Nii et suur kunst, väike poliitika?

Art Allmäe näitus annab märku ühest muutusest Eesti nüüdiskunstis – geopoliitilisest pöördest.

TANEL RANDER

Art Allmäe näitus „Paint it Black II“ ehk „Värvige see mustaks II“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 14. I 2018.

Art Allmäe näituseprojektid „Cold War /Xолодная война“ („Külm sõda“, 2014) ja „Paint it Black“ („Värvige see mustaks“, 2017) on harva esinev nähtus teiste praeguste Ida-Euroopa päritolu kunstiteoste keskel, mis puudutavad geopoliitikat, sest põhinevad kindla sihtmärgiga vastasseisul ning selgel poliitilisel enesemääratlusel. Võib isegi öelda, et need projektid on nii konkreetsed, et vaataja hakkab neisse ise allegooriat projitseerima. Kuna nüüdiskunsti institutsioon ja galeriiformaat tagavad aga sellisele kunstnikupositsioonile ning samuti vaatajale turvalise puhvertsooni, ei jää galeriist lahkumisel tunnet, et oled kokku puutunud päevapoliitika hammas­ratastega. Pigem mõistad, et oled kogenud kellegi subjektiivsust. Just huvi subjektiivsuse ja selle võimaliku poliitilise päritolu või olemuse vastu ajendas mind Allmäe näitusest kirjutama. Samuti ka näitusel saadud jalustrabav emotsioon, mille tegelike algeteni ma kohe ei jõudnud.

Allmäe varasema loominguga, mida ta sooviks võib-olla ka ise oma uuematest projektidest eristada, olen ma kokku puutunud vaid kaudselt. Näitusel „Nägin täna öösel unes …“ (2012), mida ma ei ole näinud, käsitles ta homofoobiat kui ühiskonnas levinud hirmu enda kui noore heteromehe kogemuse kaudu. Kuuldu ja loetu põhjal näib, et ta sekkus ühte sõtta poolt valimata ning riskis sellega, et võimaldas heteromehele sõna andes ühtlasi ühele laialt levinud ning ebaõiglust kultiveerivale hirmule kaks nädalat avalikku tähelepanu vana­linnas asuvas galeriis. Näitusel „Peeglike, peeglike seina peal“ (2014), mida ma samuti pole näinud, näis ta võtvat riski, mis kaasneb igasuguste sisenaljadega: ta tegi oma vanade kamraadide kulul nalja ja võimalik, et ka lõpparve millegi isiklikuga. Allmäe loomingul näibki olevat tugevalt autobiograafiline iseloom, millest annavad märku ka tema isiklikud saatetekstid ja avalikud sõnavõtud. Tema loomingu kese võib olla subjektiivsus kui selline. Subjektiivsus kui jagamatu terviku ebaõiglaselt tekkinud osa. Subjektiivsus kui punkt, kus isiklik ja avalik kohtuvad ning põimuvad. Subjektiivsus kui koht, kus inimene vahetab koduriided sõjaväemundri vastu.

„Värvige see mustaks II“ annab piisava aluse, et rääkida geopoliitilisest pöördest või paradigmast Eesti nüüdiskunstis. Must värv on justkui Allmäe ette söödetud vihje, et tuleb otsida ka teisi musta värvi installatsioone. Nende põhjal saaks kokku panna suurepärase näituse, kuidas geopoliitika on kujundanud ühe kunstnike põlvkonna subjektiivsust ning jätkab siiani meie kõigi elu ja saatuse kujundamist. Allmäe sõdurite kõrvale asetuksid Kirke Kangro „Black Object“ („Must objekt“, 2011), Jass Kaselaane „Jumala hääl“ (2013) ja „Majakas“ (2016), võib-olla ka „Valgus on meie jõud“ (2011). Ning samuti Margus Tamme „You and Me“ („Sina ja mina“, 2014), võib-olla ka üks tema ja Marta Stratskase teostest, nagu „Novella“ (2013), või „Raymond the Diamond“ („Teemant-Raymond“, 2014). Kõiki neid kunstnikke saab soovi korral pidada külma sõja põlvkonnaks, niisamuti nagu saab kõik need teosed soovi korral asetada samasse konteksti. Must värv ühtlustab ja elimineerib kõik erinevused ning muudab uue sündinud terviku võimsaks ja läbitungimatuks. Näituse pealkiri võiks olla „Kuidas kanda musta?“.

„Värvige see mustaks II“ sõdurikujude väljanägemises on palju Nõukogude Liitu: need on anonüümsed sõjamasina juhitavad mudelid.

Taavi Piibemann

Mängusõdurid

Art Allmägi on generatsioonist, kes on oma lapsepõlves kogenud elu Nõukogude Liidus, külma sõda ning läänega vastandumist, samuti NLi kokkuvarisemist, läänega samastumist ning monotsentristliku maailmakorra teket. 1980ndate lõpus oli poliitika lastele lihtsalt üks mäng ning igasugused geopoliitilised vastandumised tekitasid nalja ja hasarti. Igas kodus leidunud gaasimaskid ja isade sõjaväevormid olid laste tavapärased mängukannid. Ma ei kuulu kahjuks sellesse generatsiooni, kes on kogenud hirmu, et USA meid ründab. USA tundus mulle alati olevat sõber, kelle tuumapomm oleks lõhkemise korral tapnud vaid okupandid, meid, okupeerituid, aga mitte. Aga ma mõistan, milliseid eeltingimusi oli vaja, et selline mänguline suhe geopoliitika ja surmaga üldse võimalik oleks. Selleks läks vaja vanaisade ja vanaemade Teise maailmasõja traumat, mille nad meie vanematele ühel või teisel viisil edasi andsid. Selleks läks vaja kogu ühiskonna totalitaarset kontrolli all hoidmist ja militariseerimist, selle süsteemi mandumist ja lapse näppude vahel murenemist. Võimalik, et külma sõja põlvkond kasutab praeguse aja probleeme selleks, et tegeleda selle oma lapsepõlves kogetuga, mis praeguses maailmas justkui kasutuna nurgas seisab.

Näituse „Värvige see mustaks II“ sõdurikujud on väga sarnased nende mustast plastmassist mängusõduritega, millega koos naabripoisiga 1980ndate lõpus mängisin. Allmägi olevat modelleerinud need intuitsioonist lähtuvalt. Nende sõdurite väljanägemises on palju Nõukogude Liitu: need on anonüümsed sõjamasina juhitavad mudelid. Selline vormivalik viitab siiski kunstniku varjatud motiividele ning abstraktsematele probleemidele kui näituse ametliku põhiainesena välja käidud Venemaa 2015. aasta seadus, millega salastati kõikide sõjaväelaste surma põhjus. Minevikust päritud intuitsiooni kõrval võib kahtlustada ka kunstniku soovi kujutada vaenlast ebainimlikult. Meile väidetakse, et vaenlane on üks poliitiline režiim, mis antud juhul kohtleb oma sõjaväge ebainimlikult: tema sõdur jääb langedes ilma nii oma elust kui ka surmast. Paratamatult on see vaenlane ka inimene, kes võib ühtäkki seista meie ees ja meie võime näha tema isikupära, tema silmi ja emotsioone. (Ma ei usu, et sõjaseisukord suudab inimese isikupära kehtetuks tunnistada.) Me ei tea, kuidas näevad need silmad meid – kas ajupestud tinasõduritena või inimestena. Ma spekuleerin sõjaseisukorraga vaid sellepärast, et sellistest spekulatsioonidest on sündinud juba neli aastat vana reaalsus. Ja millegagi peavad ju arvestama ka sõdurid ja kaitseliitlased, kes pidevalt tööd teevad. Ka Art Allmägi on avalikult öelnud, et on tegev kaitseväes – see on üks põhjusi, miks tema kunstnikupositsioon on erandlik. Kuigi, pole üldse õige eeldada, et kunstnikus ei peitu midagi muud peale kunstniku.

On paljutähenduslik juhus, et Allmäe näitusega samal ajal toimus Tartu Kunstimajas Tanja Muravskaja näitus „Kangelane“, kus olid välja pandud fotod NATO liitlasvägede sõduritest ning kohalikest noorkotkastest ja kodutütardest. Need olid ilusad värvilised fotod inimestest, isiksustest, tõsistest, naerul ja unelusse vajunud nägudest. Peab ütlema, et see tekitas Allmäe näitusele hirmuäratava ja hädavajaliku kontrasti, milleta oleks raske mõista, millises olukorras me praegu oleme. Mõistuslikult võib ju aru saada, et Allmägi kujutab süsteemi ja Muravskaja inimest. Viimases ei saa ma aga tegelikult kindel olla ning sellest tulenevalt ei ole ma enam kindel ka esimeses: lääne sõjamasin ongi väga inimnäoline ja sellele masinale on kasulik vaenlane võimalikult suures ulatuses dehumaniseerida. Muravskaja näitusel tekkis mul tunne, et need inimesed piltidel näevad oma vaenlast just sellisena, nagu Allmäe on oma näitusel kujutanud. Aga küllap tekkis see tunne instinktiivsest samastumisest. Tegelikult pole mul vähimatki aimu, kuidas need inimesed midagi näevad: piltidel on neist vaid vaikivad fragmendid.

Kas suur kunst ja liiga väike poliitika?

Näitusega „Värvige see mustaks II“ kaasneb mingi ohutunne, mis on midagi muud kui sõjahirm. Elusuuruses mängusõdurid annavad väga hästi edasi militaarse instrumentaliseerimise kogemuse, subjektiivsuse surma ja totalitaarse ühtlustumise tunde. Pigem on aga asi selles, et sel näitusel on tugev potentsiaal saada osaks reaalsest poliitikast. Allmägi on sekkunud sõtta ja valinud poole, kuigi see pole päris kindel, sest formaalselt huvitab teda vaid üks konkreetne probleem, ent sellest piisab, et näitus võiks minna instrumendina ühe poliitilise programmi teenistusse. Pean nüüd kohe selgitama, et kunst poliitilise instrumendina ei ole minu arvates a priori sugugi halb ja et tunnen suurt sümpaatiat Allmäe loomingu poliitilise angažeerituse vastu – minu eesmärk on mõelda edasi sealt, kus tuleb vastu müürina kõrguv mõte poliitilisest kunstist. Ja ma tõesti arvan, et kunstigaleriidel on vahel relvituks tegev, depolitiseeriv, ideid tuhmistav ja eesmärke halvav mõju. Nõnda hakkasin ma fantaseerima, kuidas võiks „Värvige see mustaks II“ saavutada oma poliitilise potentsiaali haripunkti.

Allmägi on küll öelnud, et galeriiformaat on tema õige tööpõld ning avalikus ruumis ta oma tegevusele kohta ei näe, ent minu arvates on just „Värvige see mustaks II“ poliitilise monumentaalkunsti tagasituleku võimalus. Seda tagasitulekut ei maksa küll ilmtingimata igatseda: kardan, et kui võim ühel päeval avastab, et meediapropaganda kõrvale võiks tekkida monumentaalne manipulatsioon, sest inimesed vihkavad ekraane ja igatsevad kivide järele, hakkab avalik ruum täituma kõikvõimaliku politiseeritud kolaga. See on täiesti reaalne stsenaarium, sest Kesk-Euroopas ja Balkanil on ajaloohõngulise poliitkitši näol juba ammu näide olemas. Sellegi­poolest kujutan ma teost „Värvige see mustaks II“ ette poliitilisi eesmärke täitmas: pronksi valatuna võiks see seista Narva jõe või Peipsi kaldal, võib-olla isegi keset Peipsit rajatud kunstlikul saarel. See võiks olla osa mastaapsest maastiku­installatsioonist, mille juurde kuulub ka võimas park ning pidevalt täienev surnuaed. Võimalik, et teosel peaks olema ka kese, näiteks taevasse kõrguv obelisk, juures tekst „Inimesed, olge valvsad!“ või midagi sellesarnast. Sellise tööga manifesteeritaks selge piirjoon Euroopa ja Venemaa poliitilise reaalsuse vahel. Pronksi valamine viitaks ajaloolisele mastaabile, sellele, et Eestil ja tema lääne liitlastel on tõsi taga, kui nad Venemaa poliitilist režiimi kritiseerivad. Demokraatlikud printsiibid, millele lääs toetub, peaksid olema nii kindlad ning inimeste raisatud ja mahavaikitud elu nii oluline, et see väärib memoriaali ka siis, kui Venemaa peaks lagunema või muutuma selliseks nagu Rootsi. Selline teos jääks meenutama Venemaa XXI sajandi alguse poliitilist kultuuri ja alatuid sõjalisi vahendeid, samuti praegust külma sõda, mis mõningates paikades üsna kõrge temperatuuriga käib.

Teine variant oleks liita „Värvige see mustaks II“ Allmäe eelmise tööga „Cold War / Xолодная война“, millest võiks moodustuda poliitiliselt laetud keskkond, füüsiline diskursiivne ruum, mille keskel saaks korraldada konverentse, liitlaste kohtumisi ja diplomaatide läbirääkimisi. Mõlemad variandid kujutaksid endast kennedylikku žesti Berliini müüri ääres, kus ta hüüdis „Ich bin ein Berliner“, ning lähtuksid seega ideoloogiast, kus võrreldakse praegust olukorda XX sajandi külma sõja ning geopoliitilise polariseerumisega. Tundub, et sellist olukorda siiski veel ei ole – tänapäevane poliitika on liiga väike ja nüri selleks. Praegu valitseb leitsak, milles inimese ideaalid aja jooksul lahustuvad ning segunevad teiste omataolistega ühtlaseks paberipuruks. Allmägi näib nagu arvestavat sellise variandiga, kui ütleb, et tahtis pärast valget näitust „Cold War /Xолодная война“ teha ka ühe musta näituse. Allegoorilise dimensiooni on ta aga sisse toonud vaid kõrvalise repliigina, mis toidab tema loomingu autobiograafilist külge, justkui oleks Allmäe politiseerumine seisnenud vikerkaarevärvide ja peeglite keskelt mustvalgesse maailma siirdumises. Mustvalgeks võib sel juhul pidada praegusele külma sõja ajale iseloomulikku radikaalsete ja vastandlike seisukohtade paljusust, mis ei moodusta erinevustest koosnevat spektrit, vaid taandub pigem ida­euroopalikult halliks, mustaks ja valgeks binaarsuseks. Sellises maailmas elades on raske mõista, kas ja kuidas eristub autonoomne subjektiivsus ümbritsevast keskkonnast, poliitilisest režiimist ja võimu tahtest. Võimalik, et autonoomsus ja loominguline subjektiivsus seisnebki pelgalt õiguses valida, kas teha valge näitus või must, sest kõige muu üle otsustab režiim või geopoliitiline kliima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming