Mis tunne on olla probleem?

Hanno Soans

Rahvusvaheline seksuaalvähemuste problemaatikat käsitlev kunstinäitus „Sõnastamata lood / Untold Stories” Tallinna Kunstihoones kuni 26. VI, kuraatorid Anders Härm, Rebeka Põldsam ja Airi Triisberg, kujundanud Karli Luik.  Laenan oma kirjutise pealkirja Soomes tegutsevate  kunstnike ja aktivistide Sezgin Boyniku, Kalle Hammi, Minna L. Henrikssoni ja Dzamil Kamangeri pitsamenüüd parodeerivalt flaierilt, mida jagatakse Tallinna Kunstihoone näitusel „Sõnastamata lood”. Gay ja queer’i-liikumisega ühte jalga kõndivate vähemusseksuaalsete ja sooliste identiteetidega, nende õiguste ja ühiskondliku positsiooniga tegelev näitusepakett ulatub oma arhiivi ühe haruga gei- ja lesbielu kirjutamata ajalukku meil ja mujal (Mariá Takács, Jaanus Samma, Kalle Hamm), uurib homofoobseid korduvargumente (Liisi Eelma & Minna Hint), samasooliste paaride peremudelit (Anna-Stina Treumund), Eesti seksuaalharidust (Dagmar Kase), isiklikku kehapilti ümberkujuneva seksuaalsuse horisondil (Mare Tralla), queer’i ja interseksuaalseid eneseteadvustusi (Karin Michalski ja Sabina Baumann) ning transseksuaalsuse problemaatikat (Kiwa & Terje Toomistu, Marcus Lindeen). Flirt glamuurse  geisensibiliteediga, mis on olnud varasemas geikunsti diskursuses domineeriv, on siin täielikult asendunud valdavalt ühiskondlike ja poliitiliste reaaliate dokumentalistlike koeproovide võtmisega. Sellest aspektist on see näitus nagu materialiseerunud konverents. Parema omakeelse väljendi puudumisel on kuraatorite tiim Anders Härm, Rebeka Põldsam ja Airi Triisberg toonud mängu Eestis laiemalt tutvustamist vajava rahvusvahelise täheühendi  LGBTQI, mis tõstab lesbide ja geide kõrval esile vähemuslikumaid, kuid problemaatika seisukohast olulisi, sageli topeltmarginaliseeritud seksuaalseid ja soolisi identiteete, näiteks bi-, trans- ja interseksuaalsuse või queer’i-positsiooni.     

Nii ei ole näitusel üksnes geivalgustuslik ehk representatsioonipoliitiline aspekt, seda läbib ka intriig, mis osutab vastuoludele ja vaidluskohtadele vähemuslike seksuaalidentiteetide ja neid ühendavate liikumiste seas. Sellest aspektist ongi näituse huvitavamad tööd need, mis püüavad kahesoolisuse vastanduse probleemivälja laiendada. Mõistagi tulevad need intrigeerivamad hääled valdavalt tugeva  geiliikumise ajalooga ja garanteeritud õigustega metropolidest, kuid nende kohalolu näitusepaketis osutab siiski teatud küpsemisele ka kohalikul väljal; küpsemisele, mis aitab ehk kord kogu temaatikal väljuda must-valgest, varjunditeta vastandustest mehelike ja naiselike normatiivrollide ning heterote ja geide kui binaarse opositsiooni repressiivsest illusioonist. Ehk nagu selle kohta ütles ilusti üks loosung Karin Michalski ja Sabina Baumanni eksperimentaalfilmis  „Working on it” („Lahendust otsides”): „Ma ei tulnud kapist välja selleks, et kastis elada”, selleks et omandada veelgi kitsamalt, veelgi rangemalt defineeritud identiteeti. Ometi on arusaamine, et kellegi sättumusest rääkimine duaalsuse mõttes on absurdne ja et inimesel võiks olla vabadus end võtta, nagu ta on välja kujunenud, on siiski siin veel justkui rafineeritud luksuskaup, mis seni kuulub küll Kunstihoone lavalaudadele, mitte aga laiematesse ühiskondlikesse aruteludesse.         

Vaadates üht stseeni Michalski ja Baumanni filmist, kus queer’idest aktivistide seltskond genereerib vastanduseks saksa keele rangelt sugu määratlevale grammatikale slängisõnu, iseloodud asesõnu, mis vastavad paremini nende identiteedi nõudmistele. Jääb üle vaid kergendatult ohata, et mingis mõttes elab eestlane vabameelses keelelises ruumis, mis ei kirjuta grammatiliselt ette soomääratlusi ja rolle ja et elementaarses suhtluses ei pea  seetõttu maadlema tuhandeaastase kirjaliku traditsiooniga. Näituse rahumeelses tagatoaõhustikus läheb kergesti meelest statistiline tegelikkus, mille järgi Eesti on tuntud sallimatuima Euroopa maana (millesse mina siiski ei usu). Isegi igipõliste valikuvastaste fundamentalistide hala väärtuste täielikust loojangust ja läänemaailma liberalismi ootavast üleüldisest hukatusest homokatku ähvardusel Eelma ja Hindi installatsioonis omandab teatava  humoristliku alatooni, sest seda heliinstallatsiooni tuleb kuulata vikerkaarevärvilisel voodil mugavalt lebades. Et asjad võiksid olla palju hullemad, kui meil on, või et need võivad iga hetk ka palju hullemaks pöörata, sellest annab tunnistust näituse skriininguprogrammis esitatud läti kunstniku ja filmitegija Kaspars Goba dokumentaalfilm „homo@lv”, mis kujutab Riia esimesest Gay-Pride’ist (geide paraadist) alguse saanud PR -katastroofi Läti seksuaalvähemuste  identiteedipoliitikas. Nimelt haakus seal 2005. aastal intensiivselt alguse saanud Gay-Pride’ivastane liikumine äsja poliitilisel areenil keskseks tegijaks saanud kristliku partei parlamendikampaaniaga, mille käigus homofoobiast sai ootamatult keskne argument, põhikaart suures poliitikas, millega püüti ebakindla poliitilise eelistusega põhiliselt vene keelt kõneleva elanikkonna hääli. Õudust ei äratanudki mitte niivõrd kõige äärmuslikumad rongkäiguliste sita,  kanamunade ja pühitsetud veega loopimised, vaid tuhandete inimeste kaasalaulmisel toimunud geimentaliteedi väljaloitsimisriitused Riia avalikus ruumis. Pereväärtuste edendamise sildi all toimunud kontserdid ja üritused ühendasid edukalt kommunismist vabanemise järel ühiskondlikust missioonist ilma jäänud konservatiivsemate kirikutegelaste vaateid lumpenproletariaadile omase paanikaga igasuguste normist erinevate identiteetide suhtes. 

Konservatiivsed ühendjõud suutsid suruda läbi esmalt geiparaadide ajutise keelustamise ning hiljem ka selle, et läti geikogukond ise on mõneks ajaks loobunud paraadide korraldamisest, nähes, et see mõjub nagu härjale punane rätik. Vastupidise näitena tuleb pea pöörata teiste lähinaabrite suunas, kus 2010. aasta sügisel lahkus Soome luterlikust kirikust üle 40 000 inimese reaktsioonina kristlik-demokraatliku erakonna juhi Päivi Räsäneni homoseksuaalsusevastastele  väljaütlemistele.       

Homofoobia mõiste võttis kasutusele psühholoog Georg Weinberg 1971. aastal oma kirjutises „Ühiskond ja terve homoseksuaal”. Weinberg meenutab hetke 1965. aastast, kui see sõna talle pähe kargas: „Asjaolu, et tegemist  on foobiaga, tabas mind ülima selgusega. Homofoobia juurteks on hirm, hirm ja veel kord hirm. See põhineb jabural ettekujutusel, et juhul, kui sa oled nagu kõik teised, oled sa kaitstud, turvatud ja õnnelik.”* Praeguste Eesti ühiskonnaelus toimuvate debattide seisukohast pole kõige akuutsem ja problemaatilisem mitte niivõrd enam hirm avalike homode ees, vaid tõsiasja ees, et tulevikus pole loodetavasti ainuvõimalik enam vaid normatiivne tuumpere  mudel, vaid et ka homo- ja lesbipaarid võivad luua funktsioneerivaid ühiskondlikult tunnustatud alternatiivseid peremudeleid, mis ometi kord võtaks võhma traditsionalistide argumentidel rahvusliku järelkasvu teemadel. Sellest seisukohast on üks näituse asjakohasemaid ja ilmekamaid töid Anna-Stina Treumundi portreevideo „Emad”, kus lesbilised lapsevanemad pajatavad identiteedipoliitika mikrohetkedest igapäevaelus.   

Näituse põhiosa moodustava ekstensiivse video ja audioarhiivi kõrval on huvitavaks kõrvalepõikeks kunstiliselt suhestuva esteetika ja  poliitilise aktsionismi vahemaastikule paigutuv sündmus: 10. juunil loetakse kunstnike Malin Arnelli, Johanna Gustavssoni ja Fie-Stina Sandlundi initsiatiivil Tallinna avalikus ruumis Vabaduse platsil vabatahtlike osalusel kollektiivselt ette Zoe Leonardi 1992. aastal kirjutatud manifestilaadne tekst „Ma tahan presidenti …”, mis algab nõudmisega „Ma tahan presidendiks lesbit”. Näitusel on poliitilise platvormi kohta siiski minu arust liiga vähene ulatus avalikku  ruumi, seda ilmselt tahtlikult, ekstsesside vältimiseks ja dialoogi hoidmiseks turvalises ja mõistlikus keskkonnas. Sellegipoolest oleksin sisimas soovinud, et Madis Luige „TOP 5 paraadi” kohitsetud, vaid viievärviline vikerkaarelipp, mis markeerib Ida-Euroopa linnu, kus on toimunud Gay-Pride’id, oleks näituse ajaks lehvinud Kunstihoone fassaadil, kohustuslike „Kultuur 2011” ribareklaami kõrval. Justkui lakmuspaberiks selle kohta, kas ja keda erinevus rikastab ja keda see ikka veel häirib. * Sezgin Boynik, Kalle Hamm, Minna L. Henriksson, Dzamil Kamanger, Kriitiline nimekiri poliitikast ja seksuaalsusest. Tallinna Kunstihoone, 2011.