Lepitussõnad pole veel manaks saanud

Peeter Laurits vaatab surmale elujaatavalt: tema kuraatoriprojektis kuuluvad surm ja elu kokku.

ANDRES LÕO

Peeter Lauritsa kuraatorinäitus „Surnu suusad. Kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele“ Vaalas kuni 18. XI. Kunstnikud Jaanika Arum, Herkki E Merila, Toomas Kalve, Madis Katz, Meelis Kihulane, Laurentsius, Peeter Laurits, Edward von Lõngus, Arne Maasik, Epp Margna, Kadri Mälk, Maris Männik, Martin Rästa, Valdur Ohakas, Norman Orro, Darja Popolitova, Kristel Saan, Uku Sepsivart, Maria-Kristiina Ulas ja Taavi Varm.

Kuigi Peeter Lauritsa isikunäitused ning tema mahitusel ja mehitamisel sündinud mitmed tumedates toonides näitusekontseptsioonid on kõik viidanud millegi lõpule, kaduvikule, pimeduse saabumisele või paralleelmaailma olemasolule, ei saa seekordset Lauritsa kutsutud kahekümne kunstniku osalusel sündinud näitust „Surnu suusad“ pelgalt danse macabre’iks pidada. Lauritsa vaatenurk surmale on elujaatav. Art macabre’i mõiste on tembitud keskaegse kristliku retoorikaga: meile, postluterlastele või põhjamaistele kristlastele, on nood suusad traditsiooniliselt pigem armastuse saabumise garant. „Surnu suuskade“ surm on surm ja elu – koos.

Düstoopia kohalolu on normaalne. Surmakutsar ja pagana produktiivne Laurits räägib risoomsest resonantsist. Näitust saatvas tekstis on teisigi looduses siginud kujundeid. Risoom – Félix Guattari ja Gilles Deleuze’i kuulsamaid ja juurdunumaid metafoore, mis ristuvaid ja teineteist läbistavaid, ent ka üksteist ja kõike mittevälistavaid maailmu, nende käsitlusi ja kirjeldusi tähistab – on Peeter Lauritsale ja kogu eestlaskonnale tuttav kuraatori hea sõbra, filosoofi ning õitsva tõlkija Hasso Krulli tõlkest. Näituse saatetekst kubiseb poeetilistest looduslausungitest, ajahangedest, mõistete maagilistest kokkupanekutest, metamängudest või, nagu mina tahaksin öelda, fantoomplatvormidest.

Kõik sõltub kontekstualiseerimisest. Inimpsüühika on selline, et selle piiride aimamine on meile pigem ohtlikuks õpetatud. Ometi tuleks aeg-ajalt – ja täiesti ebaturvaliselt – öelda endale, et piire pole. Seostamisvõime, mis kannab meid kui siivustunud loomi, kellel on verejalad all ja tajukulmud pilvedes, oma ülestähendamatuses läbi lugematute jääaegade. Tajuvõrseid oleme ajanud nii pikalt ja sügavalt, et ei ole lihtsalt võimalik, et meil too sõnulseletamatu ja kogu loodust läbistav kompimisvõime puudub. Eks see ole muidugi abstraktne jutt, ent, ent! Meie, kes me oleme teadlikud oma surelikkusest, mitte nagu loomad, kuigi ka see on vaieldav; meie, kes me oleme võimelised seda tunnet tuhandel ja ühel moel kirjeldama; meie, kes me ka oma kannatustes oskame ilu näha; meile on surnulumi Portugali metsapõlengutest nende magusmustade sügispilvede näol teispoolsuse koduseks taevakupliks, mis kiiritab valgust me surelikkusele. Me oskame asju ka nõnda näha.

Kontekst on selline, et düstoopia kohalolu me igapäevastes kõnelustes, uudistes jm on nüüd lausa normaalne. Võib-olla on see praegu lihtsalt nähtavam. Ikkagi infoajastu ju. Nõudlust on ka utoopia järele. Kliimasoojenemise katastroofiliste ilmingute foonil jutleb kuraatlik Laurits metsikust esteetikast. Siililegi selge, et esteetika taga ka võimu ja ideoloogianurka tuleb murda. Nii kangekaelselt nagu Peeter Laurits loodust – iseäranis selle metsikust – armastab, nii kirglikult saadab ta taas sõnumi: meil, inimestel, tuleb loodusega taasühineda. Tuleb meelde tuletada keel, mida kunagi ammu ainult rääkida oskasimegi, ühes oma teadmiste ja looduse krooniks oldud aegade mälestuseks saadud õppetundidega. Maailma ja inimkonna lõppu ei tule, ent raudkindlalt saabub aeg, kui peame oskuslikult ja avali loodusega uuesti sina peale saama ja inimkäe esile kutsutud muutustega ülemaailmselt diilima. Marss võib oodata. Härjal tuleb sarvist haarata. Tollel Wall Streeti härjal.

Norman Orro installatsiooni „Hopelessly Failing to Quantify the World“ plakatlik sedastus võtab kokku jõuetuse, mida infoajastu saabumisel vabaduseks peeti.

Vaal

Tegeleda tuleb olevikuga. Näitusel osalevate kunstnike perekonnanimedki räägivad metsikus keeles. Männik, Rästa, Ohakas, Maasik, Sepsivart, Kihulane, Merila, Kalve … Tahaksin kohe karikeerides öelda, et oleme ju loodusrahvas, aga ei, see on kõigest müüt. Oleme siiski loodusele lähedal tehnokraatlik katsepolügoon. Me oleme selle valiku ise teinud. Meie, eestlased. Aga, mida teha, vaene rahvas ja mis seal ikka … Digitaalsetele jänestele metsa seletada – laen, mis mõistagi maailma esimesele roheparteilasele Joseph Beuysile viitab ja mida teater NO99gi omal kombel ju kasutas ükskord – ongi paradoksaalselt lihtne. See taandub lihtsalt nullideks ja ühtedeks. Ent mida mets selles kahendkoodis tähendab, sel pole mitte mingit tähtsust meile, vedelast ja paksust koosnevatele elusolenditele. Sealt lähebki eraldusjoon. Jutt, et ainus tulevik on seguneda tehnoloogiaga ja hõisata, et tulgu singulaarsus juba, kurat!, on veidi vähe vaagitud. Tehisintellekt on juba kohal. Ta on värvitu, lõhnatu, kehatu ja meie mõistes isetu, aga ta juba on kohal. Meie ei tea, mida ta tahab. Me peaksime teadma, aga tunne on selline, et see võib olla võimatu, sest kuigi kratilegi omistame inimlikke jooni, aga ta motiivid, tema olemus on meile võõras. Progressiuhkus ütleb sees, ära ole ludiit, ära takista tulevikku, aga tule, vikk, appi, tegelema peaks ju hoopis olevikuga. Seda laadi kõhutundeid puudutab „Surnu suusad“, seda laadi võõraviha teeb venoosse vere siniseks. Meie kui inimesed aga saame teha palju tarku valikuid, kui oma tehnokraatliku kogemuse, teadmiste ja uudsuse­kirega (sest nii ta on, et me oleme ka jube uudishimulikud ja tahame küll, et elu oleks parem) loodus- ja loomuskeskselt mõtleksime ning tegutseksime. Teate küll, taastuvenergia, holistlik maailmakäsitlus ja egalitaarsus.

Ehtekunstnike Kadri Mälgu ja Darja Popolitova kooslus on tähenduslik ja ilminguline. Mälk ju läheneb materjalile väljastpoolt, totemiseerides, animeerides, hingestades materjale, mida ta välja pandud ehetes kasutab. Materjalide kokkupanemisel moodustavad tema ehted „selle“. Popolitova on aga uuel muinasmateerial ja tehnitsistliku ajastu inimese käitumisuuringutel lasknud kujundada oma tööde vormi, kirjeldanud pigem asjade funktsiooni diktaati. Popolitova tööd (kõik need polegi traditsioonilises mõttes ehted, hoopis statuetid, aga mingu need traditsioonid) on justkui negatiivid. Hoolimata sellest, et mõned Darja Popolitova eksponaatidest on valmistatud võrdlemisi tuntud-tavalistest materjalidest, näivad need asuvat meie maailmast väljaspool. See väljastpoolt saabuja mulje – nagu tulnukas, eks ole – küll ühendab mõlemat autorit, kuid Mälk taltsutab oma materjalid, Popolitova aga reageerib. Popolitoval on abiks käinud digitaalsed jänesed, Mälgul libahundid.

Muidugi, pole midagi irdsemat kui õhata kunstisaalis looduse järele. Saab ju otse ka. Aga ei, meil, inimestel, on vaja asja omavahel enne arutada, kujustada ja ette valmistada.

Madis Katzi võrdlemisi suurte mõõtmetega fotomontaažidel lumekristalle silmata päris metsas ei saa, rääkimata sellest, et saaks turvaliselt Arne Maasiku juba tuttavaid, ent mõjusaid võsapusasid piielda. Vein käes. Soojas. Valdur Ohaka 1982. aasta pruunitavad ja hilissügisesed „Sõnajalad“ tossavad loojangueelses temperatuurimuutuses, taamal seesama Kütiorg, mis Peeter Lauritsa thoreau’likku anarhismi inspireeris elama. Mõjusa kontrastina leiab otse Ohaka maali kõrval uhkes iseteadvuses Norman Orro installatsiooni „Hopelessly Failing to Quantify the World“ ehk „Lootusetu langemine maailma määratlemisse“. Orro töö plakatlik sedastus võtab kokku jõuetuse, mida infoajastu saabumisel vähemalt toonased visionäärid vabaduseks pidasid, kuid on nüüd koormavaks muutunud – ja tõesti, surnud, jänesele ainult digitaalselt arusaadav.

Sel näitusel pole looduse ja tehnoloogia lepitussõnad veel manaks saanud, ent näha on, et püüame siiski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming