Galeriiring Helsingis

Rael Artel

Kiasmas saab ülevaate kaasaegse kunsti (ja elu) problemaatikast

Torsten Renqvist. Lautreci tüdrukud.  1985. Valgas Kiasma poliitilise kunsti näitusel.

 

Seppo Renvalli retrospektiiv Taidehallis

 

Pisut üle neljakümnene Seppo Renvall on üks soome eksperimentaalse kino pioneere, kes kaamerakunstide ees kindlasti mingit aukartust ei tunne. Helsinki Taidehallis oli juuni alguspäevadeni väljas retrospektiivne sooloväljapanek: hulk 90ndate algul tehtud pinhole-säritusi, paar fotoseeriat ja üle kümmekonna 16mm kinofilmi ja video aastatest 1991 ? 2005. Soomet nii Veneetsias (1999) kui São Paulos (2002) esindanud kunstnik otsib oma loomingus fotograafilise kujutamise ja kino puutepunkte, kasutades fotokaamerat filmiaparaadi põhimõttel ja vastupidi. Tulemuseks on efektsed, tihti visuaalselt jaburad lühifilmid, mis mõjuvad kohati geniaalsete koduvideotena ja pooljuhuslike isiklike dokumentatsioonidena. Mustvalgete lühifilmide poolabstraktne, skrät?itud pildikeel ja kõiki filme läbiv ajatu, dateerimatu olek tekitab kahtlust, kas publikule pole mitte ette söödetud hunnik kellegi pööningult juhuslikult leitud filmilinte. Nostalgilisi meeleolusid võimendab ka kasutatud kiirluup, mis ei lubagi esmapilgul arvata, et tegu on kaasaegse kunstniku loominguga. Viimane paistab aga selgelt välja näituse teoste valikust ning filme sisuliselt toetavatest fotodest.

Tõsi, Renvall ei pelga ka tööd found footage?iga: ühes oma viimastest teostest, Mira Calixi jaoks toodetud muusikavideos ?Woody? (2003) kasutab ta 60ndate keskpaiga 8mm värvifilmi lõiku, mille peakangelaseks on paariaastane kunstnik, keda on suvilas filminud tema isa. Renvallile näib üldse olevat oluline pildi ja heli simultaansus ja seostamatus, kli?eed pildi ja heli kokkumängimisel ? ta ei karda katsetada kõikvõimalike helitaustadega, mis visuaali omamoodi mõtestama asuvad. Nii näiteks tekitavad omamoodi lühise heli ja pildi vahel näiteks ärevas toonis õudusfilmi soundtrack?iga kaadrid kivil ringi sibavatest sipelgatest või seesama Mira Calixi video rohelises heinas aegluubis jooksvast paljast poisikesest. Renvalli leitud kaadrid ja genereeritud montaa? on ühelt poolt väga lihtne, lausa primitiivnegi, kuid teiselt poolt haakub säärane visuaalne leidlikkus ja eksperimentalism kunstniku enda põhimõttega teha teos ainult sellest, mille eksistentsis ta kindel on, mida ta on isiklikult kogenud. Renvalli teostele on iseloomulik narratiivide puudumine. Tegemist on pigem lühifilmidega, mis on üles ehitatud rütmilisele visuaalsete kujundite liikumisele (?Dancing Shortly? II, 1995) või mõne läbiva märksõna ümber (?Nonstoppampam, 1993). Teatud sarkasmi õhkub tema filmidest, mis on küll äärmiselt leidlikud, kuid jällegi järgib ta montaa?is jne teatud mustreid, mida kasutatakse ka filmis ja televisioonis. Seeläbi võiks tema filmides täheldada massidele suunatud visuaalse kommunikatsiooni kriitikat.

Eksperimentaalsete lühifilmide kõrval eksponeerib Renvall ka näiteks üheks tuntumaks pinhole-seeriaks tunnistatud mustvalgeid säritusi ?Sights of Helsinki? (1991), mis portreteerivad pinhole?i kalasilmsel moel mitmeid Helsingi paiku ja sealset elutegevust. Renvalli omapäraselt teravmeelse huumorimeele toovad ilmekalt välja aga värvilised pinhole-fotod, mis portreteerivad näiteks loomatopiseid avariiliste autode taustal (?Almost Human?, 1992), ning fotogrammid siluetsete Barbie ja Keni figuuride tegemistest (?Who?, 1991). Viimane seeria ongi vahest Renvalli narratiivseim teos ? ja mis see muud saab olla, kui julge iroonia ja rõõm kõikvõimalikest katsetustest.

Renvalli näituse keskpunkt ja ühtlasi ka kõige monumentaalsem teos oli venna Markusega kahasse loodud installatsioon ?The Ball Show? (1998 ? 2001), mis koosnes hiigelsuurest diskokerast, millele projitseeriti video, kusjuures kera kõik peegelpinnad muutusid pisikesteks seinal liikuvateks ekraanideks. Lisaks veel peeglid ja projektsioonid, nii et installatsioon-happening hakkas tööle totaalse, voolava keskkonnana, mida lõpuni jälgida polnud kuidagi võimalik. ?Ball Show?d? võibki vist pidada Renvalli loomingu kulminatsiooniks, vähemalt tänaseni, kuigi kõik retrospektiivile toodud tööd olid omaette kompvekid, millest oleks kahju olnud ilma jääda.

 

Poliitilist kaasaegset kunsti Kiasma kollektsioonidest

 

Peaaegu novembri lõpuni on Kiasmas välja pandud kahte muuseumikorrust hõlmav poliitilise alatooniga kunsti valik muuseumi kollektsioonist. Kohe alguses pean ära märkima, et enam kui teosed erutas külastajaid iPodi programmeeritud audiogiid, mida sai ekspositsiooni alguses tasuta laenutada. Selline üleshaibitud tehniline vidin töötas näitusel lausa imetlusväärselt, täites audience development?i eesmärki: näituse töid tutvustavaid tekste kuulasid cool?i ilmega teismelised, kes, iPod peas, näitusel ringi lonkisid ja kunstiteoseid takseerisid.

Nüüd näituse enda juurde. Kiasma kollektsioonidest oli suvehooajaks välja toodud valik teoseid, mida kuraatorid (Tuula Karjalainen, Marja Sakari, Eija Aarnio, Leena-Maija Rossi  ja Erkki Berndson) nimetasid poliitiliseks, kuigi vabalt oleks seda võinud iseloomustada ka kui lihtsalt kaasaja ühiskonna eneseorganiseerimisvormidega tegelevat väljapanekut, mis on parasjagu kriitiline, parasjagu paranoiline, parasjagu kommenteeriv ja lahendusi pakkuv. ?Fractures of Life?, nagu see valik on alapealkirjastatud, peaks kuraatorite saatetekstide kohaselt hõlmama meie igapäevaelu ning panema vaataja nägema asju teises valguses. Näitust reklaamitakse kui valgustavat teraapiat, mis peaks külastaja päästma meeleheitest, murest elukorralduse, meedia, igapäevaprobleemide ning valitsevate ideoloogiate küüsist. Welcome to desert of real!

Ilmselt on kujunemas üleilmseks trendiks läheneda ulatuslikele dispositsioonidele n-ö kasutaja või kannataja perspektiivist. Poliitikat ja ideoloogiat püütakse nähtavaks teha teoste kaudu, mis iseenesest nii poliitiliselt suunatuna ei mõjukski, kuid konkreetse näituse kontekst mõtestab äraspidiselt valitsevaid suhtumisi ja ideoloogiaid, mille tagajärjed või ilmingud vohavad tegelikult meie ümber.

?Fractures of Life? on näitusena konkreetselt ja lihtsalt liigendatud, näituse alapealkirju à la ?Body and soul?, sooküsimused jne jälgides võib tõesti saada üsna ammendava ülevaate nii kaasaegse kunsti (ja elu)  üldlevinud problemaatikast kui ka Kiasma kunstimuuseumi kollektsioonide ülesehituspõhimõtetest.

Pean näituse tugevaimaks teoseks hispaania päritolu Mehhiko kunstniku Santiago Serra aktsiooni dokumentatsiooni (teostatud 2001. aastal Helsingis). Sierra pakkus kerjustele ja kodututele tööd ning maksis neile palka kitsas süvendis istumise eest. Viimane asus Kiasma ja Soome parlamendihoone, kunstiilma ja võimuilma vahel. Sierra on tuntud selliste sotsiaalsete projektide poolest. Näitusel osaleb ühtekokku ligi 70 kunstnikku, umbes pool on soomlased, ainsana eesti kunstnikkonna loomingust eksponeeritakse Jaan Toomiku videot ?Untitled? (2001).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming