„Manifesta” kui monument mälestusele

Anneli Porri

IX „Manifesta” Genki endises Waterschei kaevanduses (Andre Dumontlaani 67-93) kuni 30. IX, kuraatorid Cuauhtémoc Medina, Dawn Ades ja Katerina Gregos. Seekordse „Manifesta” üldpealkiri „Sügav modernsus” („The Deep of the Modern”) on sõnamänguline: ingliskeelse pealkirjaga peetakse korraga silmas modernsust nii nüüdisajana kui ka modernismi kultuuriepohhina, osutatakse mõlema aukartustäratavale ja haaramatule sügavusmõõtmele, kuid ka sellele, et sügavikus võivad peituda mõned ootamatud saladused, mille kuraator Cuauhtémoc Medina koos Dawn Adesi ja Katerina Gregose ning kunstnike abiga päevavalgele toovad. Mida tähendab tegelikult modernsus? Modernismi südames on industrialiseerimine, tehnoloogia ja progress, kindlasti ka füüsiline töö. Subjektiivse entsüklopeediana vormistatud kataloogis annavad kuraatorid mõistetele seletusi nimelt oma näitusepraktika kontekstis ja pakuvad modernismi vasteks vaid ühe sõna „obsolete” – „vananenud, iganenud, käibelt kadunud”. Selline paradoks – iganenud tänapäevasus – viitab ka utoopiate purunemisele, olgu siis tehnitsistlike, ideoloogiliste või sotsiaalsete utoopiate mittekehtivusele.

Kuna kuraatorid haaravad oma näituses niivõrd põhimise järele, on raske taastada nende otsuste ja valikute põhjuslikke suhteid, igal juhul on näituse varjamatult marksistlik fookus majandusel ja tootmisel. „Manifestat” võõrustavas Genki linnakeses ja kogu Limburgi piirkonnas tähendas tootmine pikka aega eelkõige kivisöe kaevandamist. Kuna praeguseks on nii Genkist kui ka suuremast osast Euroopast kaevandused eelkõige tasuvusprobleemide tõttu välja kolitud, kõnetab see teema ka pärandi, traditsioonide ja sotsiaalsete muutuste kaudu, mis on korraga nii õitsva kaevanduskultuuri kui ka katkenud protsesside ja ümberstruktureerimise tulemus. Tänasel päeval meie käsutuses vaatenurk annab loomulikult võimaluse retrospektiivselt hinnata tööstuse arengu majanduslikke, kultuurilisi, sotsiaalseid, keskkondlikke ja muid mõjusid, kuid sellise vaate toime on ambivalentne, sisaldab ühtaegu ängistust, kergendust, nostalgiat ja unistuste purunemist.

Mis aga modernismisügavikku kui kunstilist teksti üldiselt iseloomustab? Näitus on selgelt suunatud vaataja teadmisloomele, teosed aitavad emotsionaalselt siduda vaataja teadmisi kaevanduse ja tööstuse, ajaloo, migratsiooni, kunstiajaloo jms kohta. Maailm on „Manifestale” valitud teostes heterogeenne ja paljukultuuriline, tsenter ja perifeeria vahetavad pidevalt kohta, marginaalsust ei ole olemas. Vaatamata viitele ratsionaalsusele ja kaalutletusele, oleks ekslik arvata, et „Manifesta” on järjekordne „A4 kontseptsiooninäitus”, vastupidi: kõigile pakutavatele uutele teadmistele on leitud tugev visuaalne ja esteetiliselt veenev esitus.

Kuraatorite selgelt paika pandud ideoloogilised positsioonid ja vastu võetud näitusetehnilised otsused annavad võimaluse ka näitust vaadata ja analüüsida ratsionaalselt. Toon siin esile mõned põhilised punktid vaatajale avanevas „Manifesta” näitusetervikus.

Esile tulevad selgelt jälgitavad ruumilised ja ideoloogilised teljed. Näitus on koondatud ühte hoonesse: Waterschei maja on 1987. aastal suletud kaevanduse historitsistlikult luksuslik peahoone, kus ühes tiivas vanad adminisratsiooni bürood ja ballisaal ning teises kaevurite riietus-, pesemisruumid ja tööristahoidlad. Ekspositsioonis on kasutatud ära ruumi ideoloogiline programm ja püütud võimalikult paljud teosed panna dialoogi eksponeerimispaigaga kas mõne ikonograafilise või semantilise detaili abil: Ni Haifengi tekstiilijäätmete installatsioon ballisaalis ühendab meie igapäevase rõivaedevuse masendavate faktidega ning Kuai Shen laseb oma sipelgatel rajada kolooniad direktori kabinetis, kus kaevanduse juhi tööeetikat pidid virgutama mesilasekujulised ornamendid. Ainus etteheide: sellised ilusad seosed jäävad ilmselt enamusele tabamatuks, kuna näituseplaanid ei tutvusta maja algset jaotust, ent eksponeeritud on ka arhitekt André Dumont’i joonised ja arhiivifotod, millelt on võimalik natuke selgust saada.

Väljapanek koosneb kolmest kihist: esimese korrusel on kultuurilooline kaevanduspärand, sellest inspireeritud või pühapäevakunstike tööd ning dokumendid, millega liitub hoones püsivalt tegutsev kaevandusmuuseum. Teisel korrusel on Dawn Adesi koostatud „Söeajastu: modernismi maa-alune ajalugu”, mis on erakordselt hõrk museoloogiline ülevaade söekaevandusega seotud teemade kunstilisest tõlgendusest. Oluline on tähele panna, et selleks on loodud majja eraldi muuseumide kliima-, valgus- ja turvanõuetele vastavad saalid, seega ümbritsevast täiesti erinev esteetiline keskkond. Teisel korrusel algab ja kolmandal jätkub Medina ja Gregose kaasaegse kunsti valik „Ümberstruktureerimise poeetika”. Võib öelda, et esitatud esemete kunstiline keerukus kasvab korruse kaupa, ent see on justkui vastutulek vaatajale, igaüks võib teksti lugemise pooleli jätta, kui liiga raskeks läheb. Oma teema süvitsi tutvustamiseks kasutatakse erinevaid viise, et mitte takerduda diskursiivsete vastuvõetamatuste lõksu. Hoolimata ühe rahvusvahelise biennaali kohta tagasihoidlikust kunstnike arvust, võtab siiski selle põhjalik läbimine enam kui ühe vaatamispäeva.

Näituse ülesehituses oli pidevalt võimalik jälgida teoste dialooge ja vastandumisi ruumis. Üks teravamaid kahe ideoloogilise positsiooni vastasseise on suures saalis, kus ühel pool Claire Fontaine’i replika hüljatud Prõpjati linna energeetikute kultuurimaja tulikirjast ja teisel Visible Solutions OÜ avamis-performance’il heisatud Belgia lipp Adam Smithi nähtamatu käega, nende vahel aga aatrium, millest paistab alumise korruse Richard Longi musta vaibana põrandat kattev Boliivia söest tee. Tervele näitusele pakkus aga ideoloogilise „telgi” Nemanja Cvijanovići perfektne heliinstallatsioon „Monument internatsionaali ideemälestusele ”, mille käivitajaks võis olla igaüks, kes tundis soovi vändata tillukest suveniirset leierkastimehhanismi, mis mängib esimesi takte „Internatsionaalist”. Üks mikrofon viis õrna ja meloodilise heli korrus allapoole kõlarisse, millele oli omakorda suunatud mitu mikrofoni, et sellelt korruselt juba vahendatud „Internatsionaal” võtta kaasa koos möödujate häälte ja teiste kunstiteoste helidega, mis lõpuks kaskaadina võimendusid maja ees seisvas kõlarite püramiidis. Õrnast meloodiast oli saanud pidevalt korduv pealetükkiv müra.

Nüüdiskunsti osas „Ümberstruktureerimise poeetika” räägitakse kuraator Katerina Gregose sõnul eelkõige tootmisest, näidates tootmise ja töötlemise mõiste teisenemist postfordistlikul ja postindustriaalsel ajastul. Tööde südamik on eelkõige skulptuuride ja installatsioonide puhul teose materjalis, mida kunstnik on teatud viisil töödelnud. Sisuliselt on materjali transformatsioon ju kunstniku tegevuse kese niikuinii, ent nüüd on tähendus ka just selle metallitüki vm päritolus, vahe reaalse ja sümboolse vahel on rõhutatud. Näiteks Rosella Biscotti skulptuur, mille minimalistlikud paari sentimeetri paksused carlandrélikud plaadid on valmistatud Ignalina tuumajaama tinast ning näituse elektrivarustuse tagab samuti Ignalina vasest valmistatud kaabel. Järgmiseks José Antonio Vega Macotela hõbeskulptuur, mis kujutab näritud kokalehe palli, mille energia toel saab Boliivia hõbedakaevur töötada tunde ilma puhkuse ja söögita. Kunstnik näitab meile aine transformatsiooni ühest teiseks, nimelt on kokapall ja päevane hõbedakogus küllalki võrdse mahuga. Mõistetavatel põhjustel on kasutatud natuke liiga paljude tööde materjalina kivisütt (Marcel Duchamp, Richard Long, Robert Smithson, David Hammons, Marcel Broodthaers – ajaloolise dokumendina on need näited kohustuslikud, kuid Waterschei ruumide keskkonnas ilma algse esteetilise teravuseta hakkavad kõik söeinstallatsioonid vaatajat tuimestades üksteise nurki maha lihvima), tekstiili ning plastmassijäätmeid viitega loodusreostustele ja orjanduslikele tingimustele Aasias.

Loomulikult on näituse teemaliinides puudu mitu võimalikku ja ka elemantaarsena tunduvat arendust. Näiteks on kuraatorid loobunud peaaegu täielikult kunsti enda kui võimsa postfordistliku tööstusharu kommenteerimisest, samuti on nõrk naiste ja alaealiste tööhõiveküsimus ning ebaseadusliku töö probleemid. Ka keha kui majanduse tööriista puudutab vaid üks videotöö. Kuid siinjuures on põhjust arvata, et metatasandi refleksioonide asemel on selleaastane „Manifesta” korraldatud viisil, mis praktiseerib põhimõtteid, mida kuraatorid soovivad väljendada, ega paku (enese)kriitikat kui kohustuslikku biennaali-kaupa.