Anima ja animus, animism

„Hudnoi“ on lihtne näitus, kuid Karlsoni tööde lihtsus on allegooria ja Kaselaan on betoonvalu igas staadiumis viimistlenud, et saavutada ürgset lihtsust.

ANDRI KSENOFONTOV

Edith Karlsoni ja Jass Kaselaane näitus „Hudnoi“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 27. I.

Kui lugeda näitusesaali sildil „Hudnoi“, võib arvata, et tegemist on slaavi esinejaga. Umbes nagu luuletaja Demjan Bednõi. Hudnoi nime kannavad aga duona esinevad skulptorid Jass Kaselaan ja Edith Karlson. Kui jälgida nende loomingulist teed, võib nad tunnistada animalistideks ehk loomakujutajateks. Animismi võib omakorda pika hambaga nimetada animalistlikuks uskumuseks, sest seal on keskseteks tegelasteks tootemloomad ehk loomad, kellest põlvnevad inimesed (Darwini evolutsiooniõpetus ei olegi nii algupärane ega religioonivõõras).

Psühholoogiateadus nimetab ettekujutust inimeseks kehastunud ürgsest tungist anima’ks ja animus’eks, kellest esimene on naisekuju mehe teadvuses ja teine on mehekuju naise teadvuses. Hinge jagamine nais- ja meesliigiks näitab, kuivõrd oluline on inimkonnale põlvnemise jätkumine, mis saab toimuda ainult vastassoo olemasolu korral. Ka tootemeid oli igas animistlikus uskumuses vähemalt kaks, ühest põlvnesid mehed, teisest naised.

Need tõigad peaksid ratsionaalselt mõtlevatele inimestele meenutama, et praegused konservatiivsed religioossed arusaamad soorollide jaotusest ei ole loomulikule kultuurile kunstlikult külge poogitud, vaid sellistel arusaamadel on sügavad looduslikud, psühholoogilised ja kultuurilised juured. Ehk üldinimlikkus ei saa kaotada jaotusi ja erinevusi inimeste vahel, ei saa neid asendada, vaid saab neid ainult kõrgemalt meta­tasandilt harmoniseerida. Ei ole väär olla loomalik. Eriti loomulik on loomalik olla loomade puhul. Inimese puhul on loomulik tahta olla ka kõrgem loomadest. Inimene, kes rõhutab oma erisust teistest inimestest, käitub loomuldasa loomalikult. Kes aga inimeste loomulikud jaotused ja erinevused olematuks tunnistab, on eluvõõras. Mitte Hudnoi.

Viimnepäev. Edith Karlson on peakirjastanud oma installatsiooni „Doomsday“ ehk „Viimnepäev“. Kunstniku omaenda keha põhjal võetud portselanfaaside lühter on Doomsday, selle suunas kividega pilduvad silikoonneandertaallased on Doomsday, keraamiline pannoo-sasipundar kehatahkudest ja samasugustest kividega pilduvatest neandertaallastest on Doomsday, autori tühi portselankest on Doomsday, akvarell kitse seljas ratsutavast ahvist on Doomsday. Mida rohkem vasardada, seda mõttetumaks üks sõna muutub. Kuid lõputu kordus aitab ka väsimusest üle saada ja seda üritasid juba meie esivanemad, kes põllutöödele regilauluga hoogu andsid. Tagatipuks pildus Vanapagan põllud kive ka veel täis. Kuid saali nurgas ei pruugi see olla väikeste kiviheitjate salk, kes kunstniku kildudeks pildus. Pigem on noor ema varisenud magamatusest tükkideks, neandertallane aga haaranud kivi kaitseks ja valvab kunstniku niigi vähest und. Autor on samastanud end ka temaga ehk niihästi naine kui ka mees on võimelised samastama end niihästi anima kui ka animus’ega.

Edith Karlsoni „Doomsday“ ei sobi ohvrinarratiiviga. Kuigi tühjaks imetud, seisab nahast tõmmis püsti ilma nähtava pingutuseta. Lausa longib näitusesaalis ringi. Ja ka lühter ei ripu surnult, vaid on omaette olevus. Kui ümber kõndida, hakkavad kaaderhaaval kujutatud kehaosad liikuma. See on skulptuurne animatsioon. Üleval on näo liikumatud maskid, aga jalad kõige alumises reas liiguvad üles-alla nagu meduusi kiiluvees tantsivad kombitsad. Edith Karlsoni töödest on suhteliselt lihtne anda ettekujutust neid paari sõnaga kirjeldades. Kuid see lihtsus vallandab assotsiatsioonide rea. Mis peamine, kunsti puhul on loomulik, et see lihtsus nagu kildudeks purunenud „mina“ või „minust“ maha jäänud tühi nahk ei ole sõnasõnaline, vaid kujund, allegooria. Näiteks ahv sõidab kitse seljas, mis on iseenesest anekdootlik seik, on omaette lugu. Ja nii see ahv tšillib kitse seljas, jäsemed lõdvalt rippu, ratsutades näituse loomariigi ja inimmaailma vahet kuulsusrikka tuleviku poole. Ei ole Doomsday’d ega Duumsdnoid, ainult Hudnoi.

Jass Kaselaane „Lelud“ seisavad nagu puuslikud tribüünil, Edith Karlsoni lühter toimib skulptuurse animatsioonina.

Stanislav Stepaško

Üldhingestatud. Näituse stardipeatus on Jass Kaselaan. Mõte looduslikust evolutsioonist šokeerib siiamaani paljusid inimesi, justkui ühendaks evolutsioon meid ürgainuraksega nagu nabaväät emaga. Kuigi ka see osake, mille ema meile oma ihust kaasa annab, on kõigest üks rakk. Inimene on ainus tuntud liik, kes elab kaasa oma ajaloolisele evolutsioonile. Me kummardasime tootemloomi, abstraktseid väärtusi, ainujumalat. Põrutasime ligimesele kiviga, mõõgaga, aatomipommiga. Õppisime kiiremini sõitma kapjade ja sõrgade abil, rattaga, reaktiivkiirendusega. Sõdisime Esimeses maailmasõjas, siis Teises maailmasõjas. Siis tõusis Juri Gagarin reaktiivkiirendusega avakosmosesse, kuhu talle järgnenud German Titov jäi päevast kauemaks. Siiamaani mäletab Jass Kaselaan valupistet rinnus, kui ta veel väike poiss oli: „Ema, Titu on kadunud!“ Ei, mitte German, vaid see tõeliselt oluline. Ema ja poeg pöörasid tulistvalu ringi ja tõttasid Ropkas tagasi Karete poodi Titut otsima. Teine tähtis asi oli Mõmmi. Kaks nii äranätsutatud lelu, et enam ei saanud aru, kumb neist oli karust, kumb kutsust arenenud. Vahel, rääkides arengust, inimkonna pürgimisest kõrgemale tehnilisele, vaimsele, tundelisele tasandile, jääme kinni vastandite võitluse, sugude seksimise, yin’i-yang’i harmoonia narratiividesse, unustades, et on veel üks võimalus, mille nimel emad oma magamata aastad veedavad. Kui hing ei lõhene veel kaheks sooks, vaid kujutab endast üht terviklikku last. Kaks kunstnikku – üks Hudnoi.

Laps on midagi enamat kui üldinimlik, ta on üldhingestatud. Üldinimlik on teoreetiliselt põhjendatud ja praktiliselt äraproovitud, kuid laps teeb kõike puhtast tundest, seejuures kõrgel eetilisel ja esteetilisel tasemel, mis omakorda toimub kõrgel loomingulisel tasemel, millist hilisemas elus on raske saavutada. Selline loomingulisus, tõsi küll, avaldub ka mänguasjade lõhkumises. Hiljuti kinkis sõber Jass Kaselaanele hüppava tibulelu, kuid koer sai selle kätte ja hammustas pea otsast. Kordus valupiste nagu Titu kadumise korral, aga teisest küljest osutus ilma peata hüppav tibu esteetiliselt huvitavaks. Kuid isegi selleks, et mänguasi lõhkuda, tuleb see kõigepealt muretseda, tema eest ja tema pärast muretseda. Koju kaasa võtta, puhtaks pesta, terveks ravida. Lelu on väike, aga lapsele suur. Nagu võimsad inimesed. Mida võimsam inimene, seda kaugemale temast hoitakse, seda väiksem ta paistab. Ometi öeldakse, et ta on suur ja vägev, sellepärast. Nii seisavad ka Jass Kaselaane „Lelud“ nagu puuslikud tribüünil, aga näitusesaalis on nad meil külas, nende käest võib kõike küsida, nii huvitav seltskond. Pealtnäha lihtsakoelisest, prahisest betoonist, aga soontes paistab teistsugune ollus, justkui geoloogilisest minevikust. Et niisugust ürgset lihtsust saavutada, on Jass Kaselaan betoonvalu igas staadiumis viimistlenud. Lisaks savist algvormi voolimisele ja lõpliku betoonvormi viimistlemisele on skulptor jätkanud tööd ka vahepealse valuvormi kallal, nii et vormikips jääb lõpptulemusse kinni täiendava ladestusena. Jass Kaselaane „Lelud“ kõnetavad vaatajat sama tungiva arusaadavusega nagu last. Pressiteate tarvis ei osanudki autor midagi muud öelda, kui et „modelleerisin mälu järgi mänguasju“. Hea uudis on see, et iga tööga läheb käsi osavamaks ja Jass Kaselaane mitmesajase kollektsiooni kõige ägedamad mänguasjad veel ootavad betooni valamist. Tulevik on Hudnoi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming