Pealelend

 

Marge Paas, visuaalsete helide festival „Plektrum”, Eesti Meediakunstnike Ühing 8. – 14. IX on Tallinn visuaalsete helide festivali „Plektrum” päralt. See on juba kuues. Mäletan, et esimesed korrad oli see festival tõeline sündmus, millest räägiti kõikjal. Kõnelesid ka need, kes mingil põhjusel sinna ei jõudnud. Nüüd on kultuurielu märgatavalt tihedamaks läinud: liialdusega võib öelda, et tegijaid on rohkem kui vaatajaid-kuulajaid. Mis tähendus on tänavusel „Plektrumil”?

 

Täna on mõeldamatu elada Internetita: digitaalsus ja interaktiivsus on mõisted, mis ei vaja enam selgitamist. iPhone, YouTube, LCD on igapäevased asjad. Näib, et tänapäeval pole võimalik elektroonilises kultuuriruumis orienteerumata hakkama saada. Uue olukorra lahkamisega tegelebki visuaalsete helide festival „Plektrum”, kuuendat korda ja ikka Tallinnas.

Festival ise, nagu näitab ka selle aasta kava, on kasvanud sisutihedamaks ja mitmekülgsemaks – „Plektrum” pakub omanäolist programmi. Festivali iseloomustab kontseptuaalsus ja ruumipoleemika; kunsti-, muusika-, kino- ja VJ-ürituste vahele on pikitud ka haridusteemad.

Läbiv teema on visuaalsete helide festivalil olnud 2004. aastast ruumitemaatikat. Festival kannab alapealkirja „Peidetud ruumid”. Peidetud ruumil on varjamise, aga ka topoloogiline või hoopis märgilise süsteemi tähendus meie kultuuriruumis. Ruum võib olla tehnoloogiline, bioloogiline, kosmiline, fenomenoloogiline jne. Festivali kunstiprogramm pakub tõlgendusvõimalusi Eesti ja rahvusvaheliste kunstnike performance’ite, videonäituste ja kontsertid vahendusel. Ühelt poolt on temaatiliselt ette antud peidetud ruum, kus otsime kunstniku väljendust antud teemale, samas on festivali korraldajad toonud (peitnud) mitmed taiesed avalikku ruumi, kauplustesse, raamatukogudesse ja kaubanduskeskustesse. „Plektrumil” peatatakse mikroruumil, millest tuleb juttu „Ööülikooli” õhtuses vestlusringis 10. IX. Näiteks, kui anname analüüse, siis kuidas võime olla kindlad, et meie bioloogilise keha ollus(t), ei kandu (kanta) edasi kellelegi teisele? DNA ise on ruum, mis koosneb adeniinist, guaniinist, tsütoniinist ja tümiidist, see ruum on meie elu alus. Näiteks mitmed bioloogid on tulnud teadussfäärist ja avanud end uuele meediumile, kunstile. Tuntud portugali kunstnik Marta de Menezes viljeleb oma biokunstis just laborite empiirikat.  Ka mitmed „Plektrumi” väliskunstnikud käsitlevad bioloogilise keha teemat, näiteks Melanie Terrier, kelle enda keha on määratlemata suletud ruumis kunstiobjektiks. 

„Plektrum” rajab teed edasi. On leitud mitmedki uued suunad ning juba käivad aasta 2011. aasta suurprogrammi ettevalmistused. Korraldajana on mul hea meel öelda, et visuaalsete helide festival on Euroopas juba tuntud ja tullakse spetsiaalselt festivalile. Tulevikus loodame pakkuda veelgi mitmekülgsemat programmi, seda eelkõige koolinoortele, oleme panustanud koostöösuhete arendamisse just gümnaasiumide ja ülikoolidega.

Minu käest on palju küsitud, miks tegeldakse visuaalsete helide festivalil nii laiahaardeliste ja sügavate teemadega ning miks oleme tunginud välja festivali nime raamistikust. Vastus on lihtne. Tegemist on elektroonilise kultuuriga: meie pakume sisu ja vormi, mida saavad kunstnikud ja muusikud, praktikud ja teoreetikud oma kontseptsioonide viljelemisel kasutada. Tänases kultuuriruumis ei saa lihtsalt teha kunsti ning olla kinnistatud ühte sfääri, leidmata distsipliinide vahel seoseid. Kokkuvõttes võib kõik haarata visuaalsuse alla ja paigutada teksti konteksti, ent selleks peab eelmainitud ruum, kus viibime, kandma oma rolli, tähendust ja märgisüsteemi.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming