Anonymous Boh avatud kunsti maastikul

Raivo Kelomees

Anonymous Bohi näitus Tartu Kunstimajas kuni 30. VII .        Anonymous Boh tegutseb aastaid raamidevälisel territooriumil, kus kunstiobjekt on lakanud olemast füüsiline teos. Performance-grupi Non Grata kureerimine tähendab omamoodi koolkonna loomist, mida on iseloomustanud paljaste kehade performance’id juhuslikes keskkondades ja interjöörides. 

Omandanud alternatiivi kuulsuse Eestis, on Boh koos Non Grataga tagasivaatamata sööstnud globaalsele kunstimaastikule. Kümnetes linnades läbiviidud performance’id, kunstituurid  Euroopas, Aasias ja Ameerikas on teinud alternatiivimainega nongratakatest sõltumatu loomekollektiivi, kes on mujal tuntumad kui Eestis. Oma kogemusest ei räägita palju, kuigi kunsti- ja riikide piire ületav kunstitegevus on tänapäeval kunstniku ihaldusväärseim eneseteostus. Bohi ambitsioonikusele osutab näitus Tartus Kunstimaja „pühal” terrirooriumil: selle maja seinad ei ole veel postimpressionismist võõrdunud. Bohi näitus paigutub lähemal  juurdlemisel olemasolevasse, võib-olla isegi sajanditevanusesse vaatemängukunstide konteksti. Paar viidet sellele.       

Esiteks võiks kõnelda neobaroklikust lähenemisest, millest üllataval kombel räägitakse seoses uue meediaga. Tegemist on kunstiga, kus kombineeritakse visuaalset ja auditiivset, isegi lõhnaorganitele mõeldud aistinguid etenduslikuks tervikuks. Tänapäeval leiab neobaroklikkust teemaparkides, multimeedia etendustes, filmides, VJ-de kontsertidel ja etendustel. Selle poolest paigutub Bohi massiivne installatsioon nii kaasaegsesse kui ajaloolisesse maatriksisse.     

Teiseks kontekstiks on osaluspõhise kunsti ajalugu ja avatud kunstiteose idee, mis ulatub juurtega algelisemasse rituaalsesse praktikasse,  kus mängu ei olnud võimalik lahutada tegelikkusest, kus tõsilood sulandusid väljamõeldistesse. Konkreetsemalt saab viidata tehnoloogilise ja etendusliku kujutava kunsti eelkäijatele XX sajandi kunstis, kes lõid publiku kaastoimimisele mõeldud avatud teoseid. Juhuse ja planeerimatuse roll kunstiteose esitumise või teostumise juures on põnev uurimisteema uusmeedia kunsti ajaloo ja teooria seisukohalt. Sellega liitub immateriaalse ja  efemeerse kunsti intrigeeriv problemaatika.     

Kolmas kontekst on performance’i-kunst. Eesti kunsti ajalugu algab siingi 1980ndate  performance’itest, 1990ndate alguse performance’ifestivalist „Eleonora”, esiletükkivalt Rühm T tegevusest, Toomiku tegevuspõhisest kunstist ja kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide õppest ja paljust muust. Non Grata eesotsas Bohiga on oma liini järjekindlaim, tundub ka pragmaatilisim esindaja, kuna auditoorium on globaalne vaatajaskond ja rahvusvahelised lavad. 

Neljas on Non Grata subkultuuri kontekst, mis on ristatud Bohi enda ideologeemide, kujundite ja objektidega. Ka viimase näituse plakatilt loeme installatsioonide ja etenduste pealkirju: „Beauty of Car Accident” („Autoõnnetuse ilu”), „Cartesian Theatre” („Kartesiaanlik teater”), „Magic Numbers Make Waves”  („Maagiline arv tekitab laineid”), nende kõrval on väljas eksistentsiaalsed diagrammid ja müramasinad.  Anonymous Boh on õpetlik näide peamiselt väljaspool Eesti kunsti toimivast eesti kunstist. Seoses näitusega esitasin Bohile mõned küsimused: 

Kartesiaanlik vaim ja keha dualism ning performance’i-kunstniku suhe sellesse. Teatavasti on performance’i-kunstniku instrumendiks tema enese keha. Keha on  vahend, kuid ka sisu. Vaimne, sisuline kuulub keha, mateeria juurde. Kuidas hakkab füüsis, lihaline ja materiaalne kandma spirituaalset?

Kunstniku enda keha võib olla performance’i üks instrument, kuid tänapäeval selle tähtsus järjest väheneb: roboteid, elektroonilisi ja mehaanilisi riistu, automobiile, inimmasse saab suunata ka kaugjuhtimise teel. Oma keha on kättesaadavaim vahend. Kuid aju vahendusel võib lavastada kehast eraldiseisva  performance’i, luua mittekehalise ruumi, virtuaalperformance’i, kus performatiivsed toimingud hakkavad tegutsema juba ise, kehaväliselt. Kuna aju on keha materiaalne osa, siis on ka seal tekkinud mõte idee- ja materialiseerunud reaalsuse kompromiss. Reaalne maailm on mittetäiuslik. Selles vaimse ja reaalse kompromissis on määrav kehaline pool, sest see on kanaliseeruva idee filter. Filtrit kasutatakse  ka igasuguses tehnilises tegevuses algsignaale moonutava kvaliteeti tõstva tegurina. Kehaline vahefilter koostöös reaalse absurditeatriga loob aga parimal juhul hoopis muu reaalsusenihke, mis omakorda käivitab uue vaimse tasandi, mis hakkab tootma uusi protsesse metatasandil. Nii on algne idee üsnagi sekundaarses osas, pigem vaid päästik. Pole olemas halbu performance’i-ideid, on aga tuhandeid viletsaid mooduseid neid realiseerida.       

Kas materiaalsuses ja kehalisuse tasandil toimuv võib hakata dikteerima etenduse vaimset iseloomu, sisu? See tähendab, et etenduse sisu tekib autonoomselt, sina ei juhi seda?

See on võimalik. Suurem osa performance’itest  on interaktiivsed ja mis tahes hullumeelsetes keskkondades võib kõike oodata: välistest verbaalsetest häiringutest publiku otsese füüsilise kallaletungini välja, pürotehniliste äparduste tagajärjel tekkinud ootamatuid ruumilahendusi, politsei, tuletõrje ja kiirabi sekkumist jne. Performance’i-kunstniku üks tähtsamaid omadusi on performatiivse protsessi kontrollimine. Olla valmis mis tahes ootamatus situatsioonis improviseerima ja protsesse suunama.       

Kas planeerid etendust või lased toimingul vabalt kulgeda? Kas kontrollid kõike või planeerid juhuslikkust?

Rohkem ikka planeerin, kuigi sinna hulka kuulub ka juhuslikkuse planeerimine. Oleneb millise performance’iga on tegemist. Oleme teinud  Non Grataga pikaajalisi „getomaratone”, 24, 36, 48, 240 või 336 tundi järjest kestvaid aktsioone, mis tavaliselt ei ole toimunud publikule (või on publiku juurdepääs limiteeritud kas siis mehaaniliste või audiovisuaalsete vahendite abil), neis on paika pandud vaid tegevuste ajaline struktuur. Avalike publikuperformance’ide puhul, eriti festivaliformaadis, on detailne planeerimine ikkagi vajalik. Üks moodus ongi kuhjata kokku tegevusi ja vaadata, mis välja  tuleb. Mulle isiklikult meeldib maailma eri paigus sündmustikku haarata kohalikke tegelasi, kes võivad olla hoopis teiste erialade esindajad: kokad, militaristid, teadlased, robotiehitajad, tantsijad, pillimehed, tsirkuseartistid jne. Planeeritud on see siiski nii palju, et enda osa on üsna selge ja teistele antud roll seostub sellega, milles nad orienteeruvad ja mida nad oskavad. Kuidas ja mis viisil nad seda siis teevad, on nende endi otsustada. Performance’is  erinevalt teatrist, toimub kõik päriselt, eelnevalt kokku harjutamata, seetõttu on parim, kui inimene teeb oma tavapärast tegevust. Minu asi on see üheks tervikuks sulatada ja anda sellele ideeline taust. Üldjuhul toimub see ka verbaalselt, sest lauset alustades ma tavaliselt ei tea, kuidas see lõpeb.   

Kas sinu lähenemist võib määratleda kui barokset või neobarokset? Igal juhul on see vaatemänguline, täis helisid ja tulevärki.

Kui nende kahe vahel valida, siis ikka neobarokk. Aga siis ka ainult tegevuste paljususe poolest, päris barokiks on kasutatavad vahendid ikka liiga low tech. Minu teada Shakespeare’i-aegses teatris eelnevalt ei  harjutatud, rollid jaotati kohapeal ja mängiti maha, auväärne publik istus toolidega otse laval ja pööbel oli karjas ümber.   

Kas etenduse plaanis kirjeldatud tegelased on sinu ihade ja hirmude projektsioonid? 

Kui pead silmas „Carthesian Theatre’d”, siis ei. See performance sai kokku pandud eelkirjeldatud meetodil, sinna integreeriti paari tunni jooksul Riia, California, Berliini, Baseli ja New Yorgi seltskond. Kajastatud said pigem universaalsed teemad.     

Katarsis ja etendused? Mis on kõige olulisem küsimus, mida lahendad oma kunsti abil? Mis on see olemuslik paine, mis sind kunsti tehes toidab?

„High without artificial drugs” („Kõrge kunst kunstlike uimastiteta”). Hiljuti kuulsin Prantsusmaal meie perfoka kohta väljendit „Natural LSD”.       

Oled kunstnik, kes leiab rahvusvahelise kunstiareeni ise Eesti kuraatoriteta üles. Mis on sinu valdkonna tippsündmused, kus osalemine või viibimine on kohustuslik? 

Kohustuslikke galeriipaiku küll meie lähiringkondades pole. Valin esinemispaiku selle järgi, mis loominguliselt inspireerivad. Suur osa on muidugi ka inimestel, kellega parasjagu tahad midagi koos teha. Mõnikord on selleks ka artworld’i kantsid New York, London ja Pariis, teinekord USA ääretud avarused, Lõuna-Ameerika getod, Aasia või Skandinaavia tegevuskunstifestivalid. Kutseid on nii palju, et igale poole minna ei saa ja ka ei taha. Maailm on eksperimentaalne  ruum ja kunst on loominguline protsess, mis on pidevas liikumises.     

Kas sulle ei tundu, et kunstimaailm on fragmenteerunud ja koosneb erinevate tipptasemetega  segmentidest, kus valitsevad omad reeglid, staarid, tippteosed?

Nii see on. Andy Warholi ja mõningate mööndustega Jeff Koonsi kõrval pole kunstimaailmas üldtunnustatud megastaare. Interneti tekkega kaasnenud infoühiskonna tingimustes ei suuda kunstimaailm institutsioonina endisel kombel kaasa rääkida, oma paradigmasid kehtestada. Kunstimaailm on killustunud eri diskursusteks. Tundub, et hierarhilisest seisukohast  on see isegi hea ja pakub loominguliselt rohkem üllatusi.     

Kirjelda oma segmenti? Kas seda võid nimetada performatiivseks kunstiks?

Muidugi võib. Performance’i-ringkondades on muidugi ka muuseumiperformandid ja  underground, me ise liigume väga erinevates ringkondades ja institutsioonides, subkultuurides ja valdkondadevaheliselt.       

Mis positsioon sul seal on?

Olen tuntud NG juhtoinana ja hoidnud oma isikut NGst lahutamatult. Minule ainuisiklikult suunatuid kutseid pole vastu võtnud, vaid seadnud tingimuseks, et tuleb grupp. Ma olen muidugi olnud ka ainuke, kes on alati osalenud, kui NG esineb, teised liikmed vahelduvad. Performance’i-ringkondades teatakse Non  Gratat, paljud armastavad, paljud vihkavad. On öeldud ka, et see pole üldse kunst. Mõned Saksa teatriinimesed tulevad spetsiaalselt kohale, sest NG olla väga huvitav alternatiivteater. Eks ülemaailmne performance’i-kunst upub aeg-ajalt omaenese verre, NG-d kutsutakse siis seda päästma. Eks väga tõsimeelseid vana kooli tegijaid see ka ärritab, aga üldiselt avatud tüüpidele, generatsioonist ja taustast hoolimata, on see elamus.  Festivalidel, kus me liigume, oleme üsna staariseisuses, Non Gratast oodatakse ikka midagi eriti teravat. Tavakunsti suhtes küünilistes undeground-ringkondades, eriti Prantsusmaal, Saksamaal ja Californias oodatakse meie tulekut, et saaksime teha koos asju, mida nad muidu ei tee. See eri gruppide ja kunstnike integreerimine ja kaasahaaramine oma tegevusse loob sünergia, mida kunstiväljal eriti ei liigu.  Paljud muuseumid usuvad tõsiselt, et laseme galerii õhku ja paneme põlema. Eks see piirab ka muuseumiformaadis tegutsemist. Me ise oleme ka üsna pretensioonikad igasuguste ettekirjutuste ja piirangute suhtes. Kunagi üritati meile tõsimeeli kehtestada üleskandinaavialist boikotti. Sellist reklaami muidugi on raske üle lüüa, pärast seda oli postkast kutsetest umbes.   

Kas teie etendused on kohaspetsiifilised?

Performance’id on eelkõige konteksti- ja kohaspetsiifilised. Ma ei tee mingeid plaane enne, kui kohapeal, üldnõutud teosekirjeldusi ette ei saada. Kõik otsustatakse esinemispaigas või valitakse esinemispaik kohapeal saadud  inspiratsiooni käigus. Haaratakse kaasa kohalik kultuuritaust, ajalugu, stereotüübid, loodus, inimesed, poliitika, isiklikud kogemused ja segatakse need kõik kokku. Moodustub konkreetse ühiskonna eksistentsiaalne minimudel, mis oma eri tasanditega saab siis konkreetsele ideele taustaks või on teos iseeneses. Ruumi täitmine on üks meetodeid. Mitu korda samas ruumis ei tahagi teha, süütus on võetud ja pinge kadunud.