Up Close & Personal. Ohutult lähedale

Anneli Porri

Marge Monko kureeritud näitus „Up Close & Personal” Hobusepea ja Draakoni galeriis kuni 13. IX. Marge Monko kureeritud näitusel saab näha eelkõige väga head noort eesti fotot ja kahte noorema põlvkonna soome staari. Isiklik, privaatne, oma, lähedane on mõisted, mille ümber on koondatud näitusel osaleva kaheksa kunstniku tööd. Pressiteates oli mainitud loosungit „isiklik on poliitiline”. Kui lisame teadmise, et tegemist on fotonäitusega, võiks eeldada mustvalget dokumentalistikat teise laine feministide laadis. Asjade ja aegade arenedes aga juhtub, et terminid täituvad uue sisuga, seda kinnitab ka „UC&P”, seekordne „isiklik on poliitiline” ei tähenda mitte „riigipoliitilist”, vaid selgelt isikliku sfääri organiseerimist ja samaaegset teadlikkust oma tegude konstrueeritusest. Aga kes konstrueerib? Ise, ikka ise. Pildistaja käivitab teadmine, et ise tehtud ilus või vajalikku konstateeriv kaader on parem kui kellegi teise tehtud kole, vale või hoopiski tegemata jäänud klõps. Olete tähele pannud, kuidas mõne hetke mäletamine ei sõltu mitte hetke läbielamisest, vaid sellest, kas sellest on pilt maha jäänud? Põhimõtteliselt oleme oma emotsionaalse mälu fotofolderitesse pakkinud.

Marge Monko on ise väga hea fotokunstnik, kes valdab nii tehnikat kui ideed ja sisu. Mõlemad oskused on tal alles jäänud ka näituse kureerivas rollis. Selgele ja hõlmatava haardega sõnastatud sisule pakub ta vastukaaluks mitmekülgset tehnilist võttestikku, kusjuures just kaamera kasutamise viis ja kujutise fotona ilmumine on kaks kriitilist momenti, kus väljendub Monko otsitud personaalsus. Paradoksaalselt on foto kunstivahendina palju isiklikum kui mõned teised, mis hoolimata vahetust kontaktist kunstniku käega ei väljenda kunagi sellist intiimsust. Näiteks Jari Silomäki töid nähes olen ma alati kusagil nutmahakkamise ja armumise vahepeal, tema käsitsi kirjutatud pealkirjade või seletustega fotodes on selline lähedus ja pühendatus, mida oleks kuivade ja armumata silmadega vaadata lihtsalt sündsusetu. Kaarel Nurk on oma snapshot’idega sarnase situatsiooni loomisele ohtlikult lähedal. Nii nagu igaühe valulävi erineb, nii erineb ka läheduslävi.

Kokkuvõttes selgub, et iga kunstnik avaldab siiski tugevat vastupanu enda lõplikule avamisele: nad lasevad endale nimelt ohutult lähedale, mis on turvaline ka vaatajale. Mulle tundub see resistentsus isegi kõnekam kui piiritu avali olek. Noore fotograafi jaoks võib olla hetk, kui ta mõistab, et ükskõik kuhu ta kaamera ka ei suunaks, on ta ise ikkagi alati pildis kohal, šokeeriv. Kui ta saab aru, et objektiivi ees ja taga on tegelikult üks ja sama koht ja et see, mida ta on pildistanud, annab vaatajale infot ka pildistaja kohta. Et tal ei ole kunagi pildistatava üle täielikku autonoomset kontrolli. (Jah, ka vastupidi: ükskõik, mida ka ei pildistaks, ikka represseeritakse pildistatavat.) Kuidas olukorrast terve nahaga välja tulla? Külmaverelisemad tüübid Kaarel Nurk ja Tõnu Tunnel ühendavad kohad „kaamera ees” ja „taga” ning suunavad objektiivi endale, saavutades fotograafina kontrolli modelli üle ja, mis kõige olulisem, ka modell juhib pildistajat oma tahtmise järgi.

Iraagi päritolu ja autobiograafiliste töödega täielikult Soome näitustepilti muutnud Adel Abidin kasutab seekordses sketšilaadses animatsioonis alastivõtmise piinlikkusest üle saamiseks liialdust ja lennuki ohutuskaardi joonistustega sarnast keelt. Tõnu Tunnel illustreerib privaatsfääri olemust sellega, et hoiab ennast ümber oma telje keerutades endale suunatud kaamerat samal ajal ettesirutatud käes, teeb pilti ning monteerib saadud fotod äärmiselt sugestiivseks ja ilusaks filmiks. Jutt käib küll „isiklikust mullist” ja tundub, et Tõnu Tunnel avab oma mulli vaatajatele. Ta pakub vaatajale siiski igas pildis kohal oleva autoportree näol nii tugevat dominanti, millele keskenduda, et sfäär taandub uduseks taustaks, kuhu meid ikkagi sisse ei lasta. Samas on „ohutult lähedale” kujund ka Tõnu Tunneli filmis kohal, seesama käsivarre mõõt, mis määrab ära meie isikliku tsooni, ongi see kaugus, kus Tunnel hoiab kaamerat ja koos sellega ka vaatajat.

Sigrid Viiri koduriietes poseerivad modellid on küll oma augulistes väljaveninud dressides ja jänkutuhvlites, aga professionaalsele mannekeenile iseloomulik hoiak ja pilk püüab ületada esindusliku väljanägemise puudumisest tulenevat ebamugavust. Olen näinud töö esimest varianti, kus autor mängib koduriiete fenomeni läbi, kusjuures modellideks on kaastudengid ja pildistatud on neutraalses stuudios. Mulle meeldis see variant rohkem, võimalik, et praegused segamini korterid ja igasugused asjad tõmbavad liiga palju tähelepanu, lisaks tekib tunne kahekordsest sissetungist: esiteks korterisse, teiseks rõivastesse. Esimeses variandis tundsid modellid ennast tunduvalt vabamalt ja neutraalne taust lasi kuidagi sõbralikumalt nende kostüüme uurida.

Krista Möldri nimeta vaikelukaadrid avasid selle näituse kontekstis minu jaoks uue ja selge tähenduse. Sigrid Viir demonstreerib oma töödes riideid, mis ei ole mõeldud teistele vaatamiseks, Krista Mölder näitab aga vaateid, mis on igaühe meelest unikaalsed ja hinnalised, teistele seevastu täiesti väärtusetud. Need ei ole teisele mõeldud esindusvaated: päikeselaik tapeedil, raamaturiiul, riiulist väljaulatuv vinüülplaadi nurk, trepikoda lebava kassiga. Need ei ole pildistatud nii nagu tavaliselt,  et näidata foto abil objekti teistele (näe, kui nunnu kass), vaid dokumenteeritud on sellised hetked, kus pilk on juhuslikult ja tahtmatult fokuseeritud kuhugi, juhtumisi tapeedi ühenduskohale, mingid mõtted ringlevad peas ja kokkuvõttes on see äärmiselt eneseküllane hetk. Ja nüüd on Krista Möldri ülesanne mitte kasutada fotoaparaati selleks, milleks silm ei ole suuteline, vaid vastupidi: tõsta vaikselt-vaikselt pildiotsija silma juurde ja seada sügavusteravus võimalikult täpseks enda juhusliku pilgu omaga, teha aparaadist võimalikult vähe muutev salvestaja.

Näitusega kaasneb ka väike praktiline voldik-plakat eesti ja inglise keeles, kus on lühidalt tutvustatud kõiki kunstnikke ja nende töid. Mulle südamest meeldib viis, kuidas „Up, Close & Personal” kohtleb vaatajat, kellele antakse vahendid, et iseseisvalt näitus ära vaadata, ega koormata tarbetute ja selget niigi üle või ümber seletavate materjalidega. Fotograafia nagunii avardab meie vaatamise viise ja õpetab meid endid vaatama lähemalt, ka ilma fotoaparaadita.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming