Kunstiajakiri – kuraatoriprojekt või laiapõhjaline väljaanne?

Reet Varblane

Vestlusringis osalevad Eero Epner, Andres Kurg, Tiit Lepp, Harry Liivrand,  Andreas Trossek ja Reet Varblane.      Milline võiks olla kaasaegne ideaalne ajakiri? Andres Kurg: Olulisem kui see, milline peaks ideaalne kunstiajakiri olema, on küsimus, kellele see ajakiri on mõeldud. Ideaalset lugejat, nagu seda võis ette kujutada näiteks 1970ndate almanahhi Kunst puhul, enam ei ole. Siis oli tegemist teatud mõttes hermeetilise olukorraga,  mida iseloomustasid üldkehtivad väärtused ja kunsti hindamise viisid, mida vahendasid kunstist kirjutajad. Vahepeal on kunst ja kunstist kirjutamise viis muutunud ning lugejail on palju suurem valikuvõimalus, millele oma aega kulutada. Siit edasi kerkib küsimus, kas ajakiri konkureerib turul populaarsete kirevakaaneliste elustiili-, kodukujundus- jms väljaannetega või on tegu teatud mõttes nišiajakirjaga. Esimesel juhul peaks ajakiri nii oma kujunduselt  kui sisult mängima kaasa sama mängu, mida teised sellised ajakirjad, teisel juhul on võimalus sisu ja väljanägemine hoida teistsugusena.

Harry Liivrand: Niši kohta tahtsin lisada, et almanahhi Kunst tiraaž oli omal ajal umbes tuhat ja ka praeguse KUNST .EE oma on umbkaudu sama palju. On tähelepanuväärne, et 50 aastaga pole selles osas muutusi toimunud, kuigi huvi kunsti vastu on langenud.

Andreas Trossek: Kui iga kunstiajakiri on  marginaalne nišiajakiri, eks siis on ka selle n-ö ideaallugeja spetsiifiliste huvidega. Tänapäevane ideaallugeja võikski olla mõne kitsama huvifookusega inimene, kes ei kapseldu ainult oma valdkonda, vaid suudab ja julgeb selle kõrval huvituda ka muust kunstis toimuvast.

Eero Epner: Kunstiajakirju saabki olla (ja peabki olema) mitmeid. 1970ndatel ja 80ndatel ei piirdunud kunstihuvi vaid kunstnike liidu liikmetega, see huvi iseloomustas paljusid  intelligentseid inimesi. Praegu ei saa küll öelda, et üks intelligentne inimene tunneks huvi praeguse eesti kunsti vastu. Meil on puudus sellisest ajakirjatüübist, nagu oli seda tollane Kunst ja Kodu, kus kõneldi kunstist üldarusaadavalt, mis tõi juurde laiema publiku.

A. T.: Kommunikatsioonivahendite paljusus ja infotehnoloogiline hüpe on loonud olukorra, et praeguses n-ö postmodernismijärgses maailmas on igasugune teave tuhat korda kättesaadavam  kui 1970ndatel või 80ndatel. Omaaegsete ja praeguste ajakirjade toimimisfoon ei ole võrreldav. Võiks isegi öelda, et kunstiajakirjanduse marginaalsus ajakirjandusmaastikul on paratamatu: võime vaielda viisi üle, kuidas seda üldtendentsi suunata – kas marginaliseerumist ise suurendada või vähendada –, kuid seda muuta ei saa.

Tiit Lepp: Ideaalset ajakirja ei saa nagunii teha. Kui läheneda praktiliselt, siis tõenäoliselt  on võimalik teha üks number n-ö ideaalset väljaannet, aga see on ka kõik. Järge sellele numbrile ei tule.

H. L.: Kunstiajakiri on minu jaoks vähemalt kuus korda aastas ilmuv väljaanne, mis suudab kajastada nii toimuvaid sündmusi, ei jää sabas sörkima, kui ka käsitleda teoreetilisi küsimusi, püstitada laiemaid visuaalset kultuuri puudutavaid ühiskondlikke küsimusi. Kui ajakiri ilmub kaks korda aastas, siis on see siiski almanahh. 

Kadestusväärne on meie muusikute lobitöö: väike muusikute ring on suutnud panna käima iga kuu ilmuva ajakirja Muusika, kus jooksva ülevaate kõrval on rahvusvahelise muusikaelu ülevaated, pikad intervjuud, plaadiarvustused jne.

A.T.: Kujutaval kunstil ja muusikal on Eesti kultuuriruumis erinev maine: muusikal on oluline koht, see on lausa rahvusliku identiteedi üks väljendusi, kas või laulupidusid silmas  pidades. Kui mõelda näiteks rahvusringhäälingu peale, siis on seal terve kanal reserveeritud n-ö klassikalisele muusikale – Klassikaraadio. Kas suudaksime ette kujutada, et meil on terve telekanal, kus kõneldakse ainult kunstist ja kunstielust?

A. K.: Vähest aega ilmus kultuurivaldkondi ühendada püüdev väljaanne Muusa.

H. L.: Varem olid veel samalaadsed Favoriit ja Magneet. 

A. T.: Jah, magasini tüüpi väljaanded kõik.     

Tuleme ikka praegusse aega tagasi. Isegi  fantaseerides on raske ideaali välja tuua, nii palju on tegureid, mida tuleb silmas pidada. Kui mõelda nii väikese kultuuriruumi peale, nagu on seda Eesti, isegi siis, kui tõlkida kõik artiklid inglise keelde, et leida ka väljastpoolt lugejaid, siis mitut kunstiajakirja oleks vaja, et rahuldada kõiki huvigruppe?

A. K.: Ma ütleksin, et elame turumajanduses: seega määrab lugejate arv, kas ajakiri ilmub ja  kui kaua ilmub. Muusa oli ju selge näide: kui lugejaid enam ei olnud, tuli ajakiri sulgeda. Aga ka intellektuaalse turu mõttes ei saa ju lõputult teha žurnaali, mida ei loeta.

Kunstiajakirja uuesti ilmuma hakkamisel 2000. aastal polnud lugejaturuga küll midagi pistmist: ajakirjale saadi kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali toetus taha ning see hakkas taas ilmuma, sest kunstiajakirja oli vaja. Olen kindel, et muusikaajakirja  ilmumisel ei ole palju tegemist lugejate algatuse või nõudmisega.

A. T.: Pole kindel, et mõne turu-uuringute firma läbi viidud üleriigilise arvamusküsitluste tulemusena oleksime targemad, milliseid kunstiajakirju ikkagi Eesti vajab. Mis puutub n-ö kunstimaailmasisest kommunikatsiooni, siis iga toimetus suhtleb niikuinii oma lugejatega – kolleegide, kunstnike, kriitikutega. Mida väljaandest arvatakse, milline artikkel on hea,  milline ei kõlba kuhugi jne. See on küll kunstimaailmasisene tagasiside, aga kuna kunstiajakiri kõnetab nagunii n-ö statistilist vähemust, siis peaks see mudel piisavalt adekvaatne olema.

Kui on teada, mida (ideaal)lugeja ootab, kas ajakirja tegemises midagi muutub? Kelle jaoks seda ajakirja ikkagi tehakse? Kas näiteks vanema põlve keraamik (või ka maalikunstnik) on huvitatud pelgalt praeguse kunsti ja -maailma probleeme lahkavast,  kunstiteooriat vahendavast väljaandest? Väljaandest, kuhu ei mahu ei tema kunst ega ka mitte tema kunstihoiakud?

A. K.: Kas näiteks vanema põlve keraamik loeb n-ö laiapõhjalist KUNST .EE-d? Ma pole selles väga kindel. Cheese’i meediumipõhine variant tundub selles mõttes palju universaalsem, fotoajakirjana hõlmab see märksa laiemat valdkonda kui kujutav kunst. Selle lugejaskonna hulka kuuluvad nii professionaalsed kui amatöörfotograafid  ja minusugused, kes ostavad selle, kui leiavad sealt midagi huvitavat. Cheese’i lugejaskond ei kuulu ainult kunstimaailma.     

Samas jääb suur osa kunstist Cheese’ist  välja. Nii et fotoajakiri on laiem ja ka kitsam.

A. K.: Aeg-ajalt tekib peamiselt entusiasmil põhinevaid uusi väljaandeid, mis täidavad mingit nišši või üritavad kaardistada uut valdkonda: hea näide on rulameeste Sahtel, mis on minu arvates ka üks kõige parema kujundusega Eesti ajakirju; noorkirjanike Värske Rõhk on kaua vastu pidanud, maastikuarhitektid hakkasid välja andma ajakirja Õu. Oleks kentsakas, kui selliseid rohujuuretasandi algatusi püütaks  kuidagi reguleerida. A. T.: Infopaljususe ajastul ei tohigi olla liigset tsentraliseeritust, see viiks tagasi totalitaarse ühiskonna mõtlemisse. Eriti igal majanduslanguse ajal kerkivad küsimused, kuidas väljaandeid liita, kuidas mahtu kärpida? Kirjutava kriitiku seisukohast on hea, et saab otsustada, kas mingist nähtusest või näitusest kirjutada ajalehte, ajakirja või hoopis oma blogisse. Need on erinevad meediumid, mis eeldavad kohati  ka erinevat kirjutuslaadi. Valikuvõimalus on oluline.     

Kui mõelda eri sagedusega ilmuvate väljaannete, s.o päeva-, nädalalehtede, kuukirjade ja almanahhide peale, kuidas peaksid  saama olulised kunstisündmused kajastatud? Kas kõigis ühtemoodi – peaasi et saab kajastatud? On sellel tähtsust, kui pikalt või süvenenult kirjutatakse päeva- või nädalalehes või ajakirjas? Kas formaatidel on ka sisuline erinevus?

H. L.: Kui võtta mõni oluline kunstisündmus näiteks Tallinnas, siis päevalehe puhul on normaalne, et kui täna avatakse näitus, siis homme ilmub sellest lugu. See võib olla ka esmane  reaktsioon, mis omakorda võib tähendada, et pikaajalise projekti puhul ilmub samas lehe nädalalisas pikem ja põhjalikum arvustus või ülevaade. Nädalaleht on teine tasand: seal peaks olema rohkem aega süvenenuma artikli kirjutamiseks. Ajakiri eeldab veel põhjalikumat lähenemist.

A.T.: Kui niiviisi idealistlikult mõelda isegi kuus korda aastas ilmuva väljaande peale, siis ka see ei saa olla operatiivne. On näitusi, mis  kestavad keskmiselt kümme päeva kuni kaks nädalat, aga ka paaripäevaseid üritusi.

H. L.: Igal juhul on parem, kui selle kohta ilmub ka poolteist kuud hiljem arvustus, jääb jälg maha. Praegust majanduslikku olukorda silmas pidades on muuseuminäitused viidud märksa pikema aja peale: need on keskmiselt väljas mitu kuud. Isegi Kunstihoone näitused on poolteist kuud. See tähendab, et retseptsioon peaks jõudma väljaannetesse näituse  ajal.

A. T.: Kui küsida, millest peaks alustama eespool räägitud ideaallugejaga suhtlemist, siis on selge, et ikka rohujuuretasandil ehk päevalehtede kaudu. Kuid sellest ajast peale, kui olen näiteks ise Eesti peavoolumeediat aktiivselt jälginud, on siin toimunud küll üks täiesti ühesuunaline protsess: kultuurikriitika maht on järk-järgult ainult kokku tõmbunud. Kui selle jäämäe suudaks murda, siis saaks rääkida  ideaalist järgmiste tasandite juures.

E. E.: Näituseformaat kui selline on muutunud tähtsusetuks. Et ajakiri, mis ilmub vaid kaks korda aastas, avaldaks näituse arvustuse (ja sellel oleks sügavam mõte), siis tuleks see näitus panna laiemasse konteksti. Eesti ajakirjandusest on kadunud kunsti populariseerivad ja selgitavad artiklid. See pole ainult kunstiväljaannete asi, mäletan, et sellised artiklid ilmusid ka sellistes väljaannetes nagu Teater. Muusika.  Kino, Nõukogude Naine, Pioneer, Noorus, Maaleht.

A. K.: Ma ei saa aru, kust tuleb iseenesestmõistetav seos, et ajakiri peaks üldse kajastama näitusi või olema n-ö jooksva kunstielu põhine. Kui ajakiri ilmub kaks korda aastas, isegi kui ta ilmub neli korda aastas, siis ikkagi ei saa see konkureerida kiire infoga, mille saab kätte Internetist reaalajas kas blogides või võrguväljaannetes (siinkohal minu kiitus Maarin Ektermannile, kes käivitas Artishoki), ja sellel pole  ka mõtet. Kunstiajakiri peaks olema kuraatoriprojekt: subjektiivne, oma kindla valikuga, midagi, mis oma ilmumisega loob ise sündmuse, mitte ei kajasta teisi. Tempo esitab ajakirja sisule sootuks teistsugused nõudmised. Ajakirjal peab olema omaette väärtus, olgu siis piltide või tekstide näol.

E. E.: Kontseptuaalsed autoriväljaanded ongi ideaalajakirjad. Eestis valitsev demokraatlik õhkkond, mis tuleneb meie kunstimaailma  väiksusest, ongi paratamatult viinud ebamäärasuseni, nagu peaks kõike käsitlema – seda nagunii ei jõua. Toimetajad peaksid tegema jõulise valiku.

H. L.: Meil on paar huvitavat alternatiivse kunstiajakirja näidet lähiminevikust: Kursi koolkonna väljaanne ja Kaljo Põllu koolkonna ajakiri Ydi. Loomulikult on iga valik subjektiivne, kuid kui ajakiri on kuraatoriprojekt, kas siis peab riik selle kinni maksma või peaks sellist  väljaannet tegema erakapitali toetusel?

A. K.: Kultuurkapitali süsteem iseenesest võimaldab ju konkureerivate väljaannete toetamist. 

Kas ajakiri kui kuraatoriprojekt on ikka jätkusuutlik? 

A. T.: Kuraatoripõhiseid väljaandeid on alati väga tore lugeda. Näiteks August Künnapu koostatav Epifanio ajaleht, mida lugedes ma alati elavalt ette kujutan, kuidas August kõrval seisab ja seletab, miks üks või teine teema talle huvi pakkus. Mis aga puudutab ajakirjanduslike põhimõtete järgi tehtavat ajakirja, siis selle eesmärk on lühidalt öeldes tagada professionaalse kunsti professionaalne retseptsioon. Võib öelda, et see on tüütu ülesanne, aga see on iga avalik-õigusliku väljaande roll. 

H. L.: Täiesti õigus, kusjuures KUNST . EE-s on kuraatoriprojekti egotrip lisadena olemas.

E. E.: Eesti kunstimaailm ei peaks koormama kunstiajakirja (KUNST .EE-d) ootusega, et see peab kõigest kirjutama, toimetaja peaks ka sellise väljaande puhul tegema oma valiku.

A. K.: Eriti kui ajakiri ilmub vaid kaks korda aastas, siis mõjub kajastamisnõue hävitavalt. 

Estonian Arti puhul on selge, et see on suunatud eelkõige väljaspoole Eestit. Kui on vaja väliskolleegidele midagi meie kunsti kohta anda, siis tuleb Eesti Instituudist läbi astuda ja viimased numbrid kaasa noppida. 

E. E.: Eesti Instituut levitab Estonian Arti nii Eestis tegutsevate kunstiinstitutsioonide nagu Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse kui ka väljaspool Eestit tegutsevate kultuuriinstituutide kaudu. Estonian Art polegi kunagi keskendunud Eesti kunstielule, vaid on valitud probleemide ring, mida käsitletakse laiemalt. Ka kirjutajad peavad arvestama, et nad ei kirjuta mitte oma siseringile, vaid väljaspoole. Teemade valiku juures ei ole ainult toimetajad, vaid ka kolleegium.  Estonian Arti kolleegium ei ole esindusorgan, vaid aktiivselt tegutsev kooslus. Estonian Art on omamoodi propagandaväljaanne.

A. K.: See on küll propaganda, aga see ei tähenda sisutut üleskiitmist. Selles mõttes, et kunstnike promomise formaat on kriitilise lähenemise teenistuses ja kohalikke probleeme käsitletakse teemakeskselt ja küllalt teravas võtmes.

A. T.: On tõesti kiiduväärt, et ajakiri Estonian  Art on andnud sõna ka tegijatele endile, võimaldades justkui aruande vormis oma projekti detailset lahtirääkimist. Samas on viimaste KUNST .EE-de puhul kõige elavamat vastukaja pälvinud just näitusearvustuste rubriik ja näitusearvustusena ei pea ma silmas kuraatori ega ka kunstniku sõnavõttu, vaid n-ö väljastpoolt tulevat kriitikuarvamust. Aga KUNST .EE peabki mõtlema eestikeelse kunstikriitika avaldamisvõimaluste peale – oleks ka kummaline,  kui see oleks teisiti.     

Kuidas Estonian Arti on väljaspool vastu võetud? Milline on olnud selle kasutegur?

E. E.: Mõnedki kuraatorid on leidnud selle vahendusel  mõne meie kunstniku, kes on neile huvi pakkunud.       

Just selle kaudu on nii mitmedki meie kunstnikud välisareenile jõudnud. Kuna Estonian Art on ainuke seda laadi kunstiväljaanne, siis on raske öelda, kas just selle väljaande lähenemisviis on kõige õigem, aga Estonian Art vastab oma eesmärgile. KUNST.EE on eelkõige sissepoole, Eesti lugejale mõeldud ajakiri. Mis ülesanded on KUNST. EE-l? 

A. T.: Kui ma ütlesin, et KUNST .EE vahendab muu hulgas professionaalide arvamust professionaalide kohta, siis ei osuta see mitte ainult sise-, vaid ka välisturule. Näiteks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskust külastavad kuraatorid saavad tutvuda nii Estonian Arti kui ka KUNST . EE numbritega, mõlemad väljaanded moodustavad Eesti kunsti kohta saadavast teabest olulise sektori. Ei saa öelda, et üks väljaanne on rangelt mõeldud ainult riigist väljas ja teine  vaid riigi sees levitamiseks, need tasandid on tihtilugu segunenud.     

Kui tulla nüüd tagasi KUNST.EE rolli juurde, siis on selge, et sündmuste kajastamine ei  toimi: kunstielus toimub liiga palju, ajakiri ilmub liiga harva. Isegi valikuliselt ei suudeta katta. Milline peaks olema KUNST.EEtaolises väljaandes teoreetiliste kirjutiste, intervjuude, süvaanalüüside, arvustuste vahekord? Või võib see olla üsna vaba, just selline, nagu parajasti on toimetusse laekunud?

H. L.: See võib olla üsna fleksibiilne, nagu seda on ka KUNST .EE puhul näha. KUNST .EE struktuur on hästi paigas. Pigem võiks küsida, kas  igas numbris peab olema lisa.

T. L.: Kui ajakiri ilmub nii harva, siis võiks lisa, eri olla: see lisab väärtust. Muidu peaksid need lisad eriväljaandena ilmuma.

H. L.: Eks kõik olene ikka sellest, kas lisa on hästi või halvasti tehtud. Igav ja asjatundmatult koostatud-toimetatud lisa kompromiteerib nii vaadeldavat teemat kui ka ajakirja.     

Mis roll on Cheese’il?

T. L.: Oleme püüdnud nii teha, et sellel ei oleks analoogi. Pikka aega kompasin, milline see peaks olema. Oli selge, et pikki teoreetilisi käsitlusi pole mõtet avaldada, sest see pole  vaid sellise lugeja väljaanne. Samas olen kogu aeg olnud veendumusel, et Cheese’i raskuskese peab olema kunstil, n-ö pehmem, fototehniline osa on lisa. Kahel viimasel aastal oleme fototehnilise lisa välja jätnud, eks see kajastu ka müügis. Eks Cheese ole rohkem kuraatoriprojekt: olen seda pikalt üksi teinud, nüüd on Ahto Külvet juures.     

Kas sa ei tunne kohustust, et peaksid Cheese’is katma kogu eesti fotokunsti ning andma ka adekvaatse ülevaate välisfotokunstist?  Või oled valikutes vaba?

T. L.: Ma ei tunne kohustust, sest kõike on märksa rohkem, kui väljaanne suudab kajastada. Oleme teinud neli numbrit aastas, siis läksime kuue numbri peale, nüüd oleme tagasi nelja numbri juures. See on olnud n-ö hobiprojekt: oleme teinud asja, mis meeldib, mis pakub endale huvi, mitte et on ilmumiskuupäevad kukil.

E. E.: Cheese on avaldanud fotot kui kunstiteost,  mitte kui illustratsiooni. See on suur väärtus.

A. K.: See ongi ideaalajakirja mudel: teha mitte kohustusest, vaid sellepärast, et midagi on öelda.   

Usun, et ka KUNST.EE ja Estonian Arti toimetajad teevad ajakirja, sest see meeldib neile, mitte pelgalt kohustusest. Kuivõrd peab ühe kunstiajakirja tegemisel (et tegu oleks ikkagi perioodilise väljaandega) pidama kinni tähtaegadest (ehk perioodilisusest)?

E. E.: Tähtaeg pigem stimuleerib kui kammitseb.

A. T.: Eks lugejana ikka tahaksin saada ajakirja ettenähtud ajal, mitte mitu kuud hiljem. Ajatut  ajakirja saab teha vaid n-ö Fluxuse mudeli järgi, et millal vaim peale tuleb, aga see ei oleks ka ajakiri selle sõna peamises tähenduses.

T. L.: Kvartaliajakiri ilmub nii harva, et lugeja enam ei mäleta, millal eelmine number välja tuli.   

Kuivõrd on ajakirja asi kunstiteoreetilist mõtet avaldada ja arendada või peaksid selleks olema eriväljaanded?

A. K.: Kui ajakiri tahab olla relevantne ja mitte ainult kvaasi-ilukirjanduslik heietus, siis ta peab suhestuma teoreetiliste seisukohtadega või peab tal endal olema oma teoreetiline platvorm. Kirjutada saab otseselt teooriale viitamata, aga sellegipoolest kindlate teoreetiliste  põhimõtete järgi.

E. E.: Kunstikriitika ei saa põhineda vaid üldinimlikul empaatial.

H. L.: Minu lemmikuid, kes on nii teoreetik, aga kirjutab ka päevalehekriitikat, on Arthur Danto. Tema kirjutised on teoreetilised, analüütilised, empaatilised, vaimukad ja samas lihtsad. Nii kirjutada on suur kunst.   

Kas ajakirjas tuleb teistmoodi kirjutada kui päevalehes?

E. E.: Jaak Kangilaski ei muutnud väga oma laadi, kui kirjutas kas Eesti Päevalehes, Sirbis või Kunstis, aga ta on alati olnud arusaadav, huvitav ka erialainimesele, ta suhestub sellega, millest kirjutab, vaatab, mida näeb.     

Kas on vahet maailma kunstitähtsündmuste päevalehes või ajakirjas vahendamisel? Kas kunstiajakirja puhul peaksime  näiteks Veneetsia biennaali ette tutvustama – intervjuud kuraatoriga, kunstnikega, platvormide tutvustused – või on küllalt, kui pool aastat hiljem ilmub kriitiku ülevaade, mida ta seal nägi ja huvitavaks pidas? Rahvusvahelised ajakirjad reageerivad ju väga kiiresti.

A. K.: Ilmselt pead sa silmas suuri rahvusvahelisi n-ö riikideüleseid väljaandeid.  

Aga ega meiegi ju ainult Eesti lugeja peale mõtle. Ja Eesti lugejagi tahab saada teavet, kas minna biennaalile või mitte, mille poolest selle aasta oma eelmistest erineb, mida  korraldajad ise asjast arvavad.

A. T.: Kui tegemist on suure eelarvega üritusega kuskil Euroopas ja see on pikka aega lahti, siis pole selles midagi halba, kui hiljem ilmub ka reisikiri Eesti poole pealt. Kui erialaajakirjas ilmub midagi ka tükk aega hiljem, siis pole selles midagi halba. Kõik oleneb sellest, mida tahame öelda. Kui tahame öelda, et ka Eesti osales seal võrdselt teistega, n-ö tere tulemast Euroopasse, siis pole ka selles midagi halba,  kui jälle tulla tagasi selle juurde, kuidas kunstiajakirja tuua tagasi lugeja juurde.

A. K.: Biennaalile minna kavatsev lugeja loeb ilmselt ka ingliskeelseid väljaandeid ja saab sealt vajaliku teabe kätte. Sellega ei pea meie ajakirja tegijad küll ennast vaevama. Hilisem retseptsioon küll, selline, mida muud ajakirjad ei kata, aga vana kooli stiilis „kajastused”, et „käisin Veneetsia biennaalil”, ei tundu küll eriti huvitavad.   

 Kuidas meie pilt ikkagi on? Ühelt poolt mitmekesistavad seda rohujuuretasandil tekkivad väljaanded, subkultuuri väljaanded, teiselt poolt on meil siiski kaks  kunstiajakirja nagu KUNST.EE, Estonian Art, kaks arhitektuurajakirja nagu Maja ja Ehituskunst, fotoajakiri Cheese, Vikerkaares ilmuvad kunstiküljed. Päevalehtedes ning ka Eesti Ekspressis on kunstist küll järjest vähem juttu, aga päris mööda seal sellest ka ei minda.

A. T.: Lisaksin akadeemilise profiiliga väljaande Kunstiteaduslikud Uurimused, mis on nime poolest samuti ajakiri. Sealt saab hea ülevaate,  kuidas Eesti kunstiteadus visuaalkultuuri uurib. Mis puutub rahulolusse, siis rahul saab olla vist ainult see inimene, kes ei hinga ega liiguta ja kelle südametegevus on peatunud. Peavoolumeedia ajalehetoimetustelt ootaks sagedamini rohelist tuld kunstilugudele.

A. K.: Siia võib veel lisada ülikoolide vähem ja rohkem perioodilised väljaanded ning massiliselt katalooge, toimetisi, bülletääne … Küsimus on rohkem selles, et kas need kuhugi ka jõuavad, kas neid loetakse ja kas neil on ka mingi mõju, nii kunstielule kitsamalt kui avalikule arutelule laiemalt. Esimesele ehk teatav mõju on, viimase puhul aga kunstikriitikal ja -kirjutusel ühiskonnas vist erilist rolli küll ei ole. Sellel on mitmeid põhjusi, muu hulgas needsamad kunsti ja kunstikriitika muutused millele ma viitasin vestluse alguses.

E. E.: Kui võrrelda kunsti retseptsiooni teatri või ka filmi omaga, siis pole viga midagi. Igal  aastal antakse välja üle kolmekümne teatripreemia, teatri külastatavus on suur, kuid teatril on vaid kolmandik ajakirjast – Teater. Muusika. Kino. Ka filmil on vaid kolmandik ajakirjast. Üldises kontekstis on kunstiväljaanded muidugi marginaalsed, kuid võrreldes teatri- või filmivaldkonnaga, on asi korras.

H. L.: Kui mõelda jooksva ajakirjanduse peale, on olnud palju paremaid aegu. Ja kordan, ideaalne kunstiajakiri peaks ikka ilmuma kuus  korda aastas, et suuta reageerida ka aktuaalsele kunstielule.

Küsinud ja üles kirjutanud R. V.