Soome-ugri suusad

Suusad kätkevad endas kultuuri arengu suure loo metafoori.

ART LEETE

Vanasti arvati, et maailma põhja- ja idaservas elavad skiapoodid ja tsüklopeedid. Nendel põhjamaa monstrumitel oli ainult üks jalg, mis oli nii suur, et nad said end sellega katta. Kirjeldused veidratest olenditest püsisid paar tuhat aastat. Veel XIII sajandil kirjutas paavst Innocentius IV legaadina Mongooliasse rännanud Giovanni de Plano Carpini sellisest hõimust järgmist:

„Nagu meile tõe pähe räägiti, leiti mõned koletised, kellel oli inimese välimus, kuid neil oli ainult üks terve käsi. Ja see oli keset rinda. Ja neil oli üks jalg. Ning nad tulistasid kahekesi ühest vibust. Nad jooksid nii kiiresti, et hobused ei suutnud neid kätte saada, sest nad liuglesid ühel jalal. Aga kui nad sellisest kõndimisest väsisid, siis liikusid käe ning jalaga, rõngana veeredes. Aga kui nad sel viisil liikudes väsisid, siis jooksid taas endisel moel.”

Niisugune arusaam oli üldlevinud seni, kuni XVII sajandi keskpaiku kohtas Adam Olearius Moskva Kremlis neenetseid ja avastas, et neil pole pikki jalgu. Vestlusest tundrast saabunutega sai Olearius teada, et nad kasutavad lumel liikumiseks suuski. Sellest teeb Olearius järelduse, et rändurid, kes maailma põhjaservas elavaid pikajalgseid monstrumeid olid kirjeldanud, arvasid kaugelt neenetseid nähes, et suusad on nende kehaosad.

See oli tunnetuslik murrang, mille käigus purunes pikka aega püsinud teaduslik eksiarvamus. Soomeugrilased suusatasid välja müstika udust ja astusid täisväärtuslike inimrahvaste perre. Paljud Euroopa haritlased said tänu Oleariusele teada, et maailma põhjaäärel ei elagi monstrumid, vaid täiesti normaalsed inimesed. See on väga oluline tähelepanek, mis pole aktuaalsust kaotanud tänapäevalgi.

Ka kommunistlikud ideoloogid tajusid suuskade eripärast rolli tsivilisatsiooni teerajamise sümbolina. 1936. aastal anti hant Fedulovile orden „Austuse märk” selle eest, et ta suusatas Hantõ-Mansiiskist Moskvasse. Raske öelda, kas see nõukogude võimu võidukäiku sümboliseeriv aktsioon ka tegelikult toimus, ent narratiivne motiiv, et suuskadel võib ühendada ida ja läänt, soomeugrilasi ja Euroopat, esineb ka selles Teise maailmasõja eel nõukogude ajakirjanduses propageeritud episoodis.

Et soomeugrilased oskavad suuski tsiviliseeritult kasutada, näitab ka see, et peale soomlaste ja eestlaste on suusatamise olümpiavõitjaid ja maailmameistreid ette näidata ka komidel. Juba Plano Carpini püüdis maailma hoiatada selle eest, et kui soomeugrilased suusatama hakkavad, ei saa neid hobusedki kätte. Aga ikka ollakse maailmas imestunud ja kadedad, et väikesed soome-ugri rahvad suudavad suusaässasid hulgi välja panna.

Ühelt poolt märgivad suusad inimarengu perspektiive, teisalt aga kultuuriliste püüete ürgaega ulatuvat järjepidevust. Suuskades on nähtud soome-ugri rahvaste kultuuri algse ühtsuse tõestust. Maailma vanim, umbes 8300 aastat tagasi valmistatud suusk on leitud Komimaalt Sindori järve äärest. Komi pärimuse kohaselt elas Sindori lähistel mütoloogiline kangelane Iirkap, kes tegi endale metsavaimu abiga suusa, millega ta tormas üle lume nii kiiresti, et suutis päevas läbida mitusada kilomeetrit. Kahte suuska Iirkap endale ei teinud, et kihutamisega mitte liiale minna.

Teine kuulus soome-ugri suusk meisterdati 5300 aastat tagasi ja hiljem leiti see tänapäeva Rootsis arheoloogilistel kaevamistel. Skandinaavia omaga sarnase konstruktsiooniga suuski on arheoloogid leidnud ka Soomes, nende kasutamist on etnograafid täheldanud samojeedide, komide, saamide ja idapoolseimate hantide seas.

Nende idahandi suuskade kontuur on koprakujuline. Kobras on suuskade levikualal põliselanike uskumuste kohaselt inimeste esivanem. Koprakujulisi suuski kasutasid ainult mehed, naised sõitsid tavaliste sirgete suuskadega. Komimaalt leitud maailma vanimate suuskade otsas oli põdra pea kuju, mis usuti lisavat liikumiskiirust, ent nõlvakutel takistas see tagasi libisemist. Niisuguseid kiviaegseid põdrapeakujutisi on leitud paljudest paikadest Soomest Siberini. Idahantide juurest pärineb aga teateid, et peale karupeiede peeti seal põdrapeiesid, kui mõni sarviline jahil oli tapetud. Seega ei olnud tegemist tavaliste suuskadega, vaid sugukondlikku sidet tähistavate sümbolesemetega, mida on aastatuhandete vältel valmistatud soome-ugri rahvaste asuala eri servades, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Need näited ei tõesta iseenesest midagi, sest alati võidakse sarnaseid asju maailma eri paikades leiutada üksteisest sõltumatult, ühesuguste loodusolude või sotsiaalsete tingimuste puhul. Ometi näitab see soome-ugri ühise suusa hüpotees siiski üht võimalikku viljakat tõlgendusviisi levikuteede visandamisel – ebafunktsionaalsete detailide kaudu, mis on kaugetes kohtades sarnased. Oluline ei ole lihtsalt see, et suuski leidub nii Siberis, Komimaal kui ka Fennoskandias, vaid et suuskade detailid (suusasidemete kinnituskoha kujundus), millel ei ole otstarbekuse seisukohast mingit tähtsust, on tuhandete kilomeetrite kaugusel sarnased. Kokkulangevusi leidub soome-ugri traditsioonilises ainelises varas rohkesti, põhiosas on need aga põhjendatavad otstarbekusega. Ent ebavajalike disainielementide sarnasus võib pisut suurema tõenäosusega kajastada arhailisi kultuurilisi kokkupuuteid.

Kuvand kaugel põhjas elavatest pikajalgsetest koletistest oli olemas enne, kui keegi Euroopa kirjameestest soomeugrilastega kokku puutus. Seega sattus Oleariuse oletus varasemate vaatluste ebatäpsusest kogemata kokku mütoloogiliste ettekujutuste seas esineva monstrumi kirjeldusega. Ent renessansiajal astuti sellegipoolest samm soomeugrilasi inimlikustava mõtte poole. Kuigi arheoloogide ja etnograafide tõendid ei kinnita ühemõtteliselt, et meie esivanemad suusatasid Soome ja Siberi vahet, näitab see arutlus siiski võimalust, et suuskade kaudu võib kultuuriseostest ja -arengust mõelda.

Suusatamine on toitnud nii antiik­aja mõtlejate mütoloogilist fantaasiat, renessansi ratsionaalsust, hõimusidemete teaduslikke tõestamispüüdeid kui ka modernseid lugusid tsivilisatsiooni võidukäigust. Suusad kätkevad endas kultuuri arengu suure loo metafoori, ent kandideerivad ka soome-ugri algse kultuuripärandi nimekirja. Soomeugrilased on oma suuskadega alati kohal, kui midagi huvitavat toimub.