Käeline pärimus ja käsitöö

Viljandi kultuuriakadeemias keskendutakse meie oma materjalidele, tehnikatele ja meistritele.

AVE MATSIN

Pärandtehnoloogia magistriõppe lõpetanud Monika Hindi töö keskmes oli luu traditsioonilise käsitöömaterjalina.  Fotol tema tehtud põdra lõualuudest kelk.

Pärandtehnoloogia magistriõppe lõpetanud Monika Hindi töö keskmes oli luu traditsioonilise käsitöömaterjalina. Fotol tema tehtud põdra lõualuudest kelk.

Monika Hint

1994. aastal loodi Viljandi toonases kultuurikolledžis Anu Raua eestvedamisel talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala. Vastupidiselt praegustele hoiakutele ei tekitanud kolm aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist sellise õppekava avamine kelleski liigselt küsimusi. Nüüdseks on toonasest algatusest saanud kogu Euroopas haruldane kooslus, kus tekstiili kõrval saab õppida ehituse- ja metallierialal ning pärandtehnoloogia magistriõppes. Vaatamata sellele, et kõigi nende puhul on tegemist kunsti valdkonna õppekavadega, keskendutakse seal ühisosana käsitööle ning Eesti esemelisele kultuurile. Ainus samalaadse õppekavaga kõrgkool asub Norras.

Kunsti või käsitöö liigitamine rahvusele omaste tunnuste põhjal võib tunduda praeguses ühiskonnas võimatu ülesanne. Ajaloos tagasi minnes leiab siinsel maalapil elanud inimeste esemelises kultuuris siiski palju ühiseid jooni. Kõige lihtsam on seda näha välises vormis: ornament on eelkõige see, millest saavad kõik aru ning mille sarnasust on lihtne hinnata. Seda sarnasust on aga ka kõige hõlpsam ära kasutada: rahvusliku vormi nõukogudeaegne politiseerimine on asendunud praegu lihtsakoelisema tootmistegevusega. Rahvuslike ornamentide masinlik ülekandmine esemetele on laialt levinud pesust ja sokkidest kuni puusärkideni välja. Parimal juhul toimub see kohalike tööstusettevõtete kaasabil, halvimal valmivad „rahvuslikud“ tooted Aasia naiste käte all.

Mis on sellel kõigel Viljandiga pistmist? Ega liiga palju ei olegi. Kuigi algusaastaist saadik on Viljandi erialade üheks oluliseks osaks eestlastele omase visuaalse märgisüsteemi ehk visuaalse emakeele uurimine ja mõtestamine, on see vaid väikene osa sellest, mida siin peetakse rahvuslikuks. Ennekõike käsitööst lähtuvate erialade toel on rahvuslikku mõõdet laiendatud siinsetele materjalidele, töövõtetele ja oskustele, mis moodustavad koosmõjus inimeste ja oludega kokku hoopis suurema ja keerukama kultuurilise süsteemi, kui võib pelgalt väliste tunnuste põhjal aimata.

Kõigepealt, miks käsitöö? Kõik, kes on vähegi kursis Eesti kunstiharidusega, teavad, et üldlevinud arusaama kohaselt ei tohiks käsitöö koht olla kõrgkoolis. Juhul, kui see on sinna jõudnud, peaks see olema osavalt varjatud enne tarbekunsti või uuemal ajal disaini nimetuse taha. Süvenemata selles kirjutises põhjalikumalt käsitöö mõiste tähendusväljadesse tänapäeva Eestis, seostub käsitöö mõiste pigem lihtsakoelise hobitegevusega. Meisterlik käsitöö, mis kätkeb endas väga head materjalide ja tehnikate tundmist ning mis väga heade oskuste ja vilumuse kaudu saab olla suurepärane loova mõtte ja nüüdistehnoloogia sidustaja, on tihtipeale jäetud teenimatult tähelepanuta. Viljandi õppekava on selle puudujäägi tasandamiseks keskendunud teadlikult käsitööle. Seejuures lähtutakse peamiselt, kuid mitte ainult, meie oma traditsioonist, sest selle uurimisel saab jõuda meisterlikkuse saladustele kõige lähemale.

Nii ongi Viljandis viimastel aastatel rahvuslike käsitöötraditsioonidega tõusnud fookusse üha rohkem siinsed materjalid, tehnikad ja meistrid. Hea näitena oma materjalide uurimisest võib tuua pärandtehnoloogia magistriõppe lõpetanud Monika Hindi, kelle töö keskmes oli luu traditsioonilise käsitöömaterjalina. Sellest aastatuhandeid kasutusel olnud toorainest on praeguseks saanud sisuliselt toiduainetetööstuse jääde. Hint uuris selle materjali vanu kasutusfunktsioone ja püüdis need teisendada tänasesse päeva.

Tehnoloogiate uurimisel võib esile tõsta Anu Pingi, kes uuris oma magistritöö raames silmuskootud sokkide valmistamise tehnoloogilisi võtteid. Selle tulemusena on esimest korda kaardistatud suurem osa Eesti etnograafiliste esemete hämmastavalt suure variatiivsusega kudumisvõtetest. See omakorda räägib meile väga suurtest piirkondlikest eripäradest, mis hävisid kiiresti siis, kui käsitööoskuste õpetamisest sai koolihariduse osa.

See omakorda juhib meid oskuste uurimise juurde. Kuidas muutuvad oskused sel juhul, kui need ei liigu enam traditsioonilisel viisil ühelt põlvkonnalt teisele? Kuidas mõjutab oskuste edasikandmist verbaalse õpetuse põhine formaalne kooliharidus? Neid küsimusi püstitades tajume selgelt, et meie käte vahelt on libisemas väga suur, aastatuhandeid kestnud nn käelise pärimuse traditsioon, mille viimseid riismeid on veel võimalik Eestis leida. Kas meil on oskajaid, kes suudavad seda märgata ja selle talletada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming