Jalutuskäik Tallinna galeriides

Anneli Porri

Lõhmus pluss Mäetamm pluss Külm

Eda Lõhmus (Tallinna Linnagaleriis 7. ? 16. I) on väga hea käe ja silmaga hitipotentsiaalne kunstnik. Küps, tasakaalukas, läbinisti kaunis. Ja produktiivne. Lõhmuse näitus ?Reaalne. Ebareaalne? on tohutult huvitav, kuna pakub välja hulga skaalasid (loomulikult vahemikus reaalne-ebareaalne) vaataja/kunstipubliku/kunstniku kognitiivsete võimete mõõtmiseks. Probleem on abstraktses maalikunstis. Viimasel ajal olen isiklikes ja avalikes vestlustes nenditu põhjal sunnitud õudusega märkama, et üldjuhul, kui maalil ei ole midagi kujutatud, tähendab see kohe hulga küsimuste ja tõrgete esilekerkimist. Et mis seal pildil ikkagi on. Konkreetsusepaine on rõhuv. Lõhmus on leidnud lahenduse oma töödele lihtsalt: natuurpoeesia, pilt pluss sõna. Iga mittekujutavusse takerdunud vaataja leiab etiketilt võlusõna, mispeale laiad värvijooned muutuvad puudeks, säbru silmapiiril piimakarjaks ning silm leiab ja seob tervikusse jalad, pead ja torsod. Kunstnik ilmutab ka terast huumorit, näiteks ?Püüe? III ja maaliline õngekonks. Väga turvaline näitus nii kunstnikule kui vaatajale. (Turvalistest on praegu väljas veel Kadi Kurema näitus ?Iseasjad? Ühispangas (kuni 4. II). Pilt pluss tekst pluss eesti keele ja naisele lähemate pisiesemete ammendamatu varaait. Sama väljapaneku satelliit on väljas ka Galeriis 36.)

Neeme Külma ?Kui…? Hobusepeas (22. XII ? 3. I) ja Marko Mäetamme ?Mälestusnäitus? Linnagaleriis (20. XII ? 10. I) olid väga hästi ajastatud pühade tihedale raskele ajale (emotsionaalne pinge pluss aastalõpp). Ma ei räägi nendest näitustest koos seepärast, et neis oleks mingi sama teemamotiiv, et Mäetamme tekstirohkus ja kontekstuaalsed tavandielemendid võiksid kuidagi lahti rääkida Külma lakoonilised ja väljapuhastatud tööd. Üldsegi mitte. Võrreldavad on need näitused vaid läbimõeldud ekspositsiooniterviku tasandil. Mõlemal kunstnikul on lisaplusse, mis lubavad neil eri valdkonnast pärit elemente edukalt segada. Mäetamme puhul tekkib segu tekstist, maalist, valmisesemest ja Pia Frausist. Neeme Külm paneb kokku videopildi, reaalse skulptuurse vormi ja alateadvuse kummastava mõju. Mõlema meeleolu imbub vaatajasse nagu liim.

Mäetamm tõi seekord välja ühe osa oma põnevast tsüklist, mille läbiv motiiv on kellegi elu kallale kippumine. Seekord üllatab kunstnik meid autobiograafilise pihtimusega, mis kaotab kuvandi edukast loovisikust ja armastatud dekaanist kui õnnelikust inimesest. Slaidi-show jutustab kohutava loo väikesest inimesest, kes on pidevalt sunnitud sooritama sisemiselt ebameeldivaid valikuid, mis on tingitud püüdest olla korraga nii kunstnik, pedagoog, panga klient kui hea pereisa. Mis juhtub, kui ta otsustab astuda mahasõiduta ringteelt kõrvale lahke füüsikalabori abi kasutades?

Mäetamm armastab lugusid rääkida mõrvarmajadest ja ümber jutustada jumala ja kuradi dialooge. Vaatajana me võtame need vastu ja laseme ennast vastavalt oma huumorimeelele lõbustada. Oma lugudega on Mäetamm pidevalt mingil piiriületamispositsioonil, kas siis eetika, puhta piinlikkuse või võllahuumori serval. Ainult et? Seekord ei ole mingit kinnitust, et Mäetamm oma jutustaja kattevarju all ei räägi puhast tõtt? Õnneks on matusepärja külge käiv mälestuslint veel ilma nimeta ja pidevalt loop?iv tekst tühistab ennast lausega ?Aga tegelikult on nii?. Tegemist on tsüklilise näitusega, mis iga ringiga sunnib vaatajat kinnitust otsivana käima loo eri osade vahet. Üldiselt on näitus vaatajale ohutu, kuid mure kunstniku abikaasa ja tütre pärast jääb.

Neeme Külm tegeleb küsimustega, mis ei sõltu tahtest ega otsustustest. Pigem sügavast alateadvusest, Külm on nagu unenägu, mis tuleb ei kusagilt, aga järjekindlalt. Enesetapp kui sügavalt tahteline väljendus ei puutu üldse asjasse. Et tegemist on unega, annab märku autori pid?aama. Videoinstallatsioonides kasutatakse kehalist kogemust äärmiselt tõetruult, uni säilitab aistingud, aitab teravalt meenutada kehalisi kogemusi, ent ei kasutata magavat keha. Kõige parem näide sellest on magama jäädes kukkumise tunne. Vaadates installatsioonis madratsile maanduvat Neemet, ei ole raske tunda endas tuttavat jõnksatust. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Näitus ei ole turvaline ei kunstnikule, vaatajale ega kriitikule.