Performatiivse monumendi sünd

Riigi rajajate monumendi võistluse läbikukkumisega on loodud pretsedent, et monumentaalseid otsuseid ei pea igal juhul läbi suruma.

GREGOR TAUL

2015. aastal avaldas austria kunstiteadlane Mechtild Widrich raamatu „Performatiivsed monumendid. Avaliku kunsti rematerialiseerumine“.1 Tegemist on leidliku uurimusega, mis osutab võimalusele viimase poolsajandi Lääne- ja Ida-Euroopa kunstiajalugu üle lugeda ja võib-olla ka ümber hinnata. Analüüsi kese, Widrichi performatiivsete monumentide tees, mõjub aga ennekõike mõnevõrra stagneerunud nüüdisaegse monumentaalkunsti värskendava raputusena (seda terves läänemaailmas, Eesti sambasaagad on pigem globaalse olukorra tagajärg).

Võttes aluseks John Langshaw Austini kõneaktiteooria ning sellest tõukuvad Erving Goffmani, Jacques Derrida ja Judith Butleri teoreetilised arutlused performatiivsete lausungite ehk performatiivide kohta, näitab Widrich, kuidas esmapilgul efemeersed kunstiteosed võivad täita traditsiooniliselt monumentidele omistatud funktsioone, nagu ajalooliste sündmuste ja isikute mälestamine, inimeste ja ühiskonna mälu või kogukonna ühendamine. Erinevalt klassikalistest monumentidest, mis pahatihti põruvad – mitte ainult esteetika ja arhitektuuri plaanis, vaid eelkõige seetõttu, et ei taga mälu märkidena soovitud tulemust –, toimivad performatiivsed monumendid performatiividena nagu lausungid, mille sõnum muudab midagi päris maailmas.

Widrich vaatleb performatiivsete monumentidena nii performance’eid, keskendudes Marina Abramovići ja Valie Exporti loomingule, fotosid (eelkõige tegevuskunsti dokumentatsioon) ja installatsioone (näiteks Thomas Hirschhorni „Bataille’ monument“ 2002. aasta „Documental“) kui tavapärases tähenduses mälestusmärke ja ausambaid (Maya Lini Vietnami sõja ohvrite mälestusmärk Washingtonis, Viini ja Berliini holokausti memoriaal). Ehkki Widrich on vältinud järjekindlalt monumentide ja ka performatiivsete monumentide üksühest defineerimist, võib öelda, et viimaseid iseloomustab ennekõike kunstniku hõivatus avalikkuse ja avaliku ruumiga, tema huvi mineviku ja selle poliitiliste representatsioonide vastu. Monumendist saab performatiivne monument alles siis, kui see hakkab publikuga kohtumisel juhuste kokkusattumise tõttu õnnestunud performatiivina tööle.

Esimese koha vääriline võistlustöö „Samblik“ ja teise koha vääriline „Magasivili“ on kunstiliselt teistest peajagu üle, kuid monumendi tarvis on kasutatud kujundid liiga kahtlased, logisevad ja moekad.

Erik Peinar

Widrich ei püüa kedagi veenda, et monumentide aeg on möödas või et tuleks loobuda sellistest kontseptsioonidest nagu rahvus, riik, monumentaalsus või kollektiivne mälu, küll aga põhjendab ta veenvalt, et nii mõnigi ajutine installatsioon, performance või foto võib suurte narratiivide edasikandmisel olla sootuks edukam kui nii-öelda igavene monument. Igal juhul tundub, et monumentaalkunsti ümberhindamine ja uuele elule äratamine ei pea algama eitusega – Widrichi põhjalik nn vastumonumentide, kaasa arvatud Berliini holokausti memoriaali kriitika on küll vaimustavalt veenev –, vaid jaatuse abil ja monumentaalsuse mõiste avardamisega. Seega puudutab muudatus suurel määral keelt ja meelt ehk peaksime juurdlema selle üle, kuidas jõuda normaalsusena võetava eelduseni, et monumendivõistlusele laekub skulptuuride (objektide) kõrval ka pealtnäha kaduvaid kunstiteoseid.

Läbikukkumine. Detsembri keskel selgus, et Kuberneri aeda ette nähtud riigi rajajate monumendi võistlus nurjus. Rahvusringhääling vahendas ideevõistluse žürii esimehe Mart Kalmu hinnangu: „Nende [kunstiliselt huvitavamate auhinnatud lahenduste] nõrk külg oli see, et need tajusid halvasti väga spetsiifilist konteksti suurte puude all ja barokkpalee kõrval, see on väga piirepanev asukoht.“2 Widrichi raamatu valguses tundub mulle aga, et võidutööde nõrkus seisneb eelkõige milleski muus.

Žürii arvates esimese koha vääriline võistlustöö märgusõnaga „Samblik“ ja teise koha vääriline „Magasivili“ on kunstiliselt – ütleme otse: puhtalt vormiliselt praegust visuaalkultuuri konjunktuuri arvesse võttes – teistest peajagu üle. Mulle ei tundu, et nende kahe töö autorid oleksid teistega võrreldes kehvemini tajunud spetsiifilist konteksti. Nende teostamise sobimatuse põhjus on lihtsam ja proosalisem: tegemist ei ole monumendivääriliste ideedega. Selle tarvis on need kujundid liiga kahtlased, logisevad ja moekad – seda, kas mikitalik samblanarratiiv ka kümne aasta pärast pädeb, me ju ei tea – ning panevad selle maa poliitilises ja ajaloolises tuumpunktis kukalt kratsima. Kas mitte Juhan Maiste pole kirjeldanud oma kuninganarri rännuraamatus, et Kalamaja poolt avanev vaade Toompeale on terves Eestis kõige militaarsem ja kurjakuulutavam. Igal juhul on mul Tallinna giidina, kellele nii mõnigi tööpäev siinse ajaloo tutvustamisel algab just Kuberneri aiast, hea meel, et maavillase „Sambliku“ või „Magasivilja“ näol Toompeal juba igal sammul visuaalselt domineerivaid jutustusi … segama ei hakata.

Monumendi žürii liige Ingrid Ruudi olla juba aasta alguses riigikantseleile välja pakkunud, kas nad ei tahaks kaaluda Londoni Trafalgari väljaku neljanda sokli ajutiste skulptuuride eeskujul vahetatavate monumentide ideed? „Samblik“ ja „Magasivili“ sobiksid ajutiseks sekkumiseks küll. Sellesarnase lahenduse pakkus eelmise aasta varakevadel Vabadussõja võidu samba asemele ka Karli Luik. Toetan mõlema algatust, kuid tundub, et Londoni projekti edu taga on just see, et tegemist on neljanda sokli täitmisega, mitte viitseadmiral Nelsoni kuju kõrvaldamise ja väljavahetamisega Suurbritannia poliitilise kaardi keskpunktis asuva samba otsast. Isegi kui mõnele meeldiks, siis arvan, et murtud või ajutised narratiivid (Vabadussõja võidu samba, riigi rajajate monumendi või Nelsoni asemel ajutised nüüdiskunstinäitused) – ei saa olla riigivõimu või ühiskondliku leppe representatsioonide dominant. Just nii, nagu ei saa üksikindiviid oma põhiolemust iga natukese aja tagant konkursi korras välja vahetada.

See aga ei tähenda, et meil performatiivsed monumendid puuduksid. Need asuvad poliitilise representatsiooni tuumast turvalises kauguses. Mõelgem siinkohal näiteks tänavakunstnik Edward von Lõnguse Euroopa turneele ja paljudele teistele Eesti vabariigi 100 aasta juubeli pidustustega seonduvatele sündmustele, aga miks mitte ka Euroopa tipp-poliitikute vastuvõtmisele Stalkeri radadel Kultuurikatlas. Selliseid efemeerseid, Eestit mõnusa kiiksuga tutvustavaid sündmusi ja ruume sünnib lähiaastatel kindlasti veel üksjagu.

Tõsiasi on seegi, et vanade demokraatlike riikide eeskujul oma riigi ideoloogilise fassaadi korrastamine pole veel paljude arvates lõpule viidud. Nüüd on loodud ka pretsedent, et monumentaalseid otsuseid ei pea võtku mis võtab läbi suruma. Kalm arvas Kuberneri aia monumendi võistlustulemusi kommenteerides, et pärast mitmeid traumaatilisi juhtumeid, nagu ebaõnnestunud vabadussammas, hoiavad tugevamad kunstnikud võistlustest eemale, sest neil pole usku, et hea kunsti ja poliitilise monumendi vahele on võimalik sild ehitada. Võib-olla on just see luhtunud võistlus avanud tee performatiivse monumendi sünniks? Võib-olla on see üks tänavusi heldemaid riiklikke sõnumeid kunstiavalikkusele?

1 Mechtild Widrich, Performative monuments. The rematerialisation of public art. Manchester University Press, Manchester 2014.

2 Mart Kalm: kui inimesed on vaeva näinud, siis tuleb raha välja maksta. – Kultuur.err 14. XII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming