Kunst(iturg) valitseb?

Korraldajad on kannustatud pragmaatilisest huvist, kuid nii palju ja head Lääne-Euroopa vana maalikunsti näeb Tallinnas üle aastate esimest korda.

GRETA KOPPEL

Näitus „Kunst valitseb“ Tallinna raekojas kuni 5. X. Näituse on koostanud Kunstberatung Zürich AG tütarettevõte Eestis Art-Life Projekt, kujundaja Julien Boaretto (Pariis).

Lucas Cranach vanem (Kronach 1472-Weimar 1553).  Bacchuse müsteeriumid.  Iga teos näitusel on varustatud lakoonilise etiketiga, mis mainib oletatava autori nime koos eluaastatega ning teose pealkirja. Loobutud on teoste dateerimisest, paigutamisest kunstniku loomingu teljele või teose algupära täpsemast määratlemisest.

Lucas Cranach vanem (Kronach 1472-Weimar 1553).  Bacchuse müsteeriumid. Iga teos näitusel on varustatud lakoonilise etiketiga, mis mainib oletatava autori nime koos eluaastatega ning teose pealkirja. Loobutud on teoste dateerimisest, paigutamisest kunstniku loomingu teljele või teose algupära täpsemast määratlemisest.

Pressifoto

Tallinna raekoja näitus toob publikuni üle kaheksakümne Euroopa vanade meistrite šedöövri (valdavalt maalid, mõned gravüürid ning üks hiliskeskaegne puuskulptuur). Teoste iseloomustuse kõrval pööran tähelepanu ka avalikkusele vahendatud loosungitele ja püüan ära arvata näituse korraldamise tagamaid ja eesmärke ehk siis sõnumit.

Rahvusvaheline kunsti suursündmus? Uudis näitusest jõudis avalikkuse ette juba 2014. aasta detsembrikuus. Tallinna raekoja pressiteates lubati muu hulgas esmakordselt Eestisse tuua XV sajandi lõpul ja XVI sajandi I veerandil tegutsenud siit pärit rahvusvaheliselt tuntud meistri Michel Sittow’ maal. Kõnealuse maali puhul ei olnud siiski tegemist Euroopa õukondades töötanud kuulsa portretisti enda maalitud teosega, vaid hilisema (muudetud) kordusega praegu Washingtoni Rahvusgaleriile kuuluva Calatrava ordu rüütli portreest (kunstiajaloos on tuntud kui don Diego de Guevara portree, valminud u 1517. aastal). Ilmselt pakkus Šveitsis resideeriv kunstikaupmees just seda maali viie aasta eest Kadrioru kunstimuuseumi toonasele direktorile muuseumile ostmiseks. Pärast raekojale edastatud teavet maali sissekande kohta Sotheby’si oksjoni kataloogis (London, 6. XII 2012) uudist „Sittow’ koju toomise kohta“ näituse pressiteadetes enam ei leia. Väljapaneku tutvustustes raekoja ja ka näituse enda veebilehel (artrules.ee), linnaruumi näitusereklaamil ning siin-seal ajakirjanduses ilmunud uudisnuppudes lubatakse Peter Paul Rubensi, Albrecht Düreri, Jan ja Pieter Bruegheli, David Teniersi, Lucas Cranachi jt kuulsate meistrite originaalloomingut, Rubensi ja Düreri puhul lausa nende parimaid töid (Pealinn, 1. VI, Postimehe Kultuurilisa, 4. V 2015).

Näituse eelavamise üritusel (3. VI), kuhu kutsutud publiku seas võis näha arvukalt kultuurivaldkonna autoriteetseid esindajaid – ajaloolasi, kunstiteadlasi, muinsuskaitse- ja kultuuriväärtuste valdkonna spetsialiste, muuseumide juhte ja eksperte –, rõhutati kunsti võimu võtmist raekojas, raekoja (ajutist) muutumist muuseumiks. Tallinna aselinnapea kõrvutas näituse väljapanekut võrdväärsena maailmakuulsate muuseumide nagu Louvre (Pariis) ja Prado (Madrid) ekspositsioonidega. Näituse vahendaja, Hausi galerii juht Piia Ausman tõi välja ka toonase kristliku moraali õpetust edastava kunsti väärtuslikkuse tänapäeva ebastabiilses ühiskonnas ja rõhutas ilu olulisust. Eksponaatide päritolu kohta avaldati vaid, et teosed on erakollektsioonidest üle maailma, näituse organiseerimise taga seisab väliskapitalil põhinev Tallinna ettevõte Art-Life Projekt ning teoste sellises koosluses siiatoomist on organiseerinud Adriaen Melnikov. Eraldi sõna sai näitusega kaasneva kataloogi tekstide autor, Haagi Hollandi Kunstiajaloo Arhiivi (RKD) kuraator Fred G. Meijer, keda tutvustati kui rahvusvaheliselt tunnustatud kunstieksperti. Suurepärase trükikvaliteediga kõvakaanelise kataloogi, vastavalt siis kas eesti- või ingliskeelsena, said endaga kaasa kõik avamisel osalenud. Raamatu tagumisel leheküljel leiab muljetavaldava toetajate reastuse, siinsete ja välismaiste (kunsti)äriettevõtete kõrval on logoga esindatud ka Tallinna linn ja raekoda. Pärast pidulikku muusikalist etteastet süttisid ekspositsioonituled ja näitus oli vaatajatele avatud.

Mida siis näitusel on vaadata? Pressiteadetes väljahüütud kõlavad nimed on näitusel tõesti kõik esindatud, olgugi et enamikul juhtudel tuleb kunstnike nimede järele lisada (ja etikettidel on seda ka korrektselt tehtud) täpsustavalt II (Pieter Breughel II, Jan Brueghel II) või III (David Teniers III). Originaalloomingu asemel näeme neil juhtudel kunstnike koopiaid oma tuntud (tuntumate) isade töödest. Jan Brueghel II „Noa laeva saatmine“ on detailne kordus Jan Brueghel I kompositsioonist, mida ka Brueghel vanem ise korduvalt väiksemate muudatustega on maalinud. Neist tuntuim ja näitusel eksponeeritud variandiga kõige sarnasem maal asub J. P. Getty muuseumis Los Angeleses. Pieter Breughel II on esindatud näitusel kahe tööga: detailse koopiaga oma kuulsa isa Pieter Bruegel vanema maalist „Talvemaastik linnupüünisega“ (1565), mida eksponeeritakse Brüsselis Kuninglikus Kaunite Kunstide Muuseumis ning maaliga „Kümnise maksmine“, mille algupära omistatakse samuti kuulsale Talupoja-Bruegelile, kuid mis on säilinud vaid Pieter Breughel II ateljeest kümnete korduste kujul.

Breughel II juhtis Antwerpenis suurt ja väga produktiivset maaliateljeed, sealse maalitoodangu moodustasidki valdavalt Pieter Bruegel I tööde detailsed koopiad ning variatsioonid samadel teemadel. Need olid isa töödega võrreldes soodsama hinnaga, kuid Antwerpeni kunstiturul siiski väga nõutud kaup. Osa selle ateljee produktsioonist on signeeritud Breugheli enda nimega (näitusel on selliseks „Küla­advokaat“), kuid valdav enamik nendest töödest on anonüümne ateljeeproduktsioon. XV–XVII kunstis, mida näitusel näeb, on mõiste „originaallooming“ kasutamine anakronism, sest sel ajal väärtustati kunstis ennekõike järjepidevust, eeskujude leidlikku jäljendamist. Madalmaade kunsti hinnati üle Euroopa eelkõige selle kõrge tehnilise kvaliteedi tõttu. Selleaegsele kunstiostjale tähistasid II, III, mida praegune turundustöö maha salgab, usaldusväärsust: see osutas ametioskuste pikkadele traditsioonidele.

Suurnimedega sildid ja oivalised maalid. Näitusetutvustuses rõhutatud kõige kuulsamad nimed – flaami kunsti heeros, maalikunstnikuna kunstiajaloo üks hinnatuim meister Pieter Paul Rubens (1577–1640) ning saksa renessansikunsti geenius Albrecht Dürer (1471–1528), on vastupidiselt reklaamivatele lausetele esindatud näitusel tagasihoidlikumal kujul. Avasaalis näeb Rubensi ateljees valminud visandlikku maali Parise kohtumõistmise looga ning portreede ekspositsioonis naise portreed, mille puhul on etiketi ja kataloogi andmete järgi tegemist Rubensi noorpõlvetööga aastatest 1600–1602. Düreri kunstist on väljas mõned lehed graafikat, neist kuulsaim, kolmesesse nn meistri­gravüüride komplekti kuuluv „Rüütel, surm ja kurat“ (1513) paistab silma ka kui hea kvaliteediga tõmmis (trükitud ilmselt Düreri eluajal). Kuid pöördudes tagasi nüüd nn Rubensi „Naise portree“ juurde, mis kujutab väidetavalt Marie de Medicit, tuleb tunnistada, et maal ühes ulja atributsiooniga on üks selle näituse kurioosumeid. Koredale lõuendile lamedalt maalitud portree, õlise efektiga modelleeritud nägu ei küüni kuidagi Rubensi tasemeni ega haaku ka tema päris algusaastate maalimislaadiga. Atributsioon tugineb väidetele, et tegemist on kunstniku Itaalia perioodi tööga (1600–1608 töötas Mantova õukonnas kunstnikuna), portreesid on Rubensilt sellest perioodist teada väga vähe ja et kunstniku stiil tegi sealtpeale läbi kiire arengu. Kõik need väited peavad paika, nagu ka see, et kunstnikule oli eeskujuks samal ajal Mantova õukonnas töötanud Frans Pourbus II. Tema portreede stiiliga haakub ka vaadeldav Rubensi „Naise portree“. Ometi kui võrrelda maali mõne teise Rubensi varase portreega, nt „Noore õpetlase portreega“ (1597) Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis või Washingtoni Rahvuslikule Kunstigaleriile kuuluva markiisitar Brigida Spinola Doria portreega (1606), mida eksponeeriti hiljuti Londonis Kuninglikus Kunstiakadeemias näitusel „Rubens ja tema pärand“ („Rubens and His Legacy“), torkab silma atributsiooni bravuurikas julgus, isegi kui eeldada, et pilt jäi lõpetamata või portree vastsest Prantsusmaa kuningannast lihtsalt ebaõnnestus. Sellist spekuleerivat atributsiooni, mis toetub oletustele ja kasutab ära ajaloolünki, on piisava võrdlusmaterjali puudumise tõttu võimatu 100% kindlusega ümber lükata. Ehk ainult materjaliuuringute abil, mis võiksid paljastada, et maali juures kasutatud materjalid on hoopis hilisemat päritolu.

Meie kahtlused atributsiooni paikapidavuse suhtes peaks hajutama rahvusvaheliselt hinnatud kunstieksperdina tutvustatud autoriteet, kes on kataloogi sissekannete autorina andnud justkui tõsiseltvõetavuse garantii kõikidele näitusel eksponeeritud teostele. Fred Meijer on vaieldamatult hinnatud kunstiekspert, aga tema pädevusvaldkond on XVII sajandi Hollandi žanri- ja natüürmordimaalid. Flaami kunst on Hollandi Kunstiajalooarhiivis küll mingil määral esindatud, kuid selle kompetentsikeskus on Rubenianum ja Kuninglik Kunstimuuseum Antwerpenis.

Kunstiliselt kõige tugevama osa moodustavadki Madalmaade külluslikud natüürmordid, igaüks neist on selle žanri meisterlik taies ning annab ilmekalt edasi neid omadusi, mida natüürmordikunsti puhul enim hinnati: illusionismiefekt, erinevate materjalide maalimise oskus, entsüklopeedilisi teadmiste ning nendele, kes kontekstiga kursis, ka piltidesse peidetud mitmetähenduslike sõnumite leidlik esitamine. Osias van Beerti, Clara Peetersi, Jacob van Hulsdoncki, Jan Brueghel vanema natüürmordid on minevikuaarded, mida eksponeerivad uhkusega ka maailma vägevaimate muuseumide vana kunsti ekspositsioonid. Kahjuks oli kiidetud näituse valgustus vähemalt minu näitusekülastuse hetkel nendes saalides nii üle keeratud, et maalid mõjusid pigem tagantvalgustatud dekoratiivsete postritena. Selline valgustus võimaldas küll tihedalt maale täis väikeses saalis märgata iga tööd eraldi ning jälgida teraselt väiksematki pildidetaili, kuid muutis võimatuks nautida teoste maalitehnilist külge.

Liiga ilusad pildid? Efektselt valgustatud ekspositsiooni keskel, kus iga maal säras pärlina, leidsin end mõttelt, et millisena võiksid need maalid paista UV-valguses, mis reedab maali päris seisundi. Kui palju on säilinud originaalmaali ja kui palju on restauraatori poolt tagasi maalitud kohti? Näituse videoklipis tutvustatakse projektiga seotud restauraatorit Filippo Francot, jällegi kui rahvusvaheliselt hinnatud eksperti, kes on väidetavalt restaureerinud töid ka Louvre’i muuseumile. Ingliskeelne Google’i otsing andis tuntud restauraatori vasteks vaid „Kunst valitseb“ näituseprojektiga seotud lehed ning ühe Dorotheumi kunstioksjoni kataloogi sissekande (21. X 2014), kus Filippo Franco on mainitud ühe maali kunagise omanikuna. Nii võib oletada, et tegemist on kunstikaupmees-restauraatoriga ja et restauraatori teened Louvre’i muuseumiga on seotud samuti kunstituru kaudu. Oskusliku režiiga videolõigus näeme restauraatorit valmistamas värve ajalooliselt autentsel viisil, kasutades ühtlasi samu pigmente, mis olid kasutusel restaureeritava maali valmimisajal. Sel viisil valmistatud õlivärvidega asub restauraator maali „parandama“, s.t mittesäilinud osi uuesti maalima. Sellist konserveerimismeetodit tuntakse esteetilise konserveerimisena, mis on laialdasemalt kasutusel just kunstioksjonitele minevate tööde puhul. Sellise lähenemise eesmärk on ennistada teose esteetiline terviklikkus, anda maalile võimalikult värske väljanägemine, nagu see valmides ilmselt välja nägi. Maali värvide kirka efekti saavutamiseks õhendatakse seejuures ka laseerivaid lakikihte, mis sageli tähendab ka originaallakikihti sekkumist. Esteetilise restaureerimise suurimaks puuduseks on selle tagasipööramatus: sama meediumiga (nt õlimaal) teostatud parandusi on hiljem väga raske eemaldada. Sellisele restaureerimisele vastandub arheoloogiline konserveerimine, mille juures on väärtustatud teos ühes kogu tema ajalooga (sh nt võimalikud hilisemad ülemaalingud, varingud). Kunstimuuseumides püütakse enamasti leida tasakaalustatud lahendus nende kahe äärmuse vahel nii, et oleks säilitatud maali ajalugu, aga tagatud ka teose terviklikkuse ilme, sealjuures lähtutakse printsiibist, et lisatud täiendused oleksid eristatavad originaalist ja vajaduse korral hõlpsasti eemaldatavad.

Kunstituru kaup? Ja siit jõuan selle näituse põhiprobleemini – ajaloo puudumine. See torkab silma nii teoste konserveerimise kui ka teoste päritolu info puudumisena. Iga teos näitusel on varustatud lakoonilise etiketiga, mis mainib oletatava autori nime koos eluaastatega ning teose pealkirja. Loobutud on teoste dateerimisest, paigutamisest kunstniku loomingu teljele või teose algupära täpsemast määratlemisest (kui teos on valminud kellegi teise autori eeskuju järgi). Sellest veelgi olulisem on tööde päritolu puudutava info puudumine. Hästi dokumenteeritud provinents on kunstiteose usaldusväärsuse väga oluline osa. Infot tööde päritolu kohta ei leia ka kataloogis ega veebilehel, kus kataloogi sissejuhatuse järgi vastav info leiduma peaks. Internetiotsing annab enamiku tööde tulemuseks seotuse kunstioksjonitega. Näituse teoste puhul on tegemist kunstituru aktiivsete osalejatega, eraomanikele kuuluvate kunstiteostega. Termini „erakollektsioon“ kasutamine selliste teoste kuuluvuse tähistamiseks on antud juhul veidi eksitav. Kollektsiooni all mõistetakse enamasti teadliku kogumistöö tulemusel loodud objektide kooslust, mis kannab koguja tarvis oma lugu ning kus üksik teos on osa tervikust ning väärtuslik ennekõike tähendusena kollektsiooni kontekstis (koguja tarvis). See tähendus kaob, kui teos kollektsioonist eraldatakse. Rahalise kapitali kasvatamine on harva kollektsionääri motivatsioon. Siin eksponeeritud töödega on seotud oksjonimajad üle maailma, nt mainekad Sotheby’si ja Christie filiaalid Londonis, New Yorgis, Amsterdamis, Kölnis jm. Mitmed neist, sealhulgas ka nn Rubensi „Naise portree“, osalesid ka 2015. aasta TEFAFi kunstimessil Maastrichtis. Osa tööde kohta leiab oksjonikataloogides põhjalikumaid sissekandeid ning nende hinnad on ka enamasti kõrgemad, kuid on ka neid, mille kohta on info puudulik. Ühe põnevama provinentsiga tööks on anonüümse, nn Ümarpõsksete Madonnade meistri triptühhon XVI sajandi I veerandist, mis kuulus varem Metropolitani Kunstimuuseumile New Yorgis, kuid mille muuseum on seoses Ameerikas kehtiva ja palju vastuolu tekitanud seadusega, mis lubab muuseumi kuratooriumi otsusel müüa kogu parema komplekteerimise nimel ära neid teoseid, mida vähemoluliseks peetakse, oksjonil maha müünud.

Näituse eesmärk? Et näituse lugu on ümbritsetud salapäraga ja avalikkusele on antud väga vähe selgitavat infot selle kohta, mis näitusega on tegu, on arusaadav, et tekib soov püüda tabada selgemini selle näituse tagamaid ning eesmärke.

Heites kõrvale linnalegendid vanalinna plaanitavast Art Hotelist, kus on võimalik kalli raha eest ööbida numbritoas, mille seinu ehivad vanameistrite originaaltööd, või restoranist, kus vana kunst on osa toiduelamust soodustavast atmosfäärist, tundub vägagi tõenäoline, et laenajate poolt on selle näituse eesmärk kasvatada teoste (näituse)ajalugu ning lisada neile usaldusväärtust projektiga angažeeritud autoriteetide kaudu. Nendeks autoriteetideks on institutsiooni tasemel Tallinna Raekoda ning selle üleselt omakorda Tallinna linn ning üksikisiku tasandil projekti värvatud eksperdid või miks mitte akadeemikud, ajaloolased – kultuurieliit, kes oma kohalviibimisega näituse avamisest sündmuse erakordsust tunnistas. Korraldajate huvi näituse toimumise vastu tundub olevat pigem kannustatud pragmaatilisest huvist suurendada tööde turuväärtust ning tekitada usaldusväärsust ka kahtlastele teostele, mis alles ootavad oma esimest osalemist oksjonil, kui kannustatud filantroopiast või valgustuslikust harimise soovist.

Näituse ainus konteksti loov seinatekst on lühike avatekst Platoni tsitaadiga ilu teemal, mis ülistab ilu rolli maailma paremaks muutmisel. Kahtlen, kas ilu mõiste on näitusepublikule nii üheselt defineeritav, et see annab võtme näituse mõistmiseks. Igatahes on näitus väärt külastamist. On tõsi, et nii suurt hulka ja mitmekesist valikut heatasemelist Lääne-Euroopa vanameistrite maalikunstist eksponeeritakse Tallinnas üle aastakümnete esimest korda. Erinevalt muuseumist, kus vanu maale katavad välismõjude kaitseks muuseumiklaasid ja töid tuleb vaadata turvaelementide häälestusele vastavalt ohutust kaugusest, saab siin töid lähedalt vaadata. Ja vaadata on väga palju. Isegi teadmata teoste algseid tähendusi, pakuvad eksponaadid igaühele midagi.

Moraal. Tarkusetera, mille ise näituselt kaasa võtsin ning mille peale võiksime mõelda kõik meie, kes tegeleme kultuuri säilitamise ja tutvustamisega, on vastutus. Suurema hulga publiku ligipüüdmiseks on kerge langeda eeldatavasti hästi töötavate müüginippide lõksu, lubades loodetava populaarsuse nimel midagi – näiteks „näitame teile Rubensi ja Düreri parimaid töid“–, millel puudub seos tegeliku sisuga. On oht, et publik pettub, sest sellise reklaami järgi otsitaksegi neid väärtusi ega märgata seda muud, mille juurde sooviti publikut meelitada. Kriitilisem publik pettub sel juhul näituses (näituse korraldajas), kuid on ka neid, kes usaldavad autoriteeti. 2010. aasta veebruaris võttis Kadrioru kunstimuuseum nädalaks ajaks näidata väidetavat Leonardo da Vinci autoportreed, mis oli siis hiljuti välja ilmunud ühes erakogus Luccas (Itaalias) ja mille atributsiooni autentsust püüti parasjagu verifitseerida. Oma sõnavõttudes näituse kohta jäi muuseum küll delikaatselt neutraalsele positsioonile, võtmata seisukohta omanike arvamuse osas töö ehtsuse kohta, kuid autoriteedigarantii tähistajana osales muuseum selles siiski. Mäletan näituselt tulnud pisarateni kurvastavat vanemat daami, kelle meelehärmi põhjuseks ei olnud mitte pärast pikka järjekorda nähtud vilets liba-Leonardo, vaid kes oli pettunud, et Leonardo ei olnudki nii hea kunstnik, nagu ta oli arvanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar