Trükitud Mudist

MART LEPP

Peeter Mudist segab värvi oma uute linoolgravüüride trükkimiseks graafikakojas 15. III. Mart Lepp Peeter Mudisti vitaalsus, tema suur loomevõime on imetlusväärne. Kümmekond aastat tagasi üllatas Mudist arhitektuuriideedega, laotades ateljeepõrandale uue kavandatava Eesti kunstimuuseumi täismahus projekti arvutuste ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Graafika on Mudisti loomingu täiesti iseenesestmõistetav lahutamatu osa. Näituse avamisele tulnud tippgraafikutelegi oli ootamatu, et Mudistil on nii palju nii head graafikat. Ehkki Mudisti esimesed katsetused graafikas jäävad ERKIs õppimise aega, saab tema tulekust eesti graafikasse rääkida 1970ndate päris algusest. Valminud ofordid köidavad peene valguse ja varju mänguga, selles hapras heletumeduses on Mudisti kunsti kordumatut sarmi (?Iga mees kiidab oma karku?, 1975; ?Kriipseldus?, 1979). 1970ndate lõpul vahetas Mudist sügavtrüki linoolgravüüri vastu. Tema jaoks uues tehnikas kehastub siin esmalt kirg värvi järele, kuid valitud tööde sisu kõneleb kunstniku elufilosoofiast. Mudisti ehtsa maalijavaistuga loodud värvilised linoolid on trükitud ühelt plaadilt, mida ta kogu aeg lõikab edasi, kasvatades nii kiht kihilt valmivat gravüüri. Mudist naudib ise graafikas toredat võimalust lahendada valmivat gravüüri erinevates värvivariantides. Mudisti trükitud lehtede tiraa? on väga väike ja värvilahenduselt, koloriidilt on need ainulaadsed (?Põlev mees?, 1995; ?Valib hobust?, 2001). Mudisti ?edööver graafikas on ?Isenheimi altar? (1993). See on esmapilgul tsitaat või koguni koopia teise kunstniku loomingust, ent kehastab tegelikult Mudisti enda eetilisi väärtusi ning hoiakuid ja erineb suuresti ka kuulsast altarist Colmaris. Soovitasin tal graafikas luua mõned aktid ja vahetult näituse ülespanemiseks valmisidki esimesed Mudisti trükitud aktid. Esmaklassiline teos on üldistatud vormiga ?Istuv akt? (2004), mis kuulub kahtlemata kunstniku loodud kõige paremate graafiliste lehtede hulka. Kunstniku päev kestab.

Intervjuu Peeter Mudistiga 17. III.

Kuidas jõudsid graafikasse?

Juba instituudis hakkasin natuke proovima, seal sai väljaspool oma tundi veel midagi proovida. Ma siis valisin graafika. Graafika oli tollal popp ala, paljud tahtsid teha. Oli üks pisikest kasvu meister, ei mäleta ta nime, tema näitas põhilise asja ette. Ikka oforti ja külmnõela sai proovitud. Saime õpilaste vanad plaadid. Siis tegin mitmel aastal endale ka uusaastakaardi. Sellise päris oma kaardi tegemine oli nagu au asi, ma lausa valmistusin selleks. Olid sügavtrükis ja mõned linoolis. Aga stihleid polnud tollal õieti kusagilt saada ja siis tellisin nad ühe meistri käest. Ja kui stihlid olid, siis läks asi vidinal.

Oled loonud oma värvilised linoolgravüürid ühe plaadiga. Meie graafikas pole see just levinud võte, tavaliselt tehakse ikka igale värvile eraldi plaat.

Arvasin ka nii, aga Vive Tolli ütles, et see on kõige tavalisem asi. Ja võibolla tõesti. Aga ega ta ühe plaadiga ole palju kergem teha kui mitmega. Mitmega on kuidagi kuiv, tulemus on mingil kujul siiski ette teada, vähemalt üldises plaanis. Ühe plaadiga tegemisel on rohkem võimalusi, see on salapärane ja ei tea kunagi, mis sealt lõpuks välja tuleb. On hea, kui esimeste värvidega õnnestuks. Aga kui ei saa, siis läheb vahest korda alles viimase värvikihiga. Peab olema ka trükkimise kultuuri, vähemasti pead olema meister Voldemar Kanni käe all töötanud mõne päeva, kasvõi mõned tunnidki. Ilma Kannita oleks kõik teistmoodi läinud. Võrreldes maalijatega on graafikud tükk maad üksmeelsemad ja sõbralikumad. Maalimise töö on selline, et jätab pitseri, lihtsalt ei tohi olla nii sõbralik või ka abivalmis. Sest nii kui oled, nii kahetsed. Ja see, kelle vastu ollakse, ega temalgi mingit tolku ole.

Olen pidanud sinu peateoseks graafikas ?Isenheimi altarit? (1993), imetlenud ikka suurepäraseid lehti ?Vedelen ja vedelen? (1980), ?Mu sõjatööstuse tüdrukud? (1981), ?Põlev mees? (1995), varasemaid oforte. On sul graafikas ka oma lemmikud?

Kui tegin, siis ma ei leidnud seda. Aga nüüd vaatan, et üks Tallinna vaade (2001) on päris õnnestunud ja siis üks pisike mehikene (?Kõlgutab jalgu?, 2001), kes istub. Need on mu armsamad.

Küsitlenud