PEALELEND: Mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?

Sirp

Tiiu Talvistu,  kunstiteadlane, Tartu Kunstimuuseumi teadusdirektor:        Kultuur ei ole pelgalt poliitikute pidupäevakõnesid ehtiva retoorika osis, n-ö pehmete väärtustega tegeleja ei ole argielus priileivasööja. Riigi kaitsejõudu ei suurendata ju vaid välismissioonide tarbeks ning riik ei toimi riigina vaid majandust edendades ning rahvuslust kaitstes. Iga riigi essents ja olemise põhiväärtus on tema kultuur. Riigieelarvet koostades peab see olema kõigil alati meeles. Kultuur ei ole valdkond, kuhu heal ajal antakse näpuotsaga ning halbadel aegadel võetakse  kamaluga. Ministeerium ei ole käske ja korraldusi jagav, vaid kõiki kultuurivaldkondi kaitsev ja teenindav institutsioon, kes kuulab ära altpoolt tulevad ettepanekud. Vaid kahepoolses diskussioonis, millesse on kaasatud kõik muutustesse haaratavad allasutused, on võimalik jõuda kompetentsete lahendusteni. Kultuurilembest isikut kasvatab riik maast madalast. Meie laste kooliprogrammi peaks lahutamatu osana kuuluma muuseumide tasuta külastamine. See on üks osa kultuuriharidusest, et ei oleks põhjust kurta eestlaste vähese kujutava kunsti  huvi pärast ning eriti just kaasaegse kunsti mõistmatuse üle. Alustada tuleb kunstiharidusega kooliajal. Kaasaegne kunst tuleb nähtavaks teha. Neid pindu, millel seda eksponeerida annab, on Eestis kahjuks aga häbiväärselt vähe. Nii väikse piskuga, mis kulutatakse kujutavale kunstile ministeeriumi eelarvest, midagi aga muuta ei õnnestu.       

Riigimuuseumid on ministeeriumi eelarve real ja nende ülalpidamise kulud peab katma riik. See on riigivara, mida hoiustatakse. Veelgi enam – see on meie ühine pärand ja kultuuritaust. Muuseum ei ole projektipõhine ettevõtmine, kelle teenitud omatulu läheb praegu eelarveaukude lappimiseks, mitte aga avalikkusele mõeldud tegevuse arendamiseks. Muuseumitöötaja ei ole pelgalt varahoidja, kes sisestab  kogude andmeid elektroonilisse andmebaasi, kuigi praegu on isegi selle ülesandega kokkutõmmatud töötajaskonna tõttu mitmetes mäluinstitutsioonides raske toime tulla. Hoiustatav pärand tuleb lahti mõtestada ning see nõuab aega, selleks peab muuseumitöötaja ennast harima, hoidma ennast kursis erialaste muutustega, et seejärel need teadmised suuremale ringile nähtavaks ja loetavaks teha. Muuseumitöötaja ei pea töötama missioonitundest – see väljendub palganumbri kasinuses. Poliitikute puhul ei käi kellegi arvates missioonitundega kaasas väike töötasu, silmas peetakse ikka pühendumist.  Visioone, arengukavu pole mõtet koostada, kui nende elluviimiseks puuduvad võimalused. Formularid, eeskirjad ja seadused, mida me järjest juurde tekitame, ei taga paremat ja vastutustundlikumat tööd. Elujõulise kultuuri tagab rahaliselt kaetud kultuuripoliitika.   

Toomas Vint, kunstnik: 

Pärast valimisi peaksid rahva poolt mandaadi saanud saadikud kätte võtma Eesti Vabariigi põhiseaduse, seda lugema ja  tõsiselt mõtlema, milleks meile üleüldse Eesti Vabariiki vaja on. Kui nad suudavad lõpuks mõista Eesti Vabariigi sügavamat mõtet, siis tuleks asjad korraldada nii, et kultuuriministeeriumi viimane kui üks ametnik saaks aru, et tema kohus on teenida kultuuri, mitte vastupidi. Kultuuriametnike ülesandeks on määratleda kultuurilised prioriteedid ja võidelda viimse veretilgani nende rahastamise eest. Nad peavad valitsuse liikmetele selgeks tegema, et peale kultuuri säilitamise on riigi missiooniks eesti kultuuri viimine laia maailma. See on investeering, mille puhul ei tohi veeringuid lugeda. Ma ei saa  aru, mis õigusega on neid kultuuripoliitika algtõdesid siiani ülbelt ignoreeritud.