Sinine veri ei osuta siniverelisusele

Nostalgiast laetud kriitiline pilguheit ainukordse atmosfääriga Balti jaamale.

SANDRA JÕGEVA

Tiiu Rebase kureeritud aktsioon Balti jaamas 16. X.

„Sinise vere“ üritusel taasesitati Sirami kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.

„Sinise vere“ üritusel taasesitati Sirami kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.

Klaudia Tiitsaar

Pärnu koolkonna kunstnikud on praegu aktuaalsed. 15. X esitles Rael Artel EKKMis näituse „Plahvatus Pärnus“ kataloogi. Suur osa Kumu väljapanekus „Plahvatus Pärnus“ osalenud ja Arteli raamatus väga avameelsete intervjuudega esinenud kunstnikest siirdus esitluselt performance’i-koosolemisele Balti jaama depoosse. 16. X toimus seal Tiiu Rebase kureeritud „Sinine veri“.

Tiiu Rebast ja temaga koos tegutsevat, samuti EKA maalikunsti taustaga Karl-Kristjan Nagelit võluvad ilmselgelt Non Grata ning sellega seotud kunstnikud. Nad kureerisid 2014. aasta suvel Tallinna lähistel mahajäetud sõjaväeosas taevareostust käsitlenud „Chemtraili!“ ning möödunud suvel järgmistki festivali EKLi Muhu baasis. Kuigi sinna oli kaasatud kunstnikke ja muusikuid ka mujalt, tuli lõviosa siiski samast sõpruskonnast.

Sama lugu oli ka „Sinise verega“. Peale viimati ise oma rühmituse kunsttsirkusteatriks liigitanud Põleva Kaelaga Kirjaku liikmete – ja oma tegevuse Muhus pidulikult lõpetanud Meeland Sepa, Sorge, Taave Tuutma ja Kaarel Kütase – oli kaasatud samuti aktiivselt ja tihti samadel festivalidel esinenud Noolegrupp koosseisus Triinu Jürves, Villem Jahu ja muljetavaldav hulk statiste, Andrus Joonas (ainult videopildina), Ville-Karel Viirelaid, isik Habeme varjunime all, Siram (Mari Kartau), Pille Vassar (Wazzar), rühmitus Vedelik ning Sveta Grigorjeva. Aga ka Rait Rosin ja Lauri Luud.

„Sinine veri“ suhestus Kalamaja ja Telliskivi piirkonna gentrifikatsiooniga. Siit ka ristumine „Balti jaama turu ja depooga, TransEuraasia lõppjaamaga, mille praegune kontekst on müügimajandus, kuid mille sümboolne stabiilne lisaväärtus on rikkalik aura, kus ülevoolav reaalsus on tervikuna teadvusele vastuvõetav kui film ning kus pilgu peatumisel võib iga mööduja torgata traumaatiliselt silma oma ainukordse eksistentsiaalse või karastunud võimsusega,“ nagu kirjeldab Tiiu Rebane kontseptsioonitekstis.

See avaldus vaimuka logoga (Eesti NSV lipp, kus punaste lainete asemel on sinised) tegevuskunstifestivali toimumispaigas. Suures angaaris, kuhu pidid järgmisel hommikul saabuma betoonivalajad, et valmistada pinda ette Balti jaama turu ajutisele varjupaigale, kuni valmib uue turu moodne arhitektuurne lahendus. Angaari liiguti rongkäigus läbi veel avatud Balti jaama turu. Taasesitati Sirami (Mari Kartau, toona Mari Sobolevi) kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.

„Miks te nüüd tulete? Kõik on juba kinni! Oleksite pidanud varem demonstreerima,“ kommenteeris üks oma leti juba kokku pakkinud turumüüja õrna vene aktsendiga. Väike poiss aga küsis emalt: „Mis see on?“ ning sai blaseerunud vastuse: „Jälle nad marsivad …“ Päev varem oli toimunud EKRE meeleavaldus ja tõrvikurongkäik vanalinnas …

Pärast Mari Kartau vana aktsiooni reinactment’i kandsid rongkäigulised Noolegrupi liikmete kahemõõtmelisi maalitud figuure ning superkangelasi Supermani, Batmani ja Sipsikut.

Balti jaama turg on kahtlemata sümboolne paik: omajagu räpane, küllap kuritegelik, täis (veel) siin piirkonnas elavaid vaesemaid, ka vene inimesi, kellele tähtaja ületanud kauba ja kasutatud riiete müük on majandusliku toimetuleku nurgakivi. Omal kombel on see ühtlasi romantiline paik, meenutaja aegadest, kui Kalamaja oli veel kindel agul, mitte koht, kus kinnisvarahinnad ületavad muu kesklinna omad kuni 40 protsenti. Küllaga aguliromantikat on ka eespool mainitud seltskonna kunstikommuunis ning Eesti kõige väiksemas galeriis Metropol Vana-Kalamaja tänav 46. Galerii ja kommuuni võimalikule ajale jalgujäämisele aga viitab selle kauni XIX sajandi paekivimaja pressimine valmivate uusehitiste vahele. Kalaranna kinnisvaraarendus ja avalik protest sealse rannariba sulgemise vastu oli Noolegrupi performance’i silmanähtav ajend. Noolegrupi tegevuskunst ja interaktiivne installatsioonikunst paistab viimasel ajal silma kindla fookuse, täpsuse, kommunikatiivsuse poolest. Seekord olid nad liiva täis depooruumi püstitanud traataia, mis meenutas Kalaranna skandaalset traataeda ja mille taga, otsekui puuris, toimus sügiseselt külmas hoones idülliline rannastseen paljude päevitusriietes statistidega. Kuni ilmus silt kirjaga „Jaamarand“ ja publik kaasati sinist vedelikku täis õlleklaaside vastu seina purukslöömisse.

Üldse võib selle aktsiooni puhul rõhutada tegevuskunstiaktide ühtesula(ta)mist ning kindla piiri puudumist selle vahel, millal alustab üks esineja või rühmitus ja lõpetab teine. Seda tõid veelgi esile korduvad elemendid. Sinine vedelik oli läbiv kujund ka Pille Vassari performance’is, mis oli pühendatud äsja surnud kunstikriitikule Riin Kübarsepale (nii nagu ka kogu õhtu korraldajate poolt). Seda kasutasid tseremooniameistrina üles astunud Kaarel Kütas ja Rait Rosin, samuti tõusis see kujund esile ühis-performance’i puhul. Teine ühine hoiak oli absurdile rõhumine, mis saavutas oma tipu Habeme etteaste puhul, samuti sama autori usuteemalises installatsioonis.

Ville-Karel Viirelaiu minimalistlik performance ei lasknud tema absurditajul, eneseiroonial ja karismaatilisel esinejanatuuril – omadused, mis on tema sooloetendusi parimatel aegadel iseloomustanud – nii hästi esile tõusta kui viimaste tööde puhul. Võimalik, et „Sinise vere“ performance marsisammu ja ameeriklaste Kuu peale maandumislause korrutamisega jäi liiga minimalistlikuks.

Sorge aktsioon koondas endasse tema varasemaid leivanumbreid – häälutamist ja palja daami kõrgelt alla loobitud taldrikuid, kõrvalosas esines luuletaja-koreograaf Sveta Grigorjeva.

Kaarel Kütase poliitilise hõnguga etteaste, mis sujuvalt moondus vanaks heaks ennastpiinavaks kehakunstiks, näis olevat alateadlikult mõjutatud tema säravast anonüümsest osatäitmisest ülipopulaarses alastikoreograafialavastuses „Alastusest enam“.

Balti jaama depoo pidustus ei koosnenud ainult tegevuskunstist: suur angaar oli täidetud Karl Nageli suures formaadis maalidega, kus sotsiaalkriitika kohtub Luule Viilma õpetussõnadega, ja seda ekspressionistlikus vormis. Silma paistsid Meeland Sepa hiiglaslikud kineetilised masinad, paraku oli seekord raua keevitamise asemel piirdutud okste, teibi ja Meelandile iseloomuliku detaili – nugadega. Rühmituse Vedelik alanäitusel torkas aga silma grupeeringu uus liige Vilen Künnapu.

Angaarist siirduti edasi galeriisse ja kunstikommuuni Vana-Kalamaja tänava lõpus, kus avati kuraator Tuuliki Avango (kunstnikunimega Tuul) kureeritud väljapanek seltskonna lapsepõlve- ja teismeliseaja fotodest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming