Värvikas mosaiik

Nii Tartus kui ka Narvas oli kaks esimest „Ideejazzi“ päeva sisustatud instrumentaalmuusikaga ning kaks viimast jäetud vokalistidele.

MARJE INGEL

VII rahvusvaheline džäss- ja rütmimuusikafestival „Ideejazz“ 8. – 11. XI Tartus ja Narvas. Kunstiline juht Oleg Pissarenko. Esinejad Aubrey Logan (USA), Oum (Maroko), Anna Maria Jopek Trio (Poola), Jakob Bro (Taani), Sebastian Studnitzky kvartett (Saksamaa), New Rotterdam Jazz Orchestra (Holland), Eplik-Agan-Maaker, „EV 100“ eri „Rõõmu rada“, Tikoks, Aleksei Kuznetsov – Maksim Šibin (Venemaa), Jeroy Jones & SONO (USA-Soome).

Tänavu üldse seitsmendat korda ja esimest korda kahes linnas peetud festivalist „Ideejazz“ ei olnud mul siiani õnnestunud osa saada ning seetõttu valisin külastatavaks festivalilinnaks Tartu. Tagantjärele tundub, et festivali kava Narvas võis olla terviklikumgi. Seal olid paremini paigas nii džässipeo ava- kui ka lõpuemotsioon, Tartus aga juhatas festivali tasahilju sisse kitarristide päev ja ka kulminatsioon jäi lõpetamisel justkui poolikuks.

Narvas esimesena lavale astunud New Rotterdam Jazz Orchestrat sai Tartus kuulda festivali teisel päeval. Kaheteistkümne liikmega koosseisu kontserdist võinuks kujuneda üks festivali kõrghetki, aga muljet varjutas mitu asjaolu. Esiteks ei olnud helitasakaal päris paigas, mistõttu ei tulnud soleerivad instrumendid saatepillide kõlamassiivist piisavalt esile, teiseks ei olnud kava teosed ühtlaselt kõrge tasemega ja nii nüüdisaegse helikeelega, kui ma festivali bukletist loetud info põhjal lootsin. Mõneti on see ka loogiline, sest esitati peamiselt orkestri liikmete loomingut. Samuti ei olnud pillimeeste kokkumäng piisavalt lihvitud. Siiski oli see tore tutvumiskontsert orkestriga Rotterdamist, linnast, mis on maailma suurima siseruumides peetava muusikapeo, Põhjamere džässifestivali kodu. Seda enam eeldasin orkestrilt kõrget taset ja selle üksikliikmeilt virtuoossust, aga ootused paraku ei täitunud. Kokkuvõttes ei ületanud NRJO latti, mille on kõrgele seadnud meie oma Estonian Dream Big Band, ning jäi nii repertuaari kui ka mängutaseme poolest EDBB-le alla. Kui norida, siis jäid Rotterdami orkestrandid Eesti omadele alla isegi väljanägemiselt, esinedes ebaühtlases argirõivastuses – seda EDBB puhul küll ei mäleta.

Miskipärast oli nii Tartus kui ka Narvas kaks esimest „Ideejazzi“ päeva sisustatud instrumentaalmuusikaga ning kaks viimast jäetud vokalistidele. Võib-olla olid korraldajad arvanud, et laul mõjub kuulajaile emotsionaalsemalt ning sobib sel moel paremini festivali kulminatsiooniks? Minu kogemus seda ei kinnitanud. Mind kõnetas enim Sebastian Studnitzky kvarteti kontsert, mille hingeminek tuli mulle endalegi üllatusena. Nimelt esines Studnitzky ka kevadisel „Jazzkaarel“, kus tema etteaste külastajaist täis tuubitud Telliskivi loome­linnaku Punases majas mulle erilist muljet ei jätnud. Pärast Tartu kontserti tabasin end mõttelt, et kuulaja füüsiline mugavus võib elamuse kujunemisel mängida suuremat rolli, kui ma olen seni osanud arvata. Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis polnud vaja ebamugavust taluda, istekohti jätkus kõigile. Siit tulenev järeldus, et väljamüüdud kontsert ei ole tingimata paremini õnnestunud, võib korraldajale kõlada ebaloogiliselt, aga kui külastaja huvides valitud suuremas saalis jääbki mõnikord paar rida tühjaks, peaks ju elamusest tulenev rahulolu selle üles kaaluma.

Vokaaliga kontsertidest jättis mulle sügavaima mulje Maroko lauljatar Oum, kes moodustas oma prantsuse-araabia-kuuba päritolu saateansambliga ühtse terviku. Sageli kipuvad lauljad jääma pilli­meestest eraldi, täites vaid neile antud rolli ja jättes vabama musitseerimise instrumentalistidele. Oumile ei saanud seda küll ette heita: ta liikus laval ringi ja sekkus muusikalisse vestlusse orgaaniliselt, liitudes kord ühe, kord teise muusikuga rütmigrupiks, samal ajal kui üks ansambli liikmetest soleeris, või astudes koguni improviseerijaga dialoogi. Sellisest perekonnalaadsest ühtsusest ansamblis jäi ülimalt meeldiv mulje, mis mõjutas ka muusikast saadud elamust.

„EV 100“ erikavas „Rõõmu rada“ ei olnud nüüdisaegsesse kuube rõivastatud teoseid lihtne ära tunda. Esiplaanil Liisi Koikson.

Saara-Nette Tõugjas

Mardipäeva õhtul, 10. XI oli kuulajas­kond palutud mõtteliselt sammuma „Rõõmu rajale“. Bukletis oli vihjatud, et tegu on eesti heliloojate loominguga, mille on tänapäevaselt džässilikku kastmesse valanud Raun Juurikas koos põlvkonnakaaslaste Liisi Koiksoni, Andre Maakeri ja Peedu Kassiga, kellele sekundeeris trummidel pisut noorem Martin Peterman. Saalis istudes hajus mõistatuslikkuse udu projekti sisu ümbert aegamööda, sest nüüdisaegsesse kuube rõivastatud teoseid ei olnud lihtne ära tunda ning üks tuvastatud lugu ei öelnud järgmiste kohta veel midagi. Teosed oli tõenäoliselt valinud seadja oma eelistuste põhjal: mõned olid pärit XX sajandi lõpust, mõned XIX sajandist, laulude sekka oli sattunud ka Heino Elleri „Kodumaine viis“. Kõik need lood ei pakatanud just rõõmust, näiteks ühe laulu lõpusõnad kõlavad: „Ei me tea, kas me saame, kas me saame kokku siin veel kunagi, kunagi …“ Liisi Koikson omakorda pakkus „Vaikse kena kohakese“ uustõlgenduse lõppedes, et see räägib mahajäetud majast, kus veidi kummitab … Kui kõlanud laulutekstidest sõnumit otsida, siis mulle tundus see umbes niisugune: „Tulgu mis tuleb, meie jääme siia, sest teisiti me ei saa ega taha.“ Muusikaliselt oli uus seade enamikule lugudele kasuks tulnud: mõni neist kõlas lausa ootamatult värskelt, mõne töötluse puhul mõjus tulemus veidi toorena. Loodan, et tolle Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eriprojekti teostajad jätkavad koostööd ning „Ideejazzil“ veidi ühetaoliselt töödeldud laulude uued kuued vabanevad traagel­niitidest ja hakkavad viimaks selga sobima kui rätsepaülikond.

Usun, et narvalasi tasub kadestada: seal lõpetaski „Ideejazzi“ kontsert „Rõõmu rada“ ning narvalased said festivalilt lahkuda uuendatud kodusoojustundega. Tartlastel nii hästi ei vedanud: viimasest kontserdist jäi õhku pigem kolm punkti. Tõsi, mu ootused olid kõrgele aetud, sest olin Aubrey Loganit YouTube’i videos näinud üht džässistandardit esitades särava meisterlikkusega skättimas ja tromboonil soleerimas. Kui märkasin, et Logan on jäetud „Ideejazzi“ kava lõpetama, olin juba ette kindel, et tulemas on midagi vapustavat.

Aga ei. Lavale astunud tütarlaps suutis küll ühe hingetõmbega läbi mitme oktaavi laveerida ja korralikke trombooni­soolosid esitada, kuid tema eesmärk näis olevat iga hinna eest täita kõik pausid, jätmata vähimatki ruumi emotsioonidele. Pealegi ei olnud seekord külakostiks toodud repertuaar mitte džäss, vaid lauljatari enda kirjutatud lood stiilis, mida võiks nimetada nüüdisaegseks doo-wop’iks, seega ei saanud kuulda ka vaimustavat skättimist. Vastasel juhul oleksin olnud rõõmuga valmis kuulutama Logani auväärse džässvokaliisi traditsiooni mantlipärijaks ja XXI sajandisse toojaks.* Kahjuks oli seekord tegemist millegi hoopis muuga.

Kui Logan kontserdi lõpu eel keset üht laulu laval järjest mitu hundiratast viskas, ajas see naerma, mitte vaimustusest aplodeerima. Pilt sai selgeks: noor lauljatar oli võtnud eesmärgiks publiku iga hinna eest pahviks lüüa ja näidata kõike, mida ta oskab. Samal ajal lõikas ta sellise ületäidetud esitusega ära kõik pausid, mis oleksid andnud võimaluse luua kuulajatega emotsionaalne side. Nii ei õnnestunud tal muusikas sügavuti minekut väärtustavale publikule hinge minna ning vähemalt mina lahkusin festivalilt tühja tundega. Loodetavasti jõuab andekas Logan artistina küpsedes äratundmisele, mida tähendab tuntud ütlus „vähem on rohkem“ ja kasvab edaspidi meelelahutajast tõeliseks kunstnikuks.

„Ideejazzi“ programmi koostajaile tunnen selle viimase kontserdi puhul kaasa: küllap olid nad virtuoosse esineja paigutanud džässipeo viimasele õhtule parimate kavatsustega. Nii nagu esmamulje, jätab ju ka lõppakord pitseri kogu festivalile. Paraku tegi Aubrey Logan oma valikutega karuteene peale enda teatud määral ka „Ideejazzile“.

* Džässvokaliis on džässlaulu haru, kus lauljad kopeerivad täpselt kuulsate džässinstrumentalistide soolosid ja lisavad neile oma vaimukad tekstid. Klassikalises muusikas on vokaliis hoopis sõnadeta laul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming