinuks uue laululava näol luua midagi sünteesivat, mis ei oleks nii ratsionaalne, konservatiivne ja turvaliselt igavgi. Viljandi linnaruumi on küll rikastatud väärtarhitektuuriga, kuid ülejäänud kultuuriruumile pole antud stiimulit, mis kiusaks, noriks tüli, kõdistaks, ehmataks, tekitaks ebamugavust või kadedust, paneks juurdlema või vastu vaidlema.20

Viljandis tegutsevad veel pärimusmuusika ait, Ugala teater, Sakala keskus, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, maakonnaleht Sakala, Kondase keskus, mis mängivad siinses kunstelus olulist rolli.

1 Kaja Pae, (toimetaja) Linnafoorumid. Urban Forums. Eesti Arhitektuurikeskus, 2011.

2 Toomas Paaver, Rakvere – üks Eestimaa tugisammastest. Rmt: Linnafoorumid. Urban Forums. Eesti Arhitektuurikeskus, 2011, lk 96–102.

3 Samas, lk 98.

4 Siiski leian, et Viljandi ja teiste keskmiste linnade üheks valusasti näpistavaks kitsaskohaks on aktivistidest urbanistide puudumine. Linna peaarhitekti sõnal on oht jääda planeerimisküsimuste aruteludel hüüdjaks hääleks kõrbes, mistõttu võivad sõelale jääda enamasti puhtpragmaatilised otsused.

5 Keskmine Eesti linn on persoonide, inimeste linn, mistõttu institutsioonide nimekiri annab kunstielust – vähemalt kohalike perspektiivist nähtuna – elukauge, anonüümse ettekujutuse. Lisaks kultuuriasutuste palgatöötajatele mängivad Viljandi ja selle tagamaa vaimse atmosfääri loomisel rolli mitmed säravad isiksused, kes siin elavad: Paavo Matsin, Andres Noormets, Laura Peterson, Kalev ja Raul Rajangu, Anu Raud, Kersti Rattus ja Ruslan Trotšõnskõi.

6 Kunstisuunal on valikaineteks etnokursus, pop- ja džässmuusika, massikultuur, kunstiajalugu, 3D-modelleerimine, joonestamine, kunstiateljee, maalilaager, keraamika, kaasaegse kunsti kureerimine, eesti tants, seltskonnatants, loov- ja kaasaegne tants, teatristuudio, eneseväljendus ja avalik esinemine, balletistuudio, hääleseade, solistilaul, vokaalansambel, koolibänd, koorilaul, muusika kuulamise klubi.

7 http://viljandigymnaasium.edu.ee/kodu/index.php/oppimine2/vabaained.

8 Viljandi keskkoolid on olnud aastaid tulevaste kunstnike, disainerite ja arhitektide taimelavaks. Vt nt C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi kunstiringi vilistlaste nimekirja http://crjg.vil.ee/materjalid/kodukas.

9 Siinkohal tasub meenutada 1930. aastate gümnasiste ning eriti õpilaste salaseltsi Elbumus. Vt lähemalt: Ilmar Mikiver, Mis on „Elbumus“? – Akadeemia 1991, nr 10.

10 Airi-Aliina Allaste (toimetaja), Ökokogukonnad teoorias ja praktikas. TLÜ kirjastus, 2011.

11 Vt lähemalt http://www.gallerimagnuskarlsson.com/about.

12 Rubini kunstimuuseum on New Yorgi Chelsea’ linnaosa erilise atmosfääriga kunstimuuseum, mis tutvustab peamiselt Himaalaja ümbrusest ja Indiast pärit kunsti ning mõttemaailma. Vt lähemalt http://rubinmuseum.org.

13 Nimekirja Imagi tulevastest näitustest, ühtlasi ülevaate Firnhaberi kunstikogust leiate lehelt http://www.thegalerii.com.

14 Vt intervjuud Maalehes (25. XII 2009): Rita Raave ja Enn Põldroos: Oleme vist surnud. Sest viibime ju paradiisis.

15 http://valgesaal.eu.

16 https://www.facebook.com/wimka.

17 Residentuuriprojekt on mh sisse kirjutatud Sakala keskuse ehk Viljandi kultuurimaja aastate 2014–2020 arengukavasse.

18 „NooreTantsu“ festivali kohta vt http://notafe.ee

19 Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA tellitud uurimuses prognoositakse, et pärast 2018. aasta pidustusi ning laulupeo juubelit tähistavat 2019. aasta üldlaulupidu, võib nii korraldajaid kui ka publikut tabada väärtusväsimus. Kui mitte varem, siis 2024. aasta peo kavandamise ajal ägeneb arutelu laulupeotraditsiooni uuendamise teemadel: lahkumas on entusiastide vanem põlvkond ja asemele astuvad need, kellele selle traditsiooni hoidmine globaalse kommertskultuuri surve eest pole enam enesestmõistetav. Selle teadmise taustal tuleks ka üksikasjalikult jälgida kõlakodade püstitamisi ja (mitte)renoveerimisi üle Eesti. Vt veel: Marju Lauristin, Laulupeo usku rahvas. Sirp 16. I 2014.

20 Olen sellest ehitisest kirjutanud pikemalt Maja veergudel: Gregor Taul, Turvaline perifeeria. – Maja 2014, nr 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming