Sammelseljad ei pea praeguse kunsti ostmist

Eha Komissarov

Intervjuus Guido Sammelseljaga heidetakse pilk kollektsionääri hingeellu ja kunstikogumisele laiemalt. Vaalas on lähinädalatel vaadata pretsedenditu väljapanek: perekond Sammelselg esitleb oma kunstikogu. Seda sündmust ei tee pretsedendituks mitte ainult suurkollektsionääri Guido Sammelselja sotsiaalne positsioon ja tuntus, vaid  tema viimastel aastatel tärganud huvi kaasaegse eesti kunsti vastu, mille kogumist enamik kollektsionääre peab lootusetuks ettevõtmiseks. Guido Sammelselg on oma edumaa hästi realiseerinud: tema suure kogu mõõtmed omandanud kollektsioonis, mille eksponeerimiseks pidi Vaala galerii hankima kõrval asuvast mahajäetud tehasehoonest juurde lisaruumi, on igat laadi töid. Praegu pakub see kogu ainet huvitavaks, köitvaks näituseks, ent kunagi kauges tulevikus osutub mingi osa nendest töödest väga hinnaliseks. Nii on see olnud iga suurema kunstikollektsiooniga ? ka Eestis, kus on osutunud ülihinnaliseks kõik aastakümnete eest kunsti tehtud investeeringud.

Millise kunstikoguse juures võib hakata rääkima kunstikogust? Kas kunstiostudel ja kogu tarbeks kogumisel saab teha vahet?

Arvan, et tähtis ei ole tööde arv, vaid kvaliteet. Kogu tekib sihipärase ja suunatud tegevuse tulemusel, mille käigus on oluline, et koguja teaks, mida ta osta soovib. Päris selge on, et kogu kasvades muutuvad pidevalt ka eesmärgid, et suureneb nii omandatud informatsiooni hulk kui koguja teadmised ja kogemused. Võib ju tugeva kunstniku väga hea 2-3 tööga väljendada rohkem kui 20 ? 30 keskmise tööga. Kindlasti on aga kogusse ostmine ja interjööri kaunistamine üsna erinevad asjad.

Kas tahaksite klassifitseerida kunstikogujaid? On teil mõni eeskuju? Maailm on teatavasti nii edukaist kui edututest kogujatest tulvil.

Ma ei oska kunstikogujaid klassifitseerida, kuid kindlasti hindan oluliselt rohkem kogusid, mis on ühenduses koguja individuaalsuse ja teadmistega. Loomulikult ei piisa edukaks kogumiseks rahakotiga galeriisse minekust.

Eeskujusid minul ei ole. Ma pean kunsti kollektsioneerimist nii isikupäraseks tegevuseks, et ei pea eeskujusid vajalikuks. Teiste kogemustest tasub aga õppida küll, nagu ikka elus.

Paljud kunstiostjad väidavad, et kaasaegse kunsti omandamine on seotud tarbetu riskiga. Arvan miskipärast, et  see tahk  moodsast kunstist ei jäta teid sugugi ükskõikseks ega muuda vaenulikuks. Milleni olete valmis minema, kust algab teie arvates riski piir?

Tegelikult olen sootuks vastupidisel arvamusel. Hindan kaasaegse kunsti ostmist riskivabamaks kui teatud osa nn vanema kunsti ostmist. Kaasaegse kunsti kohta on autentset, värsket ja vahetut informatsiooni ja teadmist omandada ju palju lihtsam ? näiteks kunstnikuga vesteldes. Kaasaegset kunsti on ka alati rohkem saadaval ja see avardab valikuvõimalusi. Kriitikud töötavad kaasaegse kunstiga pidevalt ning nendega võib nõus olla või ka mitte, igal juhul on see informatsioon.

Riski piiri pole olemas, pärleid võib leida ka üliõpilaste tööde hulgast. Tagatipuks on kaasaegse kunsti puhul võltsinguoht nullilähedane.

Kaasaja kunst on seotud alati hinnanguliste otsustega. Kas küsimused à la ?Mis on kunst?? on teile tuttavad või te ei lase ennast nendest häirida?

Kui natukenegi näiteks viimase saja aasta kunstilugu lugeda, klaarivad elementaarteadmised palju asju selgemaks. Ja lõpuks on ju lihtne tõde: kui ei meeldi või ei saa aru, siis ära osta.

Paratamatult pean esitama teile küsimusi nn tallisaladuste rubriigist. Kui suurt osa teie kogu kujundamisel on mänginud galeristid, kui suurt teie enda subjektiivsed valikud? Võin julgustuseks lisada, et uue kunsti kollektsionäärid oma koostööst galeriidega ja nõustajatega saladust ei tee. Kui avatud olete soovitustele?

Püüan kasutada nõustajaid nii palju kui võimalik, kuid pöördun lugupeetud asjatundjate poole siiski alles siis, kui olen ise emotsionaalselt valmis otsust tegema. Ehk teisiti öeldes, kui mul on pildist juba oma arvamus koos peaaegu alati tekkivate küsimustega olemas. Galeristide soovitused on reeglina asjalikud, kuid lõppotsuse tegemise julgus peab olema siiski ostjal. Arvan, et ka vanema kunsti austajad ei peaks oma koostööd galeriide ja ekspertidega häbenema.

Olete piisavalt kindlustatud selleks, et teha pikaajalisi investeeringuid ja koguda kunsti oma lõbuks. Kas teile läheb korda see, et olete teinud õigeid otsuseid ja kunst, mille olete omandanud, osutub tulevikus tähendusrikkaks? On teil suhe iga tööga, mille olete omandanud, ja visioon sellest, mida see töö kunagi inimeste silmis tähendada võiks?

Täiuslikku visiooni iga töö kohta loomulikult ei ole, kuigi pole ka võimatu seda tekitada. Korda läheb see mulle muidugi, kui veendun, et olen teinud õigeid otsuseid. Mul on nende otsuste üle kohe väga hea meel. Palju on olnud erinevaid pilte ostes kõhklusi ja mõtlemist. Ka emotsioonid ei teki iga pildiga suhestudes kohe. On olnud ka palju juhuseid, kui nõustajal on õnnestunud mind maha jahutada ja olen esialgsest valikust hoopis loobunud. Kui täna ostetud kaasaegne kunst tähendab aastate pärast inimestele üha rohkem, võib seda lugeda tõeliseks õnnestumiseks.

Millist kunsti on raske osta? Rääkige piiridest, mida kogumisel endale seadnud olete.

Raske on osta kunsti, mille üldist sotsiaalset ja kultuuritausta ma tunnen vähe. Piirideks saavad olla vähesed teadmised  teosest ja muidugi on olemas ka rahalised piirid. Piiriks võib saada ka emotsionaalne faktor. Raske on osta tööd, milles on liiga kurb või minu jaoks liialdatud emotsioon, kuigi tegu võib olla kunstiliselt hea teosega. Igal inimesel on oma eetikapiirid, mille raames teha otsuseid.

Samuti võib mind ükskõikseks jätta näiteks võõra inimese portree või isikupäratu lillekompositsioon.

Rääkige oma kooselust  nii suureks paisunud koguga.  Kuidas kollektsionäär on sellega seotud argielu tasandil? Kas vajate pilti seinal oma igapäevaelus?

Jah, vajan küll head pilti seinal, aga sellega ei tohi üle pakkuda. Naudin kunstiteoseid siiski ükshaaval.

Suurkollektsionääre peetakse kas liigrikasteks või hulludeks. Sõnapaari ?koguja kirg? varjatud tähendused ja ohud pole teile kindlasti võõrad?

Eks inimesi ole igasuguseid. Arvan, et ka kunsti ostes ja kollektsioneerides on võimalik säilitada tasakaalu ja jääda rahulikuks. Koguja kirg võiks ju olla põhiliselt positiivsete emotsioonide jada, kui veab.

Mida ütleksite neile, kes kategooriliselt eitavad uue kunsti väärtust? Mida soovitaksite neil endaga peale hakata?

Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Olen liberaalsete vaadetega ja ei pea ennast ka nii kõvaks asjatundjaks, et võiksin teisi õpetada. Aga laps ei oska ka sündimisest peale rääkida ja käia, aga, ennäe, kõik õpivad ära, mõni ainult natuke hiljem kui teine. Usun inimeste arenemisvõimesse.

Millest tunnete puudust oma kogu rajades?

Ajast ja teadmistest.

Kas moodsat kunsti on võimalik armastada?

Liiga tundeline küsimus. Individuaalse tunnetamise küsimus. Kunst on elu koostisosa ja elu me ju armastame.

Tänan, et leidsite aega küsimustele vastata!

Küsitlenud ja üles kirjutanud