Lahkumised ja keeldumised

Triin Tulgiste

Kathrin Meyeri ja Ellen Blumensteini kuraatoriprojekt „Keeldumised” Tartu Kunstimajas kuni 16. X ja Anna Hintsi, Eva Labotkini, Marja-Liisa Platsi ja Toomas Thetloffi projekt „Tartust ära” Y-galeriis kuni 30. X. Mõlemad on kunstifestivali „Art ist kuku nu ut” osad. 

Kunstifestivali „Art ist kuku nu ut” Tartu Kunstimajas eksponeeritud rahvusvahelise kuraatoriprojekti „Keeldumised” keskmes on Paolo Virno põgenemise kui positiivselt produktiivse akti kontseptsioonist inspireeritud keeldumise akt. Kathrin Meyeri ja Ellen Blumensteini kui kuraatorite eesmärk oli kaardistada keeldumise akti positiivne potentsiaal. Viidates Virno põgenemise kui „võimalustekülluse” ja igasuguse 
teo „latentse rikkuse” kontseptsioonile, rõhutavad kuraatorid keeldumise kui mittejärgimise tootlikku potentsiaali. „Kui sa ei tee midagi konventsionaalsel moel, siis eeldab see juba implitsiitselt asja tegemist/mõtlemist/ nägemist teistsugusel moel, mis pole pelgalt vastupidine käitumine ootustele, vaid hoopis kolmas tee: selline, mida meile eelnevalt ei pakutud ja mille leiutame ise rada sisse käies” (näituse „Keeldumised” kataloogis lk 5).  Kuraatorite seisukohad lähevad lahku küsimuses, millest keeldutakse. Blumenstein, keda kõigepealt paluti näitust kureerima ja kes selle aasta algul ka Eestis kunstnikega tutvumas käis, sõnastas esialgse kontseptsiooni põgusa pildi järgi, mis tal Eestis veedetud paari päeva jooksul tekkis. Nii pidi näituse pealkirjaks saama „Postsotsialistlik seisund”. Projektiga mõnevõrra hiljem liitunud Kathrin Meyeril „oli aga probleeme seoses postsotsialistliku seisundi  ja väljarände aspektiga, mis veel XX sajandi lõpul oli vettpidav teema: „Lääne kunstnike puhul näis mõte vaadelda „postsotsialistlikku seisukorda” üsna võõras, mul oli raskusi nende kahe konteksti ühildamisega /…/ Minu arusaama järgi on festivali üks eesmärke viia kokku kunstnikud Eestist ja väljastpoolt, et luua dialoogi võimaldav olukord” („Keeldumiste” kataloog lk 4) Kuraatorite seisukohad ühinevad näituse antiutopistlikes eesmärkides:  „Ükski projektis osalevatest teostest ei unista utoopilisest kontseptsioonist. Meid huvitab igapäevasus, väike žest, üksikisiku võimalused tegutsemiseks. Utoopia puudutab ühiskonda või maailmavaadet tervikuna” („Keeldumiste” kataloog lk 5). Isegi kui möönda, et kuraatorite valitud töödes puudub otsene utoopiataotlus, ei saa nõustuda selle puudumise põhjusega. Žesti väiksusel ei ole mingit pistmist utoopiast hoidumisega, utoopia sõnastamisest keeldumine  on valik – olgu teadlik või mitte. 

Tartust ära   

Keeldumise ja lahkumise masohhistlik iha on küll väga suure potentsiaaliga, kuid utoopia puudumisel on ka väga ohtlik külg, kuivõrd eituse „võimalusteküllus” on pöördvõrdelises suhtes sellega, mida eitatakse. Viimast illustreerib  väga efektselt festivali teine satelliit, „Kuku nunnu” produktsioonistipendiumi laureaat, Anna Hintsi, Eva Labotkini, Marja-Liisa Platsi ja Toomas Thetloffi projekt „Tartust ära” Y-galeriis.   

Näitus kubiseb võrdlemisi lihtsatest, aga mõjusatest lahkumisega seotud sümbolitest.  Galerii ukse ees on bussipeatus „Ära”, sees ekraan, kus busside väljumisajad (2011), fooniks kõlamas „Sammud ja uksepauk” (2011). Galerii sügavuses muutub mäng natuke mitmekesisemaks, aga ka ahistavamaks, avades nõnda tasahaaval näituse sõnumit. Saali seintele märgitud „Silmapiir” (2011), kinni naelutatud uks ja kiik keset saali. Või suurepärane video „Ära” (2011), kus Anna Hints Tartu linna betoonist piiritähise juurest meeleheitlikult põgeneda  üritab, aga nagu nähtamatu magnetiga selle külge aheldatud on. Osavalt on ära kasutatud galerii asukoht keldris. Miniatuurne „Trepp” (2011) ja „Kikivarvul inimesed” (2011) ning lae all paiknevad, möödujate jalgadele avaneva vaatega aknad, kus paistavad kõik need edasi-tagasi liikuvad inimesed („I wish I was like them” / „Soovin, et oleksin nende moodi”, 2011). Kuid vaataja on kinni keldris, kus lisaks kõigele muule teeb olukorra pinevaks pidev  kellatiksumine („46 päeva tiksumist”, 2011), meenutades, et aeg jookseb eest ära, just nagu inimesed akende taga. Ainult vaataja on kinni keldris. Ja Tartus.       

Installatsiooni sisuline ja ka emotsionaalne kliimaks on „Järjekordne teos”, millel on otsesed  paralleelid Kafka kohtukantseleide kõiksust hõlmava risoomse struktuuriga. Järjekorranumbri alusel on küll võimalik siseneda pääsu tõotavast uksest, ent kuivõrd puudub siht, puudub ka pääsetee. Lahkumisideele lisaks soovitatakse näitusel mõelda põhjustele, miks lahkuda soovitakse. Ukse taha jäetuse karm reaalsus kaotab igasuguse äraminekut tavaliselt saatva poeetilise võlu. Pärast viibimist veidi kõhedas ruumis vaid iseenda ja suure küsimusega  on väga vabastav jälle turvalisse Tartusse tagasi tulla.       

Ei ole oluline, kas me peame näituse tuumaks inimese võimetust lahkuda, või Tartu enda piiratust linnana, sest kuni puudub positiivne alternatiiv, ei ole oluline, mida eitatakse.         

Utoopiast düstoopiani       

„Keeldumised” Tartu Kunstimajas sama monoliitne ekspositsioon ei ole, seda lõhestavad kahe kuraatori ideed ja eelistused, autorite taust ning kooskõlastamata taotlused, nii et tinglik tervik või hoopis konflikt moodustub interpreteerivas vaatajas. Esimene teema, mille dominantsus seletab  ära ka asjaolu, miks näitus siiski otseselt poliitiline tundub ja utoopia järele küsima sunnib ning võrdlust „Tartust ära” näitusega suisa eeldab, on iha lahkuda. „Tartust ära” puhul on hoidutud utoopia sõnastamisest teadlikult ja käsitletud absurdset olukorda, kus eitatakse nii status quo’d kui utoopiat. „Keeldumiste” kuraatorid ei ole keeldumise positiivsest potentsiaalist rääkides küll päris eksiteel, ent vahest tuleks teha väike nominalistlik muudatus ja rääkida  keeldumise asemel loobumisest. Anti Saar on George Pereci Loomingu Raamatukogus ilmunud „Ruumiliikide” järelsõnas selle sõnastanud järgmiselt: „Süsteemi eitus süsteemi enese vahenditega aitab süsteemi üksnes kosutada. Hoopis tulemuslikum, võib arvata, on eitusest loobumine neutrumi kasuks: sõjakatest meeleavaldajatest sootuks keerulisem on kasule orienteeritud ühiskonnakorraldusel talitseda kedagi, kes seisukohtadest hoidub ning süsteemi  kaitsjate ja kaasajooksikute meelehärmiks tarbetu ja ükskõiksena ometi edasi elab, sigib ja levib.” (LR 2011, nr 11-12, lk 130). Kõige puhtamal kujul esindab sellist positsiooni Eva Labotkini „Magamajäämine Ikea voodis” (2011). „Tartust ära” kataloogis iseloomustab Anna Hints Labotkinit järgmiselt: „Eva igatsuseks on olla täiuslik läbipaistev geomeetriline kujund. Puhas igast viitest soole, rassile, vanusele, kodumaale, lapsepõlvele. See on eskapism,  kus on kadunud nii „Tartu” kui ka „ära””. Ning neidsamu seisukohti esindab Labotkin ka „Keeldumiste” näitusel.   

Laura Tootsi „Ümberpöörd” (2011) küsib ühes ekstartlastega, kuhu siis ikkagi ja milleks? Lennuki turbiinid koguvad hoogu, tühjad  pagasilindid tiirlevad, tühi lennuk jääb õhku tõusmata, sest keegi ei taha lahkuda. Kõik on keeldunud minemast? Vindi keerab lahkumise teemale peale kaasaegse kunsti klassikasse kuuluv Tehching Hsieh’ „Aastane performance” (1982), millest saab osa vaid näituse kataloogi vahendusel. Hsieh veetis aasta hulgusena New Yorgi tänavatel, keeldudes sisenemast katusega ruumidesse. Tema olukorra aga teeb eripäraseks  asjaolu, et ta oli selleks ajaks juba seitse aastat illegaalse immigrandina Ameerika Ühendriikides elanud. Ta oli lahkunud kodust, põgenenud kõigi unistuste maale. Aga mis edasi? Nagu juba ülal argumenteeritud, eeldab keeldumise akt seda, millest keelduda. Põgeneda saab vaid korra ja vaid kodust. Edasi on põgenemise latentse võimalustekülluse alalhoidmine võimalik vaid igavese põgenemise olukorra kestva alalhoidmisega. Hsieh emigreerus piltlikult öeldes  emigratsioonist.     

  Andreas Bunte „Jäägu ring lõhkumata“ (2005) ei paku Meyeri sõnul vaatajaile teesi ega kokkuvõtet, vaid „avab ruumi, kus mõelda mineviku ja oleviku konstrueerimise üle ning arutada üksikisiku katset, soovi ja võimalust mõjutada ajaloo kulgu” („Keeldumised”, lk 21). Niisiis võiks öelda, et Bunte tegeleb utoopia kui hüpoteesiga, selle rõhutatult ruumilise iseloomuga  keskkonna konstrueerimise võimalikkusega. Töö idealistlikud inspireerijad Henry David Thoreau, Frank Lloyd Wright ja Unabomber viitavad utoopia romantilisele palgele. Flo Kasearu „Estonian Dream” („Eesti unistus”, 2011), vahendab meile Texasesse suurde majja ja rikka mehe juurde – ehk Ameerika unelmasse – emigreerunud Eesti tüdruku kummastavaid YouTube’i edastusi otse paradiisiaiast. Video toimib reaalse näitena, mis  ootab ees oma unistusse lahkujat, hävitades sellega igasuguse utopistliku romantika. Selgub, et maailma kurjuse eest isoleeritud paradiis, kus isegi kass ja koer omavahel ei tülitse, ei ole kodu. Eesti ratturite röövimine Liibanonis kujuneb Texase tüdrukule isiklikuks traumaks ja kukekommist saab omamoodi keelatud vili. Punkti paneb utoopia-diskursusele Olivia Plenderi illustreeritud audioraamat „Kas unenäod on hallutsinatsioonid une ajal või on  hallutsinatsioonid unenäod ärkveloleku ajal?” (2011). See on prohvetliku ennustusraamatu retoorika absurdi väänav jutustus, mille foonil omandab Libia Castro ja ja Olafur Ólafssoni loosung „Ärge uskuge tõde” (2004–2011) – banner Kunstimaja fassaadil, plakatid kaasavõtmiseks galeriis ja videoaktsiooni esmaesitlusest Rotterdamis 2004. aastal – paradoksi kaudu paranoiat külvava tähenduse. Kes on see, kes esitab üleskutse? Mis aluselt ta seda teeb? Mille  poolest on üleskutse esitaja nihilism parem? Võimu kuritarvitamise paranoiast räägib ka Peter Wächtleri „Restoran Inglite Tiivad. Jätkusuutlikkus” (2009), mille peategelaseks üks Saksamaa roheliste partei asutajaliikmeid. Käivitatud meeleheite ja kahtluste jada loogilise lahendusena tundub Jos de Gruyteri ja Harald Thysi video „Bransti muda” (2008), mis näitab gruppi keldrisse ja enesesse sulgunud apaatseid tegelasi. Nagu kirjutab Gregor Taul:  „Keeldumine pole tegelaste jaoks mõeldav valik, kuna nad on sattunud ruumi, kus nad ei saa isegi oma kohalolust aru” („Keeldumised”, lk 32).       

Argised žestid         

Aga komplektis on ka mõned tööd, mis kuraatorite sõnastatud igapäevase-žesti-kontseptsiooniga  otseselt haakuvad. Esmalt Martijn in’t Veld, kelle objektid on nii banaalsed, et tunduvad isegi näituse kontekstis olmelised. Kuid pisutki keskenduvale vaatajale paljastuvad väikesed nihestused. Näiteks „Kunstniku võtmed” (2011) kujutab enesest lihtsalt kimpu võtmeid, ent tegemist on toorikutega, hambutute võtmetega.     

Külastaja võimega luua seoseid mängib ka Rubèn Grilo installatsioon „Pealkirjata [Oodates pealkirja. Eesti ajakirjad]” (2011), mis koosneb Eestis välja antud – peamiselt eestikeelsetest – ajakirjadest, mille üks lehekülg 
on esitatud paigutatuna klaasi alla. Ajakirjad ja lehekülg on juhuslik. Mis sellest valikust aga järeldub, kuna tähenduslik potentsiaal on sellel kooslusel paratamatult olemas, jääb vaataja otsustada. Griloga ruumilises mõttes paralleelselt, kuid sisulises risti vastupidise tugeva autoripositsiooniga töötab Bernd Krauß, kes juba üle kümne aasta on koostanud isiklikust ja efemeersest ajakirjanduslikust materjalist personaalset uudiskülge „Der Riecher”.  Ekspositsiooni kaks ainsat esteeti on Alon Levini teosega „Prospects of Validation VIII ” („Kinnitamise kava VIII ”, 2011) ja Barthol Lo Mejori tööga „Hallid toonid” (2011), mis lähtuvad küll justkui võimustruktuuridest, transponeerivad need aga abstraktseteks visuaalseks mänguks, mille käigus struktuuri algne tähendus moondub sellisel määral, et see ei ole enam taastatav. Nii näivad just need tööd kõige lähemal kuraatorite viidatud püüdele  mitte käituda vastu, vaid leida täiesti uus, kolmas tee.