Tallinna teisipäev

Mario Laul

Kordaminekud ja ebaõnnestumised, viiekordselt Hausi galeriis, 1Galeriis, Tami galeriis, Temnikova ja Kasela galeriis, Vaala galeriis 11. IX. Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse eestvedamisel katsetati Tallinnas ülemöödunud teisipäeva õhtul korraga mitme näituse avamist koondavat formaati. „Tallinna teisipäevaks” nimetatud ettevõtmine kaasas viis pealinna galeriid. Kui mujal maailmas on niinimetatud kobaravamise idee laialt levinud, siis Eestis on tegemist veel harva nähtusega. Lähiminevikust meenub üksnes Pärnu „In graafika” festival, kus juba mitmel aastal on kõik näitused avatud ühel päeval. Jättes siinkohal kõrvale viies osalenud galeriis eksponeeritu, tasub mõelda ürituse formaadile ning näituse avamisega kaasnevatele muredele ja rõõmudele laiemalt. Nii head kui halba jagati seekord viiekordselt. Hausi galeriis Vano Allsalu abstraktsete maalidega alanud õhtu kulges esialgu igati ootuspäraselt. Enamik kohaletulnud kunstihuvilistest ei paistnud avamisüritusele kohaselt kunsti vastu just erilist huvi üles näitavat, eelistades veiniklaasi juures pigem üksteisele keskenduda. Olukord püsis muutumatuna ka 1Galeriis (Carine Krausi ja Kaarel Kurismaa ühisnäitus). Tami galeriis (Eesti kunstnike grupinäitus „9/11”) Sandra Jõgeva sõnavõtule järgnevalt otsustasin esimest korda korraldajate pakutud bussitranspordi kasuks. Kahjuks küll üksnes selleks, et kümne sigaretisuitsust, lärmist ja paigalseisust täidetud minuti pärast võtta ette jalavaev Temnikova ja Kasela galeriisse (Lastekodu 1), kus esitleti igati tervitatavat raamatukogu ja lugemisruumi projekti, mille eesmärk on tuua kohaliku kunstihuviliseni nüüdisaegset võõrkeelset kunstikriitikat. Siinkohal soovitan kõigil mahult veel tagasihoidliku, kuid esmapilgul igati huvipakkuva tekstivalikuga tutvuma minna.

Kogu üritust kroonis Vaala galeriis vestlusringina reklaamitud dialoog, pikitud vähemalt osaliselt nelja avamise alkoholist inspireeritud piinlike vahejuhtumitega. (Remargi korras: briti galeriiomanik Ruth Vered selgitas mõned aastad tagasi, et alkoholi pakkumine näituste avamisel on ülioluline, sest kergelt joobes külastajad teevad galeriile sobivamaid kunstioste. Mis siin salata, ühtlasi aitab kultuuriüritustel pakutav alkohol õlitada ka kunstivälja sotsiaalsete mängude hammasrattaid.) Igal juhul, paratamatult tekkis küsimus, kellele ja milleks seda kõike vaja oli. Personaalne vastus ootas mind Vaala galerii ukse ees: buss, mida paar tundi varem pidasin ettevõtmise suurimaks möödalaskmiseks. Kõue mõisas asuva Kau Akadeemia organiseeritud ning ürituse pressiteates „ebaharilikuna” reklaamitud bussitransport ebaõnnestus küll oma algse eesmärgi täitmises, kuid esindas üritusele järgnevalt õhtu ainsat reaalselt kasulikku tulemust. Nimelt päädis avamisralli külastusega Kõue mõisa, kus tehti filmi, arutati maailma asju ning loodi uute suhtlusvõrgustike näol alus potentsiaalsetele tulevastele koostööprojektidele. See peaks hästi illustreerima avamise formaadi peamist funktsiooni, mis on ju ennekõike sotsiaalne. Kunst on teisejärguline, sellele keskendutakse huvi korral hilisemal külastusel. Niisiis, teostuslikest kitsaskohtadest hoolimata oli lõbus. Aga lõbus on ju alati.

Kuuldavasti oli tegemist esimese üritusega sarjast. Väga hea, sest koostöö galeriide vahel ning võimalus heita kiirelt ja korraga pilk viies galeriis toimuvale on igati tervitatav. Kuid millist mitte pelgalt vormistuslikku koostööd ja kaugeleulatuvamat eesmärki siin täpsemalt ette nähakse? Külastaja poolelt oli ju tegemist täiesti harjumuspärase näituste avamisega. Kas edaspidi suudetakse formaadi pelgalt sotsiaalsetele ja meelelahutuslikele funktsioonidele lisada ka sisukamaid väljundeid, nii osalevate institutsioonide kui ürituse külastajate jaoks? Loodan väga, sest vastasel juhul jääb ilusa kampaania ja meeldiva õhtu taha laiutama reaalse kasuteguri olematus. Hea on see, et suurema kogemusega tuleb ka suurem pädevus. Niisiis tasub jääda ootama järgmist „Tallinna teisipäeva”.