Publik vajab turvatunnet

R. V.

Enn Kunila kogu näitusel Kunstihoones on käinud rekordarv külastajaid: möödunud reede õhtuse seisuga ulatus see üle 10 000 inimese, kui arvata juurde veel nädalavahetus ning kolmapäev ja neljapäev, siis arvatavasti tuleb 12 000 täis. Kunstihuvilised mitte ainult ei taha näha erakogusse kuuluvaid  maale, vaid nad ihkavad kuulda rohkem nii eksponeeritud töödest kui nende taustast, kogust, sest korralistel juhitud näitusetuuridel on iga päev neli-viiskümmend inimest, peale selle on vaat et iga päev paar-kolm tellitud ekskursiooni: koolid, pensionärid, sõpruskonnad, asutused. Saba otseselt Kunstihoone ees ei ole, kuid fuajees ootab sageli piletiostu korraga kümmekond huvilist. Millest siis selline  järsk ja ootamatu kunstihuvi?

Enn Kunila kogu või vähemalt Kunstihoones eksponeeritav ning kataloogides käsitletav osa hõlmab eesti klassikalist kunsti ehk 150 aastat eesti maalikunsti, nagu seisab näituse alapealkirjas. Kõige vanem töö on Köleri Itaalia maastik XIX sajandi keskpaigast, kõige uuemad Olev Subbi maastiku ning majadega kompositsioon ja autoportree 2007. aastast. Kuid  eesti klassikalist (loe: traditsioonilist, koloriidil põhinevat, valguse- ja vormiprobleemist huvituvat, rahulikku, enamjaolt realistlikku, kergelt abstraheeritud) maalikunsti saab vaadata meie mõlemas kunstimuuseumis: Kumu põhiekspositsioonis on meie esimesele rahvuslikule maalikunsti suurkujule Kölerile pühendatud kaks krestomaatiliste töödega saali, ka Konrad Mäe arengust ning Pallase koolist ehk siis  1930ndatest saab korraliku ülevaate, Tartu kunstimuuseumi tänavune n-ö põhiekspositsioon on Pallase kooli 90. aastapäeva puhuks üleni pallaslaste oma ning seal võib näha nii mõndagi kas varem hästi vähe nähtud või lausa tundmatut tööd, kuid ei Tallinna ja iseäranis Tartu muuseumi saalid ole rahvast täis. Viinistu Jaan Manitski muuseumiski ei tungle kunstinäljased, kuigi on selge, et sinna on raskem jõuda  ning umbes samasugust kogu väljapanekut on saanud (ja loodetavasti saab edaspidigi) näha juba kümmekond aastat. Kuid ka teiste, sugugi mitte vähem väärikate erakogude nagu näiteks Mart Lepa oma ei ole pälvinud sellist huvi, kuigi Lepa kogu ei ole mitte ainult suurem, mitmekesisem, vaid seal on terve hulk meie kunstiajaloo märgilisi töid, milleta ei saa kunstiajalukku teha vaat ühtegi uurimuslikku ekskurssi. 

Mart Leppki ei hoia oma kogu vaka all: paar korda aastas on ikka kuskil tema kogu mingit tahku avav ja meie kunstiajalugu avardav näitus, varustatud bukleti või kataloogiga. Tartu kunstimuuseumi mullune pikaajaline projekt ehk põhiekspositsioon oli kokku pandud Mart Lepa ja Rene Kuulmanni kogude põhjal Mart Lepa taktikepi all. Kui Rene Kuulmanni nimi on Enn Kunila kõrval Kunila näitusega seoses meedias  sisse lipsanud (Pekka Erelti artikkel Eesti Ekspressis), siis Lepa kogu oleks nagu täiesti unustatud. Rõhutan teadlikult „nagu”, sest ei Lepa aktiivne (ennastsalgav) oma ja ka Kuulmanni kogu tutvustustegevus lihtsalt ei lase teda kaardilt kustutada. Ja ega Enn Kunila puhul ole tegemist kõlvatu konkurentsi, teiste väljasurumisega, vaid tõepoolest oma kogu ideaalse tutvustamisega, meie oludes lausa enneolematult  suurejoonelise ning suurepäraselt toimiva turundusega – reklaamimise, tutvustamise, korraldamisega, kuni isikliku kohalolekuni. Ja siiski: kas kõik tõesti sõltub vaid turundusest? Ei saa öelda, et Kunstihoone eelmine, Anders Härmi kureeritud töö tähenduse muutumist kapitalismi praegusel etapil ja töötust, meie praegust suurimat probleemi käsitlenud projekt „Blue Collar Blues” ei oleks meedias esil  olnud või et Kumus praegu välja pandud Rael Arteli kureeritud rahvuslust vaagivast projektist ei räägitaks. Küll ja veel, kuid laiema publiku huvi on olematu.

Ilmselt tahab rahvas (lai kunstipublik) kunsti kui sublimatsiooni, midagi, mis aitaks põgeneda tegelikkuse ja selle probleemide eest, n-ö igavikuliste väärtuste (püsiinvesteeringute) elevandiluutorni. Ja seda Kunila kogu näitus pakub. Kunstihoone  väljapanek on esitatud „akadeemikust (Köler kui Peterburi kunstiakadeemia akadeemik) akadeemikuni (Subbi kui NSVL KA liige)” diskursusena: rahulikult aeglaselt voogava harmoonilise tervikuna, liialt kedagi rõhutamata, veel vähem teistsugusesse valgusse asetatuna. Sellise kõnetusviisi puhul kaotavad ka need kunstnikud, keda nende ajal ning tollases kontekstis käsitleti ka mässajatena (kõrvalekaldujatena)  nagu Mägi või Kits, oma tollase positsiooni ning nende kunst tõuseb igavikulisele pjedestaalile. Selline esitusviis pakub kaitstuse- ja turvatunnet, olnu mütologiseerimist, usku sootsiumi „parematesse poegadesse”. Iseenesest pole selles midagi halba, igasugune esitusviis rikastab kultuuripilti, kui vaid säiliks kriitiline aktiivne suhtumine ümbritsevasse ning tekiks uudishimu ka teistsuguse kunsti vastu.